püüan kirjeldada oma olukorda (probleemi). Olen elanud oma abikaasaga koos 7 aastat. Viimastel aastatel on tekkinud meil majanduslikud probleemid (oleme pidanud lahkuma oma kodust (kuna ei olnud võimalik pangale maksta võlgnevust). Minu abikaasal on eelnevast abielust 2 last, praegu on meil ühine poeg.
Viimasel ajal ärritub abikaasa minu peale ja lööb mind laste (või lapse eest). Ta küll ei löö tugevasti, kuid siiski see on vastuvõetamatu. Ta ärritub väga tähtsusetu asjade peale (lapse riidesse panek, söögi tegemine jne). Saan aru et ta on pinges ja mures rahade pärast. Kuid ta ei tule ka pärast löömist vabandust paluma. Ega soovi probleemi selgeks rääkida, vaid tõmbub iseendasse ja ei suhtle minuga, tõrjub mind eemale, süüdistab mind kõikides hädades. Abikaasa on haritud, inteligentne ja väga heatahtlik inimene, kuid viimased kaks aastat on ta nagu muutunud. Ta muidugi ei löö mind igapäev, seda juhtub paar korda aastas. Mida peaksin tegema, kuidas peaksin lähenema olukorrale. Ilmselgelt ta peab minema (peaksime koos minema) nõustamisele, kuidas ma saan talle selle selgeks teha, et see on tõsine probleem? Kuidas saaksin temaga alustada vestlust, lahendamaks probleeme? Hetkel ta lihtsalt ei võta mind kuulda, tõrjub, kuid suhtlema me peame paratamatult. Suured tänud ette nõustajatele!
Teie mees on viimaste aastate jooksul muutunud – ta ärritub kergesti, süüdistab ja tõrjub teid, isegi vahest lööb. Hea on see, et te näete pealispinna alla ja saate aru, et teie mees on hädas. Teie väga realistlik küsimus on, kuidas saada temaga kontakti.
Te olete probleemi sõnastanud "elukaaslase viha". Viha on alati teisene tunne ning selle alt tuleb otsida tegelikke põhjuseid nt. pettumus, häbi, solvumine, abitus, süü, alaväärsus, tõrjutus jms. Antud juhul on probleemi üldiseks allikaks see, et teie mehel on mured. Suure tõenäosusega ei räägi ta nendest kellelegi ning püüab jäärapäiselt üksi hakkama saada. Kuna olukord on kestnud pikka aega, siis pinged on kuhjunud ning otsivad nüüd valedest kanalitest väljapääsu (ärritumine, süüdistamine, löömine). See, et teie mees ei tule ka hiljem vabandama võib tuleneda sellest, et ta ei taha näida nõrgana. Kuna ta end ilmselt sisemiselt väga nõrgana tunneb, püüab ta väliselt jätta endast muljet kui tõeliselt tugevast mehest.
Teie saate tema pingete vähendamisel abiks olla sellega, et kuulate teda aktiivselt. See tähendab, et kui märkate probleemset ütlust või tegu, näiteks tema ärritust, siis püüate sõnadesse panna ja talle tagasi peegeldada tema ärrituse tähendust (N: sul on täna raske päev olnud? või Sul on praegu nii palju muresid, et raske on teistele keskenduda? Või Tundub, et sa oled täna eriti väsinud.). Seda tuleb öelda hoolivalt, siiralt ja oletusena. Abikaasa peaks tajuma seda kui teie püüet teda mõista. Kuulamise eesmärk ongi mõista teise inimese sisemaailma. Kindlasti ei tohi avaldada survet. Oluline on aktsepteerida seda, kui ta seepeale rääkima ei hakka. Suure tõenäosusega ta esimestel kordadel ei reageeri üldse või kohmab midagi negatiivset. Kuid see paneb teda mõtlema ning kui ta aru saab, et te olete tõesti siiralt hooliv, siis ühel hetkel ehk pinged vallanduvad ning ta on valmis pisut sügavamale enda sisse vaatama ning teiega sellest rääkima. Oma soov teda veenda millekski (näiteks nõustamisele minekuks) unustage sel hetkel ära ja keskenduge ainult talle. Ainult niimoodi on kuulamine tõesti tõhus. Ühel hetkel tajub abikaasa isegi, et midagi on valesti ning võib-olla küsib teie käest, mida teha. See on parim, mis juhtuda võib.
Samal ajal ei tohi te siiski unustada ka oma vajadusi. Oluline on nendest mehele teada anda mina-keeles. See tähendab, et rääkige sellest, milline tema tegevus või olek on teile probleemiks, milliseid tundeid see teis tekitab ning kuidas see teile mõjub (N: Kui sa mind lööd, siis haavab see mind hingepõhjani ja mul on raske sind edaspidi usaldada ning austada.). Tavapärasem on väljendada end pigem nii: Sa tegid mulle haiget! Sa ei suuda ennast valitseda! Sa oled üks igavene …., kes mõtleb ainult enda peale! Jne. Need laused on otsesed süüdistused, mis panevad teise inimese automaatselt kaitsepositsioonile ning teevad konstruktiivse dialoogi võimatuks. Kui väljendada ennast ilma hinnanguid andmata ja silte kleepimata, siis suureneb teise inimese motivatsioon teiega koostööd teha.
Loodan, et saate omavahel jutu peale.
Suured tänud pr. Maarika Lember. Sain Teie nõuandest palju abi. Hetkel oleme leppinud ära, kuid pole veel saanud probleemist lähemalt rääkida. Ma arvan, et kui saame rahulikult rääkida, siis proovin talle läheneda MINA keeles, nagu soovitasite. Leppimine toimus spontaanselt, lihtsalt hakkasime rääkima muudest maailma asjadest (mitte ei karjunud üksteise peale ega otsinud tüli põhjuseid). Veel kord suured suured tänud Teile nõuannete eest!
nüüd on 5 aastat möödunud ning kirjutan uuesti Teile sama murega.
Mure on oma olemuselt ikka sama. Sooviksin oma meest abistada ja teda veenda abi otsima, aga ta keeldub.
Olen väga mures, kuna meie tülid ja mehe viha teeb lapsele väga muret ja ta on õnnetu.
Kuidas ma saaksin talle selgeks teha, et ta peab abi otsima?
Miks sa oled sellise mehega koos? Ma olen ise kasvanud peres, kus isa peksis ja pärast kasuisa peksis ka ema. Sa ei kujuta ettegi, kuidas see laste psüühikat mõjutab. Lapse pärast juba keera uus leht. Kui mees ise muutuda ei taha, siis sina seda sundida ei saa ju...
Ma väga imestan, et siinne nõustaja "mees lööb mind" lause peale soovitab aktiivselt kuulata! Mina näen siin koduvägivalla tunnuseid, kus naine üritab meest "päästa" tema muredest.
Teemaalgataja- siin sulle natukene lisainfot lugemiseks http://naistetugi.ee/kui-oled-kogenud-vagivalda/ ja kuidas sellest välja tulla. Juba lapse pärast! Laps kindlasti ei tohi elada sellises keskkonnas, kus ta näeb/kogeb vägivalda
Lugesin kogu eelneva kirjavahetuse läbi. Kirjutate, et 5 a on möödunud, kuid seis on suures piires sama.
Teie ei saa mehele selgeks teha, et ta peab abi otsima. Mees peab sellest ise aru saama, teie saate vaid rõhutada, mida arvate ja ootate ja soovitate teie. Kui mees ei soovi midagi ette võtta, oma käitumist ja suhtumist muuta, ega siis olegi midagi pärata. Vägisi kedagi muuta ei saa, muutuse võti on igaühe enda käes.
Ja ka teie elu muutuse võti on teie käes. Kindlasti on teil valikuid. Ma ei oska arvata, mis peaks muutma, et teie mees muudaks oma käitumist, mis peaks suhtes või elus laiemalt muutuma. Kuna mehe võimalik muutus on praegu selles võrrandis tundmatu muutuja, saate mõelda endale ja lapsele. Kas soovite seda elu jätkata? Kirja põhjal mõistan, et soovite jätkata lootuses, et see muutub. Aga kui ei muutu?
On väga tõenäoline, et ka veel viie aasta pärast ja veel viie aasta pärast on olukord sama. Küsimus on selles, mis annab teile jõudu ja tahet sellega leppida? Saan aru, et te kannatate ja kannatab ka laps. Vägivallal ei ole õigustust.
Saan aru, et soovite peret koos hoida, ilmselt on paremaid päevi, mis aitavad halvad päevad välja kannatada. Kui nii, siis saan teile vaid kannatlikkust ja jõudu soovida, peate ju vastutama oma valiku eest. Jäädes sellesse suhtesse samal moel (olgu küll et rahulolematuna ja kannatavana), kiidate ühtlasi selle suhte heaks - kõigega, mida see sisaldab, sh vägivaldne käitumine.
Ehk saaks vaadata suhtele ka kui tervikule. Praegu on olukord sarnane eluga alkohoolikuga: kui mees on kaine (rahulik, mittevägivaldne), siis on kõik ju ilus. Aga see on ju vaid pool pilti, teist poolt tuleks ka arvestada: kui ei ole kaine? kui on vägivaldne sõnades ja tegudes?
Kui lootust seda suhet muuta ei ole, on mõistlik tõsiselt kaaluda suhtest väljumist. Ilmselt mees ei saagi aduda oma käitumisviisi mõju, sest teie jäämine suhtesse annab talle kogu aeg signaali, et sellega on enam-vähem korras. Aga ei ole ju. Teie kannatlikkus, aastate jooksul tühjaks osutunud lootus, mehe toetamine jms aitab seda suhet säilitada just sellisena, nagu see on.
Naistetoe lehekülgi on tõesti mõistlik lugeda, ehk saate tuge ja konkreetseid ideid. Selleks, et mees saaks aru, kui tõsine ja kannatusi valmistav see olukord teile on, on teil vaja astuda tõsisemaid samme. Olete piisavalt püüdnud meest toetada ja suhet päästa ning see ei ole toiminud. Seega, kas võib olla, et nüüd peaksite tegema midagi muud ja mitte mehe heaks, vaid iseenda ja lapse heaks. Soovin teile edu ja jõudu.
