Olen abielus olnud 21 aastat. Ja seega on lugu pikk. Eks on olnud igasuguseid aegu, algusaastatel oli raskem, kuid just viimasel paaril aastal on tundunud, et kõik on läinud paremaks. Oleme mõlemad mehega karjääri teinud ja 2 last üles kasvatanud, teine laps küll veel gümnaasiumis. Stabiilsem pool peres olen olnud ikkagi mina. Mees on vahetanud tihti töökohti, kunagi pole olnud rahul, kuigi on väga hinnatud nii töökaaslaste kui tööandjate poolt. Mina olen teda aina toetanud ja imetlenud. Ta väga meeldib mulle ja ma väga armastan teda. Kuid tema pole millegagi rahul olnud. Tundub, nagu elaks mingis unelmas ja püüaks millegi poole, mida pole. Kuskil mujal on kogu aeg parem. Ega täielikult rahul pole ka minuga. JA mina muudkui olen püüdnud teda mõista ja tema elu kergemaks teha. Ja eks me kõik ole juba tema pahurusega harjunud ja samas ka õppinud seda eirama ja leppinud, et selline ta ongi. Ainus asi, mis pole kunagi korras olnud, on meie kodu. Alguses ei suutnud seda soetada ja siis suure jamaga ostsime suvila, mida minu mees on juba kümme aastat üritanud majaks ümber ehitada. Ehk teisisõnu, heameel meil külaliste üle ei ole. Ja lolli järjekindlusega on minu mees keeldunud abi võtmast. Punnitab ise ja on juba ammu selge, et ta lihtsalt ei suuda seda. Aga me oleme olnud väga arusaajad, mingeid etteheiteid me talle teinud ei ole.Abistame teda, kuidas oskame. Ma ise olen ka müüri ladunud ja kõikvõimalikke abitöid koos lastega teinud.
Eelmise aasta suvel asus ta tööle välismaale, sest ei leidnud Eestist enam väljakutseid ja muidugi pakuti veel rohkem raha. Tundus, et elu läheb aina paremaks. Omavahel saime endiselt väga hästi läbi. Tööandja aga otsustas poole aasta pärast talvel, et muudab natuke oma ärikorraldust ja palkab kohalikud. Ja nii maksti minu mehele korralik kompensatsioon. Korraga oli nii raha kui aega. Kuid seda ainult mõneks ajaks, sest leidus mõttekaaslasi ja otsustati, et minnakse sinna ise seda äri tegema. Ja ka mulle tundus see hea mõte, et vaatame mõne aja, et kui ei lähe, lõpetame kohe ära ja kogu raha ärisse ei pane. Alguses tunduski, et läheb hästi, kuid suveks oli selge, et ni lihtne see ei ole. Konkurendid lihtsalt ei lasknud kergelt alustada ja ka äripartnerid viivitasid oma rahalise panusega. MInu mees aga on nii aus, et lubas, et seni kuni sissetulekuid ei ole, ta palka ka ei taha. 6 kuu pärast oli selge, et sellest midagi ei tule, kuid kogu meie raha oli juba sinna ära kulunud. Äripartnerid aga muudkui veensid, et proovi ikka veel, et ole veel natuke ja vaatame, äkki ikka midagi tuleb.
Täpselt samal ajal avastasin ka, et minu mees on armunud kohalikku naisesse, kes on temast 13 aastat noorem. See oli minu jaoks ikka tõeline shokk. Kuid ma pole mingit skandaali korraldanud, vaid ikka teda mõistnud ja püüdnud rääkida, et kas see on ikka õige. Juba kaks kuud olen pidanud kuulma, et ta tegelikult ei taha mind juba ammu, et ta võtab mind kui sõpra, et ta vihkab meie kodu ja tahaks selle põlema panna, ja et ta ei suuda seda enam edasi ehitada ja ei taha seda maja näha ka enam. Alguses ta ikka lubas tagasi tulla. Ja vahest ta ikka räägib ka sellest teisest naisest kui ma küsin, et ta on nii minu sarnane, ja et tal on vist tunded tema vastu, et tal on tõmme. Aga ei ütle, et armastab teda ja tahab teda. Kuna raha on otsas, siis tegelikkuses ta seal elada ei saa, vaid nüüd võtab juba laenu, aga koju ei tule. Lubab tulla, aga lükkab kogu aeg edasi. Juba paar nädalat väldib ka rääkimist ja ärritub iga väikese asja pärast ja tahab telefoni hargile visata. Talle tundub, et ma hirmsasti tahan temaga asju klaarida, kuid ma ei taha. Talle tundub, nagu ma süüdistaks teda kogu aeg, kuid ma ei süüdista. Kui tuleb juttu, siis räägin ainult iseendast, et mida ma olen mõistnud ja mida teisiti edaspidi teen. Minu kõnedele ta vastab, aga on kogu aeg pingul. Esitab mulle "kui "küsimusi, et mis sa arvad, kui ma ei tule tagasi, et mis sa arvad sellest, kui ma tahaksin veel väikseid lapsi. Ma olen talle öelnud, et mind see afäär ei huvita ja ma ei taha sellest rääkida ja mei räägigi ja siis esitabki neid "kui" küsimusi. Viimasel paaril nädalal mulle tundub, et tal küll enam sellist tõsist suhet olla ei saa, sest on kogu aeg kättesaadav ja õhtuti oma korteris.
Aga mulle tundub, et asi on märksa enamas kui see afäär. Ta on väga tugevas stressis ja pidevalt toonitab, et tahab üldse Tiibetisse ära sõita ja seal täiesti üksi olla. Ta tunneb süüd, et ta pole suutnud oma perele normaalset kodu pakkuda, ebaõnnestus äris, kulutas ära kogu raha, tekitas oma perele võlad ja kõige tipuks on ka veel see kõrvalsuhe. Täna ta teatas, et on valmis minema kasvõi puruvaesena, aga rääkida sellest ei taha. Kuidas saab inimene minna ja jätta asjad ära rääkimata? Ja ma ei oska teda aidata, kuigi väga tahaksin. Ma tahan meie abielu päästa, aga üksi ju seda ei tee. Kui ta ka läheb, siis ma ei taha, et ta läheks sellise süükoormaga, et kõik otsad jääksid lahti ja nii ei saaks ju mitte keegi oma eluga dasi minna. Ma tean, et õigem oleks ta lihtsalt rahule jätta, aga kui inimene ei suuda mitte kellegiga rääkida oma probleemidest, kas siis on õige ta rahule jätta? Ma lihtsalt nii muretsen, et helistan talle iga päev et kontrollida ta meeleolu, ta hääle kaudu aru saada, mis mõtteid ta mõtleb seal. Kas see on liigne muretsemine? Teise inimese sisse ju ei näe. Ja koju ta ei tule, kas sellepärast, et ta tegelikult ka ei taha, või ei julge ja kardab, et peab küsimustele vastama. Ma ei tea, mida teha. Kas ta sisendab endale seal, et minek on ainuõige lahendus, aga ega iseenda eest ju ei põgene? Kõik need tunded tulevad ju sinuga kaasa. Ma veel täna kinnitasin, et luban, kui ta koju tuleb, ma ei küsi midagi ega taha midagi selgitada. Tema usub, et kogu probleem on minus ja meie abielus ja ta peab lihtsalt lahku minema. Samas ütleb, et ta ei tea, mida teha, et tahab minna, aga ei taha ka.
Kas see rahulolematus on tingitud meie abielust või temast endast? Kui oled rahulolematu oma lähisuhetes, kas see siis kandub ka su töösuhetesse? Või rahulolematus iseendaga tekitab rahulolematust nii abieluga kui ka tööga? Päris keeruline. Ahjaa, talle tundub, et mina tahan talle kogu aeg öelda, et olen temast parem. Aga ma ise arvan ju vastupidist. Kas see näitab, et tegemist on iseenda alahindamisega?
Kõike seda kirjutades tundub mulle meie abielu päästmine üsna lootusetu. Aga ma väga tahaksin seda.
Minu jaoks on oluline saada aru, et kas tema praegune käitumine on tingitud afäärist. Siis ikka ju otsitakse endale õigustusi ja vabandusi. Samas on praeguseks hetkeks kindel, et see afäär läbi ei ole kohe kindlasti, sest ta teatas, et sõidab nädalavahetuseks ära. Tundub, et enne kui ta pole selgusele jõudnud oma tunnetes teise naise vastu, kavatseb ta mind vältida nii kuidas saab. Kuigi tegelikult püüab ta jätta mulle muljet, et asi on ainult minus. Ja vahel tundubki, et on. Selgituseks veel niipalju, et see afäär on kestnud juunist ehk viis kuud ja mina olen sellest teadnud kaks kuud. Minu probleem on selles, et aru saada, kas see kõik on afäärist või ta on depressioonis või mõlemat kokku. Käituda tuleks ju erinevalt.
Tere Anni, mul on kahju, et oled suhtekriisis. tundub, et sa ka oma kirjas tegeled mehe tunnete, vajaduste ja soovidega. seal ei loe palju sinu enda soovide kohta, kuigi võib eeldada, et kuna teda armastad, oled valmis kõigeks, et ta tagasi tuleks. mu kogemust ütles, et see lähenemine teda tagasi ei too, kuna tema võõrdumine ilmselt on seotud sellega, et oled aastate jooksul oma vajadused maha surunud. oled valmis kooseluks ilma tema kõrvalsuhte kohta midagi küsimata - aga see ei ole lahendus. see ei tee teid lähedasemaks. oled tema psühholoogi rolli võtnud. neid küsimusi peaks ta ise endale professionaalse nõustaja abil esitama. saan aru, et kardad ehk ta elu pärast, samas saab ta ise end aidata. arvan küll, et talle pidev helistamine ei ole lahendus. sa ei julge teda üksi jätta, ehk kardad, et ta sust võõrandub, kaugeneb? tundub, et tal on vaja olla üksi ja endas selgusele jõuda. me ei saa muuta kedagi teist peale iseenda ja oma suhtumise asjadesse, inimestesse, olukordadesse. mu soovitus on tegelda tema asemel vahepeal iseendaga ja tunnistada endale, et sinu võimuses pole teda kinni hoida, ega kuidagi teda mõjutada sinu kasuks otsustama. isegi see, et lubad tema armukese kohta mitte midagi öelda ega küsida, ei too teda tagasi. see on tema valik, aga ta näeb su käitumisest, et ükskõik mida ta teeb, sina tahad teda ikka tagasi - milleks peaks ta siis midagi sinu heaks tegema. kui sa tast niipalju sõltud, kaob tal huvi sind saada, sinu eest võidelda. kui midagi jagatakse turul tasuta, või seda lausa pähe määritakse, siis tekib tunne, et see pole väärt kraam ja kas ikka tasub suhu pista. aga asi, mille saamise nimel pead kõvasti vaeva nägema, tundub väga väärtuslik ja sellest hoitakse kõvasti kinni. mina soovitan las lahti. lõdvestu. rahune. ära tee midagi. ole endaga. tunne oma tundeid, vaata ja puuduta neid. ja ära ikka midagi tee. umbes kuuga hakkad aru saama, mida sa tunned, siis mida sa tahad ja miks. lase asjadel minna ja kokku variseda. mina just nii tegin ja nüüd olen mustas augus. aga ma ei kahetse - tean, et ma oleks ehk oma suhet suutnud veel mõne aasta venitada, kuid ühel hetkel oleks see ikka läbi saanud. sa ei saa kedagi kinni hoida selle hinnaga et täidat kõik ta vajadused. mina just nii tegin, aga see kõik pidi ükskord lõppema. tundub, et sa ei julge riskida, teda kaotada. on see nii?
On mitmeid eestikeelseid raamatuid, mis käsitlevad suhteid, kus üks pool annab liiga palju ja teine võtab kõik: Naised, kes arvastavad liiga palju; Kaassõltuvus jne. Võimalik, et eksin, aga su kirja lugedes jäi mulje, et oled sõltuvussuhtes või kui seda mitte, siis on andmise-võtmise tasakaal paigast ära.
Anni, sinu ja sinu abikaasa suhe on primaarne suhe, kõige tähtsam suhe teie elus, ei saa olla nii, et sa vaatad kõrvalt ja ootad, kuniks ta oma tunnetes selgusele jõuab. Sa pead ikka midagi ette võtma. Selles olukorras on tal katus nagunii tagurpidi peas, kui sa annad talle aega endas selgusele jõudmisel, siis annad sa afäärile edasiseks lausa rohelise tule.
Kas sellel naisel on mees? Või vanemad? Nemad kindlasti ei tea sellest suhtest midagi. Mina võtaks kätte ja uuriks välja, kuidas kontakteeruda selle mehega või vanematega, anna neile teada, et sinu mehel ja tema naisel (tütrel) on afäär, et sa tahad oma abielu päästa ning et sa soovid, et nad sind selles aitaksid. Teise naise perekond ei tea tavaliselt mitte midagi ja neile on see kindlasti paras üllatus, samas saavad nad avaldada vajalikku mõju, et sellele jamale punkt panna. Sest senikaua, kui tema afäär õitseb, ei saa temaga nagunii kontakti. Afääri lõpetamiseks saad aga sina ka midagi teha.
Kui su mees on end ära "kaotanud", siis selle kohta väike lugu:
Kuidas end leida…
1. Kui sa end ei leia, siis vaata oma kingadesse. Tõenäoliselt oled sa seal.
2. Ära vaevu end otsima oma laste ja kohustuste juurest, olgugi, et see võib tunduda kõige mõistlikum koht otsimiseks – meie teame, et sind seal ei ole.
3. Kui vaja, mine politseijaoskonda ja anna valvelauda oma foto, lase otsimiskuulutus üles panna, sest et sa ei suuda end leida.
4. Palu oma last, et ta näitaks sõrmega oma ema/isa peale, kui sa pole kindel, kumb sa oled, koba oma pükstes, kui seal on peenis, oled isa, kui mitte, oled tõenäoliselt ema.
Niitsele. Ma ei saa selle naise leidmiseks midagi ette võtta, sest ta elab teises riigis ja mu mees viibib seal samuti. Kodust ta pole oma asju kokku pannud. Ja üldse tundub, et ta ei taha mingi hinna eest siin midagi muuta. Ta tahab lihtsalt ära olla. Ta varjab oma afääri kõigi oma lähedaste ja sõprade eest. Ükskord ütlesin, et sõidan sinna ja räägime asjadest, kuid selle peale sain sms-i, et uurib, kas saab ID-kaardiga lahutust sisse anda. Vot nii. See riik ei ole Euroopa Liidus ja tegelikkuses on kõigil noortel naistel seal ainult üks eesmaärk, saada endale alaline Schengeni sissekirjutus, seega lahutust ma talle anda ei saa.
Ma saaksin ainult tema äripartneritele ja sõpradele rääkida, kuid mis see tegelikult annaks. Ei usu, et see teda tagasi tooks.
Petetule. Aitäh, et vastasid.Tuleb tunnistada, et Sul on õigus. üritan siin kõigest väest mõtteid iseendale suunata, aga vastupandamatu soov on talle teatada, et keri õige põrgu ja ära pea mind lolliks, aga ma ei usu ühtegi su sõna, sest pole sul midagi nii raske ja asi pole üldse minus. Tüüpiline on suunata oma süüdistuste rünnak minu vastu. Mina olen ju see, kellele tehakse haiget, kellel on raske ja kes ei tea, mida teha. Tahaks talle ütelda, et mine siis, mis sa veel passid. Istun siin ja surun seda soovi maha, las teeb mis tahab, las naudib elu. Ei pea ju mina talle ütlema, et argipäev tuleb ja võib-olla sa kahetsed ja et oma õnne ei saa teiste õnnetusele rajada. Eks igaüks peab oma õppetunnid ise saama. See kõik on mõistusejutt, kuid süda tahaks teha hoopis midagi muud. Kas suudan vastu panna ja mitte midagi teha? Hetkel veel suudan....
Saan aru, et hetkel on teie peamine huvi päästa teie abielu. Olete palju mõelnud ja teinud selleks, et mõista oma meest ning sellest lähtuvalt valida sobivaim käitumisviis, et tema oleks rahul. Mida teie Ise tahab? Eelnevalt on antud mitmeid soovitusi, et tegelema peaksite hoopis iseendaga ning ma nõustun sellega täielikult. Vahest ongi nii, et tihedas kooselus kaotavad mõlemad pooled kontakti iseendaga. Keskendutakse tööle, perele, teineteisele, kuid mitte iseendale. Mis teile meeldib, huvi pakub? Mis teid inspireerib, tegutsema paneb? Mida te ei salli ja õigeks ei pea? Jne. Kui ma isegi ei tea, kes ma olen ja mis ma väärt olen, siis kuidas teine seda teadma peaks? Abielu päästmiseks on vaja kahe inimese soovi. Te olete enda oma väljendanud ning hetkel tuleb tunnistada, et rohkem te teha ei saa. Te olete mehele ukse lahti jätnud ning see on tähtis. Samal ajal minge oma eluga edasi ja olge avatud. Tunnetage igat päeva. Võimaldage sedasama oma mehele. Ka tema vajab selgust iseendas. Kui ta ei taha rääkida, siis aktsepteerige seda. Ehk sobib talle mingi muu viis iseendani jõudmiseks kui rääkimine. Kui saabub hetk, et mees tuleb tagasi, siis saab sel hetkel otsustada sellisena nagu te sel hetkel olete, kuidas edasi. Selleks, et teised teid väärtustaksid tuleb kõigepealt väärtustada iseennast.
Teine teema, mis teie kirjast kõlama jääb, on mure mehe elu pärast. Igapäevane helistamine ilmselt ei ole parim lahendus, kuna teie mees ei ole suur rääkija. Ehk tasuks kaaluda harvem helistamist. Te saate oma muret mehele otse väljendada ning taas talle ukse lahti jätta ja öelda, et kui ta vähegi vajab, siis te olete telefonikõne kaugusel. Rahulolematus kõige välisega saab tavaliselt alguse ikka meie seest, kui me ei ole rahul iseendaga. Sellisel juhul on tõesti abi professionaalsest nõustajast, kes aitab sasipuntra lahti harutada. Kuid nõustaja juurde minekuks on vaja oma probleeme tunnistada. Me saame aidata ainult iseennast, teisi saame aidata ainult siis, kui nad seda tahavad. Vahepeal saame harjutada leppimist ning aktsepteerimist. Soovin teile avatust kõigele ja toredaid hetki iseendaga!
Anni, mina leidsin sarnases olukorras olles vajalikud kontaktid Google abil 5 minutiga. Inimene, kelleni oli vaja jõuda elas tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Loomulikult on lihtsam enesehaletsuses hulpida ja oota ja loota, et äkki läheb paremaks. Ja lasta mehel ennast kohe ära hirmutada niipea kui väikegi otsustusjulgus tekkima hakkab (see tobe ID-kaardi-lahutusega ähvardamise lugu).
Aitäh kõigile, kes on minu probleemile kaasa elanud ja arvamust avaldanud. Seda kolmandat osapoolt on mul võimatu leida, kuna ei tea täpselt ta nimegi. Ja ega ma tahagi, mis tarka sealt ikka kuuleb. Ma ei ole veendunud, et see aitaks, pigem vastupidi.Pigem ootan, et mis otsuse teeb minu mees ja siis otsin ta üles. See käib kuidagi mu väärikuse pihta ja mehel oleks nii lihtne süüdistada mind milleski.
Olen siin paar päeva püüdnud lugeda ja tegeleda iseendaga. Mida see üldse tähendab ja kust alustada? Lugesin Nekrassovi "Mees ja naine", käisin juuksuris ja ostsin uusi riideid. Korraks nagu aitab, kuid südamevalu ja hirm on kiirelt tagasi. Ja siis avastasin koha, kust saab abi. Vaata www.sisekosmos.ee, www.suurimsaladus.ee. Leidsin endale teeotsa ja nüüd jääb ainult vaadata, kuhu see välja viib. Ega seniseid mustreid pole lihtne muuta. Aga ma kõigest väest püüan.
