Minu kooselu lapse isaga kestab umbes 6 aastat. Meie poeg on viieaastane. Õigupoolest on meie omavaheline suhe olnud nurgelne algusest peale ja elame nüüdseks koos vaid lapse pärast. Samas ei suuda me luua mingit tegelikku perekonda, vaid eksisteerime ühe katuse all ja elame kumbki oma elu, ainsaks sisuliseks ühendajaks ja jututeemaks kõik lapsega seonduv.
Olen kõik eed aastad, vahel rohkem, vahel vähem mõelnud, et ma ei suuda nii jätkata ja halva mängu juurde head nägu teha. Tõsi, lootus sureb viimasena, olen külastanud mitu korda psühholooge ja saanud erinevat nõu, aga see kõik on mind pigem rohkem ummikusse ajanud.
Kaua aega ei tunnisanud mees üldse, et midagi on halvasti. Ja tema jaoks eiolnud ka, sest ma talusin paljut vaikides, ka tema on selline sissepoole elaja, et asjad, mis teda häirisid jäid mulle ka tihti teadmata.
Nüüdseks oleme mitu korda rääkinud suud puhtaks, teame, et meie vahel ei ole suuri tundeid ja lahkuminek omavahel oleks kergendus. Aga niipea kui mõtlen lapsele haarab mind täielik otsustamatus. Olen need aastad ka kõik selleks teinud, e tisa ja lapse vaheline kontakt, mis alguses oli üsna õhuke, areneks ja tugevneks. Nüüd ongi nii, et emme on pardalt heidetud, sest mees tihti ka kritiseerib mind lapse kuuldes ja issi ongi suur autoriteet talle. Ma ei taha seda kuidagi lõhkuda! Muidugi on kurb, et mina olen nö oma rolli täitnud ja nüüd teenin vaid raha lapse lastehoiu eest tasumiseks, koristan, teen süüa ja ei oska oma lapsega enam rõõmasalt suhelda. Tunnen, et kaotan oma lapse nagunii...sest ta ei suuda pidada lugu emast, kes kõike vaikides talub või siis ainult nutab ja midagi ei tee.
Mees on väga otsustavalt teatanud, et ta lapsest ei loobu(mis on ju tore, sest ma ei kujutagi ette, et saksin lapsele pakkuda isarolli, pelegi tegu poisiga). Seeg aon ta kategooriliselt lahkumineku vastu. Korter on mehe oma ja lahkuja pean olema mina. Ka see on olnud takistus, et mul on hirm, kuidas toime tulla, saan alla keskmise palka ja tubli veerand lheb lastehoiule, tubli kolmandik läheks üõrile - mul ei oleks esialgu lapselemidagi pakkuda peale nelja seina ja raha pärast stressis emme.
Olen valmis kolima võimalikult lapse isal lähedale, sest tean tema elutempo ja ka mõningase odulembuse tõttu, et juba 4-5 km kaugemal oleks tema jaoks liiga kauge. Aga kuidas me hakkame last jagama???
See ei mahu mu mõistusesse.Kuuldes mehelt kui halvasti ma kõike teen ja vaieldes teatud pedagoogiliste laehnduste pärast, olen mõelnud, et lapsele oleks parem kui ta jääks isa juurde.aga ta on 5 aastane! Iga õhtu tahab ta et mina talle korraks kaissu poeksin, tahab ikka veel kalli kalli teha..
Ka issit hoiab üliväga! Kuidas on võimalik see kõik katki kiskuda a la 5 päeva emmega, 5 issiga? Lisan veelet lapsel on sünnist saadik toitumisprobleemid(kõhuinnisus ja väga valiv toitumine, aegajalt lasteaias ka agresiivsuseilmingud, on tundlik laps, iseteadev, haavatav. Seega ühelt poolt süüdistan end, et ma ei ole olukorda lahendnud ja lapse tervise ja käitusmihäired on ema-isa õnnetu suhte tagajärg. teisalt mõtlen, et lakuminek traumeerib teda ju veel enam.
Elada veel 10 aasat koos lapse pärast tundub aga üle minu võimete olevat.
Midagi peab muutuma.
lisan veel, et kardan ka päris üksikuks jäämist.tean,e t minu lapsele on parim tema enda isa, keegi teda ei asenda, olgu mis probleemid tahes. aga mina tahaksin veel teist last, tahaksin et ometi kord oleks mul õnnelik suhe ja pere. Utoopia.mees ütleb,et olen egoist ja peaksin ennekõike mõtlema lapsele.
Sandra, teie kirjast saan aru, et te ei tea, mida edasi teha. Teie kirja lugedes tundub, et olete enda sees otsuse juba ära teinud, kuid siiski on raske astuda esimest sammu, teadmata milliseid tagajärgi kogu protsess endaga kaasa tuua võib ja millist mõju see lapsele avaldab.
Lahutus on igal juhul valus ja teeb haiget kõigile osalistele. Lahutuse tulemusena toimuvad suured muutused, oluliselt saab kannatada nii enesehinnang kui ka emotsionaalne ja majanduslik turvalisus.
Ka lapse jaoks on see periood kindlasti raske. Lahutuse toob kaasa suured ümberkorraldused ja pikemaajalised lahusolekud ühest vanemast põhjustavad täiendavat stressi.
Kirjutate, et elate oma mehega koos veel vaid lapse pärast kuigi lahkuminek oleks mõlemale kergendus.
Laps ei vaja mitte lihtsalt kahte täiskasvanut, kellega ta on harjunud koos elama, vaid just seda soojust ja armastust, mida kiirgab kahe täiskasvanu vaheline lähedane suhe. Lapsel on esmatähtis näha ja tunda, et vanemad on õnnelikud ja hoiavad ning toetavad üksteist.
Vaid omavaheline toetav suhe pakub lapsele turvalisust ja suudab vanema tassi niipalju täita, et tal jätkuks sära ja energiat, et nautida lapsega koosolemist. Selles vanuses lapsele on ülimalt oluline, et ta näeks, et vanemad tunnevad temaga koosolemisest siirast lõbu ja rõõmu. Stressis ja väsinud ning toetuseta vanem ei suuda seda aga ei tunda ega välja näidata.
Laps vajab ka seda, et ta näeks, et tema vanemad elavad liikudes oma unistuste poole ja et nad selles üksteist toetavad. See annab ka lapsele enesekindlust ja usku, et maailm on turvaline paik.
Paistab, et teie praegune suhe ei paku aga sedasorti turvalisust ja emotsionaalset keskkonda, mida kooselavad vanemad oma lapsele luua saaks. Ja kuigi lahutus põhjustaks lapsele kurbust ja segadust - nagu te ütlete traumeeriks teda – tundub võimalus olukorra paranemiseks siiski suurem, kui praeguse olukorra jätkudes. Tahes või tahtmata võtab teie poolt kirjeldatud rahuldust mittepakkuv suhe Teilt energiat, mida te muidu saaks jagada oma lapsele või kasutada oma unistuste täitmiseks.
Võib-olla aitab just see kaasa sellele, et teie laps saaks teist rohkem lugu pidama hakata.
Mis puutub küsimusse, kelle juurde laps elama jääks, siis siin tuleks lähtuda lapse vajadustest. Kindlasti on oluline, et lapsel oleks üks koht, mida ta saaks pidada enda koduks ja kus ta elaks enamuse ajast. Kindlasti on aga oluline teise vanema külastamise võimalus. Tähtis on, et lapsel oleks võimalus mõlemat vanemat armastada, et vanemad ei halvustaks lapsele teist vanemat.
Põhjalikumalt võite lahutusega kaasnevatest probleemidest ja lahendustest, aga ka lapse tunnetest lahutuse ajal lugeda Philip Stahli raamatust „Lastekasvatus pärast lahutust“
Lisaks emotsionaalsele kasvukeskkonnale ja turvalisusele on lahutusel ka majanduslik pool. Kirjutate, et kardate, sest ei tea, kas ise suudate majanduslikult toime tulla ja kardate, et teil pole lapsele pakkuda midagi peale majanduslikust seisust tuleneva stressi. Kahtlemata võtab aega enne kui muutuste järel ennast taas majanduslikult turvaliselt tundma hakkate. Siiski on last üksi kasvatavale vanemale ette nähtud elatisraha, mis peaks aitama majanduslikku toimetulekut kindlustada. Elatisraha kohta saate rohkem lugeda http://www.sm.ee/sinule/perele/elatisabi.html
