Tere
Olen elanud oma lapsega (1,10- aastane) tema sünnist saati kahekesi. Lapsel siiani puudunud pea-aegu täielikult suhe bioloogilise isaga. Nüüd on olen leidnud enda kõrvale mehe, kellega oleks võimalik ühine kodu rajada. Minu laps aga ei suuda kuidagi kohaneda uue olukorraga ning võõrastab meeletult minu meest. Kokkusaamisel hoiab kramplikult minust kinni ning pole nõus mingil juhul mehega suhtlema. Ka suhted minu ja lapse vahel on pingelisemaks muutunud. Siiani on ta olnud väga rahulik ja rõõmsameelne laps.
Palun nõu kuidas aidata lapsel ja mehel lähedasemaks saada.
Rõõm kuulda, et olete leidnud kellegi, kellega jagada oma elu. Pikas perspektiivis on see kindlasti rõõmu valmistav ka teie lapsele - sest igale lapsele on suur asi, kui tema ema on õnnelik. Kuid hetkeseis on muidugi veidi keerukas.
Iga muutus meie elus võtab energiat, tekitab vastupanu, ärevust ja stressi. See ärevus ja stress on väga vajalikud, sest aitavad meil ennast mobiliseerida ja seega paremini toime tulla. Liiane ärevus ja suur stress mõistagi teevad toimetuleku jälle keerukamaks. Praegu on muutuseärevust teis kõigis: lapses, teis endis, ilmselt ka uues elukaaslases.
Kõigepealt on kõigil teil vaja aega uue olukorraga harjumiseks. Kui laps on seni harjunud, et olete vaid tema päralt, siis tekitab uus olukord temas mõistagi palju küsimusi, kuigi ta neid sõnades veel küsida ei oska. Kramplik ema lähedusse hoidmine viitab selle, et laps pelgab, kas ema teda ikka endisel määral armastab, kui tema ligiduses on keegi, kes samuti ema lähedal olla tahab. Ta võib tunda ennast selles uues olukorras hüljatuna ja tähtsusetuna, väljavahetatuna. Kindlasti oleks vaja lapsele sellest igati teada anda, et teie armastus ei kao kuhugi ja on ikka ja alati alles.
Tutvumine-harjumine teie uue elukaaslasega käigu lapse tempot arvestades, aegamisi. Kui uus mees end peale ei suru ja n-ö isaks ei kipu, vaid sõbralikult ja rahulikult lapsele sobivas kauguses püsib, läheb harjumine kindlasti edukamalt. Püüdke säilitada lapse senine elurütm, et muutusi ei oleks korraga liialt palju. Kui laps tajub, et olete tema jaoks olemas vaatamata ühe „võõra onu“ ligidalolekule, ta tasapisi lepib ja on siis peagi ka valmis seda „onu“ endale ligemale laskma.
Tähtis on hoiduda igasugusest survest. Mõistagi on arusaadav teie soov moodustada kokkuhoidev pere, kui laps teie kirjeldatud moel käitub, võib teile tunduda, et laps seda takistab. Laps on teie tunnete osas väga tundlik, ta tajub teie rahulolematust ja pettumust temas ja on veelgi õnnetum. Püüdke last paremini mõista - ta on veel väike ja väga hirmul teie kaotamise pärast, ta vajab teie toetust ja kinnitust teie jätkuva armastuse kohta.
Tere
Lugesin seda siin ja mul on selline olukord!?
Minu mure on suuresti selles,et mu lapsel on bioloogiline isa,kellega me ei ole elanudki koos.Varem käisime meie tal tihti külas, järjest vähem näen sellel mõtet. Sest meie elu on muutusteta! Mina kasvatan oma last ju igapäev üksi. Nüüd tahan enda ellu tuua värskendust,
mul on uus sõber! Kuidas teha oma 8a.pojale selgeks,et mul pole ta isa vastu juba ammu tundeid ja ma ei suuda enam nii jätkata? Ja kuidas ma saaks lõpetada selle eelmise suhte?
Kas ma peaksin käituma konkreetselt või aegamisi?
Eelnevas jutus on tähtsaid märksõnu ka teile: eelkõige aeglus, kuulamine ja aktsepteerimine. Kahjuks ei saa kellelegi midagi „selgeks teha“. Saab öelda oma seisukoha, tunded ja mõtted, saab püüda end teisele arusaadavaks teha, saab kuulata teist, tema tundeid, seisukohti ja põhjendusi, saab loota, et seesuguse teineteisemõistmise peale jõutaksegi seesuguse lahenduseni, mis mõlemale sobib. Usun, et olete valmis kõndima sel teel, mis võiks viia sellise tulemuseni, et teie suhe pojaga on korras ja ka teie ise olete värskes paarisuhtes õnnelik.
Kindlasti on pojale – ja tegelikult teile kõigile, ka lapse isale – vaja aega, et uue olukorraga harjuda. Kuigi poja elus on seni olnud ka isa, on ta ju ikkagi harjunud, et teie olete põhiliselt vaid tema päralt. Kui teil on uus sõber, siis tema olemasolu tekitab loomulikult küsimusi, ikka selles laadis, et kas ema mind samamoodi armastab, kui ta nüüd armastab ka kedagi teist. Ja kuidas jääb nüüd isaga? Ka see on pojale kindlasti valus küsimus. Kui ka isa n-ö pildilt ära kadumas on, võib poeg tunda ennast täiesti hüljatuna. Liiga palju muutusi korraga tähendab ka liiga suurt pinget suhetesse.
Kindlasti oleks vaja teil pojaga neil teemadel rääkida.
Võiksite pojale rääkida sellest, mida te tunnete tema vastu, poja isa vastu, uue sõbra vastu. Rääkige, kuidas te tahaksite, et teie elu oleks. Kindlasti peaksite püüdma aru saada, mida poeg mõtleb ja tahab, kui olete oma jutu ära rääkinud. Selleks, et te ise pojast paremini aru saaksite, on hädavajalik teda kuulata. Kuulamine tähendab, et te keskenduste vaid teie kahe vestlusele, lükkate oma mõtted ajutiselt kõrvale ja püüate mõista.
Kuna olete kaua kahekesi olnud, kuuluvad usalduslikud jutuajamised ilmselt teie suhte juurde ja see ei ole teile ületamatu ülesanne. Oluline selle jutuajamise juures on poja tunnete tagasipeegeldamine, et poiss saaks paremini aru, mis temaga toimub. Eelkõige oleks vaja mõista, et kõik tunded (ka pettumus, üksildus, valu jms), mida ta tunneb, kuuluvad selle olukorra juurde. Hea, kui saate neid mõista aidata ja normaliseerida. Tunded räägivad meie vajadustest – poja tundeid mõista püüdes saate ka paremini aru, mis on see, millest poiss kõige valusamini puudust tunneb, mida kõige enam soovib jne.
8-aastasele poisile ei peaks olema keerukas mõista, et lisaks laste-vanemate suhetele on olemas ka teist laadi olulisi lähedussuhteid. Juhul kui neist asjust enne juttu pole olnud, on käesolev hetk hea võimalus seda teha. Püüdke oma seisukohti võimalikult siiralt ja lapsele arusaadavas keeles selgitada. Küsimustes, kus teie ja poja arusaamad lahknevad, võiksite kõigepealt teda kuulata ja seejärel püüda leida kokkulepete võimalusi.
Suhted on ikka vastastikku peeglis, kui poeg tajub, et püüate teda mõista ja toetada, on ka temal suurem valmidus mõista ja toetada teid. Loomulikult on tähtis, et teie kahe suhe oleks lähedane ja usalduslik, kuid kummalgi teil on vaja enda ümber ka teisi tähtsaid inimesi. Lapse isa peaks lapsele ikka alles jääma, nad saavad ju ka kahekesi midagi põnevat ette võtta; samuti on hea, kui poja ümber on lisaks vanematele sõbrad, klassi- ja trennikaaslased. Lähisuhte juurde kuulub peale kinnihoidmise ju ka lahtilaskmine, nii saate lisaks koos veedetavale ajale kumbki ka omaette elu nautida. Nii pakub elu rohkem. Ja kui uuest sõbrast saab teie elukaaslane, saab temast loodetavasti sõber ka teie pojale.
mul sarmane mure,kuid vastupidi.
mu uus kallim kardab lapsi (2) kui tuld.
iga kord lastega koos olles on tema justkui krampis.
Nn paar oleme juba paar aastat, kuid varsti tahaks ka koos elada..
Tean muidugi, et tal puudub igasugune varasem kogemus lastega.
Nüüd on mul justkui kaks elu..
Veel raskemaks muudab asja, et noorem laps võõrastab pea kõiki, keda pole paar päeva näinud.
Kui olete lugenud oma kirjale eelnenud kirju ja ka vastuseid, on teil pool vastust juba käes. Esiteks on oluline, et kiirustamisi ja surve abil ei maksa tegutseda – ka kõige laiemas mõttes, elus üldse. Jõu kasutamisel tekib ikka vastujõud, ja kui on juba sõdimisolukord, on raske üksteist mõista. Teiseks on vaja kuulata ja mõista – nii uut kallimat kui ka oma lapsi.
Rääkimine ja kuulamine on ikka need, mis suhet selgemaks teha aitavad. Nõnda siis, kui eelmistes kirjavastustes oli juttu sellest, et last tuleks kuulata ja mõista, siis teie oma olukorras peaksite püüdma kuulata ja mõista oma kallimat. Usun, et olete sel teemal ka arutlenud: mida tema kõige rohkem kardab, mis tekitab ehk võõrastust ja vastupanu, millega tundub raske hakkama saada, mis häirib, mismoodi tema tahaks, et oleks jne. Samamoodi saate ka ise kallimale oma tunnetest ja mõtetest kõnelda: mis teid antud olukorras häirib ja mis haiget teeb, mida soovite-ootate jms. Kuna soovite kooselu, peaks kindlasti selgemaks olema räägitud ka see teema.
Kirjutate, et kallimal puudub igasugune varasem kogemus lastega. Loomulikult on sel puhul keeruline harjuda n-ö võõraste lastega. Ent selge on seegi, et ükskõik millise mehega te ennast ka ei seoks, ikka seob see tulevane mees end ka teie lastega. See on vastutusrikas samm ja nõuabki põhjalikku kaalumist. See samm tähendab tihti ju ka komplitseeritumaid sidemeid kui sel juhul, mil kooselu alustavad kaks nn vaba inimest. Lastel on ju ka pärisisa, pärisisapoolsed vanavanemad ja muud sugulased... juba seegi mõte võib segav olla. Iseasi, kas reaalses elus nende sidemete tõttu probleeme tekibki.
Ilmselt on teie kallimal omad kartused, ettekujutused ja fantaasiad tulevasest kooselust koos teie lastega – mida täpsemalt see kõik läbi on räägitud, seda parem. Kui hirm on sõnadesse pandud ja ära jagatud, on see kindlasti ka väiksem. Kui teie „kaks elu“ tähendab seda, et püüate oma elu lastega ja oma elu kallimaga teineteisest lahus hoida, siis tasapisi võiks ikka proovida üksteisega harjuma hakata. Kindlasti on sellel, mis edaspidi saab, oma osa ka teie hoiakul. Kui sisimas usute, et kõik saab korda – siis see suure tõenäosusega saabki. Kui tunnete end laste ees süüdi uue kallima olemasolu pärast ja kallima ees laste käitumise pärast, on see halb olukord kõigile.
Mõistagi - vaid sisemise usu toel ei muutu midagi, oluline on, kuidas te selle sisemise usu toel käitute. Kuulamine, mõistmine, kokkulepped – need on põhilised märksõnad. Võõrastamisnähtude vastu ei aita see, et „ära karda, vaata, see/ta polegi nii hirmus“ jmt. Suurem abi on aktsepteerimisest: „ma saan aru, et sul on hirm, ma näen, et sa kardad, sulle ei meeldi, et... jne“ ja oma toetuse näitamisest: ma olen sinu kõrval, koos on julgem, me võime koos midagi ette võtta, et hirmust üle saada. Nagu te näete – viimane lõik kehtib mitte vaid lapse, vaid ka kallima kohta...
