Kaotasin oma kirja, nüüd lisan uuesti. Must mure on minu südames. Palun nõu. Mõned aastad tegasi otsustasime abikaasaga, et kuna minu haridusega inimene teenib praktiliselt miinimumpalka ja bussiga tööl käies peab peaaegu peale maksma, siis jään koduseks. Kokkuleppel sain prii ülalpidamise, söögi ja 1000.- oma raha, mille kulutamisest ei pidanud aru andma. Kuna peres on kooliskäijad meessoost lapsed, siis tööd jätkub kogu aeg. Asi oli enam vähem kontrolli all, aga nüüd on mind täiesti kõrvale jäetud pere suurte ostude otsustamisel (üle tuhande). Abikaasa väidab, et kuna mina tööl ei käi ja tema teenib selle nn. minu palga ühe nädalalõpu haltuuraga, ei ole mul mingit õigust kaasa rääkida. Kusjuures on ta täiesti unustanud, et kümneid aastaid tagasi olin mina enne abiellumist töötav inimene ja tema tuli vaesest perest praktiliselt valmis pessa. Et lugu veelgi kurvemaks teha ütlen, et olen süveneva füüsilise puudega, mis ei lase kõiki töid teha, aga ei anna veel töövõimetuspensioni mõõtu välja. Nüüd aga seoses koduse tugeva survega hakkab kannatama mu vaimne tervis, koos valuga süvenevad unehäired ja depressioon. sõbrannadele kurta ei maksa, kõik arvavad, et mis mu elul viga on, saan terve päeva kodus istuda. Palun nõu. Veel on ta mind ähvardanud, et kui tööle lähen, siis ärgu ma lootkugi, et kodustest töödest vabanen. need tuleb siis nii või teisiti ööajast ja puhkepäevadel ära teha.
Isver, milline olukord. Ei ole võimalik, et selliseid mehi veel eksisteerib!!!! Ole tugev ja püüa end kehtestada. Sina oled täisväärtuslik inimene ja kellelgi ei ole õigust teist inimest vaimselt n-ö materdada.
Kui sa ennast ei tunne enam väärtuslikuna, sis depressioon on kerge tulema. Mina ise vaevlesin ka pikka aega depressiivsuse all. Neelasin isegi antidepressante, kuid see ravib ikkagi ainult süptome, mitte tegelikku põhjust (minu arvates vähemalt). Rahulolematus iseenda, oma elukorralduse, suhte, tööga viisid mind sinna maale, et olin omadega täiesti läbi, ei maganud hästi, eluisu oli otsas, söömisega probleeme, igasugune suhtlemine nõudis pingutust. Kõik pisikesed asjad kuhjusid. Väljast poolt polnudki nagu põhjust kurta, vähemalt seda arvasid minu lähedased. Nii ma üksi ponnistasin, kuni võtsin julguse kätte ja rääkisin sellest oma elukaaslasele. Käsime isegi koos paarkorda pereterapeudi juures. See aitas ka. Ma arvan, et minu üks probleeme oli see, et ma ei rääkinud kunagi sellest, mis mind vaevas ja neelasin n-ö pealtnäha kõik alla. Kui juba ise ära unustada iseenda vajadused, siis teistel on seda veel kergem teha...
kuna tegemist on foorumiga, lisan veel mõned 30 aasta abielukogemused:
1. mehe valikul on ikkagi tähtis tema ema mudel. Noorena sellele ei mõtle, aga hiljem oskad analüüsida. Minu abikaasa kodus oli naine madala haridusega praktiliselt kodune pereema, sünnitusmasin (10). Rahakott kindlalt mehe käes. Tulemus oli masendav, sest kui naine lõpuks vanast peast tööle sai, ei hoolinud ta enam karvavõrdki oma mehest, keda eluõhtul lapsed pidid põetama ja suretama.
Minu kodu oli nn. meesteta maja, vanaisa ja isa surid küllaltki noorelt, võim ja otsustamine ainult naiste teha.
Nii me konflikt kohe tekkiski. Kuna noorena puudusid mul ka diplomaadi oskused kavaldada, siis olid tülid kerged tulema.
2. oma lastele õpetan, et enne kooselu tuleb olulises kokku leppida, näiteks kas hakatakse elama maal või linnas, majas või korteris. kas naine peab olema kodukana või karjäärinaine ja palju lapsi kumbki soovib.
Minu ema ja vanaema jätsid need olulised asjad mulle õpetamata, mina pidin kõik ise avastama.
Töölt ära jäädes kaotasin oma identiteedi ja nüüd saabuvad tagasilöögid. selliseid mehi on küll, ka praegune tibikultuur, kus naist peetakse kui iluasja, on üks variantidest. Huvitavaid kommentaare olen leidnud delfis naistelehel probleemi alt "Ideaalne naine ja ema.."
Nojah, eks võtame oma kodus kaasa suure pagasi. Minu arust on hämmastav, kui palju tegelikult on meie hoiakutes ja väärtustest on määratud meie lapsepõlvest ja vanematest. Nii head, kui vead. Hiljem on neist takjatest suht raske lahti saada.
Kuigi olukord näib masendav, soovitan Teil end tõsiselt võtta. Kirjutate identiteedikriisist. Kriisid on küll rasked, kuid annavad ühtlasi võimaluse edasiliikumiseks ning muutusteks. Eelkõige on oluline, kellena Te ise ennast näete ning kuidas endast mõtlete. Mehele saate oma arvamusi ja soove väljendada mina - sõnumite abil. Tema suhtumisest nähtub, et Teil on tegemist väärtusvastuoludega. Kui näete, et tema arvamus erineb Teie omast, lülituge ümber kuulamisele. Püüdke võtta tema öeldut mitte isiklikult, mitte solvanguna, vaid lihtsalt tema seisukohtadena. Korrake tema mõtet oma sõnadega, et olla kindel, kas olete temast aru saanud. Seejärel saate mina- sõnumite abil väljendada oma vajadusi ja seisukohti.
Kui see tundub liiga keeruline või ülejõu käiv, küsige abi psühholoogilt või pereterapeudilt, et ühiselt uurida Teie hirme ja valikuvõimalusi. Esialgu võite üksi minna. Võimalik, et Te olete sedavõrd masendunud, et vajate ka mõnda aega ravimeid, ärge kohkuge, kui see nii on. Varustage end järjekindluse ja tugeva tahtega. Mõelge, kellena Te end näha tahate, mida selleks uskuda, milliseid oskusi arendada ning milliseid ümberkorraldusi oma elus teha, esialgu kasvõi väikseid. Küsige raamatukogust kirjandust. Viimastel aastatel on ilmunud palju praktilisi eneseabiraamatuid, mille abil on kergem muuta oma suhtumisi ja tegutsemist.
Valmistuge "maratoniks". Muutused ei tule kergelt. Ning pidage meeles H. Fordi sõnu: "Ükskõik, kas usud, et suudad, või arvad, et ei suuda - mõlemal juhul on sul õigus."
Soovin, et suudaksite. Hoian pöialt!
