Kindlasti sadu kordi küsitud küsimus, aga mismoodi mõjub lahutus lastele? Kui pealtnäha on pereeluga kõik korras, on isa on ema, kes ei riidle, ei tülitse. Aga mina naisena ei ole rahul oma eluga. On erinevaid põhjuseid, miks asi nii kaugele on läinud, nagu on. Elu läks kuidagi nii, et oleme abielus, saime kaks last, üks praegu 10 ja teine 6 aastane. Ma tean, et ei armasta oma meest, oleme nagu võõrad, me ei räägi, ei naera koos, me kasvatame lapsi ja tegeleme olmeasjadega. Ja mina olen koos temaga laste pärast, kahjuks, ma ei tunne ennast selletõttu hästi. 4 aastat tagasi oli mehel armuke, umbes pool aastat. Mina ei ole seda tegelikult unustada suunud, kahetsen, et tookord kohe lahku ei läinud. Aga peale seda armukese asja siiski......on teisiti. No ma ei saa sellest üle ja ega vist ei tahagi. Ja nüüd armastan ise teist, kes armastab mind, kuid kellel paraku ka on pere. Aga ma olen kindel, et tema on minu jaoks õige. Kui poleks lapsi, poleks vaja mõelda. Ma tean, et oma mehega suhteid ma ei suuda taastada selliseks nagu peaks olema mehe-naise vahel. Aga ma ei kujuta ette, kui suur trauma oleks lastele lahutus, kardan et liiga suur. Kuid on ju vale ka ainult laste pärast koos olla ja teisest küljest oleks nagu vale ainult enda õnne silmas pidades lahutada ja lastele haiget teha. Ja kolmandaks, tegelikult ju petan oma meest ikkagi, juba ainult sellega, kui pidevalt mõtlen teisele. Kas polegi lahendust?
Kuidas mõjub lastele lahutus? Kaks täiskasvanut võtavad lastelt KÕIK olulise - turvatunde, kodu, vanemad -, ja viskavad puruks ja jalutavad minema ning jätavad lapsed riismetega tegelema.
Kas sa abielunõustamise peale ei tahaks pigem mõelda? Esimene asi aga enne seda - selle teisega tuleb suhe ära lõpetada ja oma mehele KÕIK ära rääkida. Afäär ei ole mingi lahendus, see viib ainult suuremate jamadeni.
Olukorras, kus sul on käimas aktiivne afäär, ei ole kindlasti õige otsustada oma pere saatust, sest kõiki sinu mõtteid ja otsuseid praegu mõjutab see, et sul on keegi teine. Esmatasandi suhe ei saa kunagi toimida, kui eksisteerivad kõrvasuhted, sinu abielul ei ole võimalustki, kui sa kõrvalsuhtele lõppu ei tee. Hetkel teed sa haiged iseendale, oma mehele (sellega, et sa talle valetad ja teda petad, täiesti vale on mõelda, et kui ta ei tea, siis ei saa ta ka haiget), lastele, teise mehe naisele ja tema lastele.
Oma perekonda jõuad lõhkuda alati. Võta parem aeg maha ja mõtle hoolega järgi. Miks on sinu suhe oma mehega läinud nii nagu on. Miks olete võõrandumisel lasknud tekkida ? Miks te peale mehe afääri oma suhtega tööd ei teinud ? Ning mis kõige tähtsam - miks oled veendunud, et see teine mees just see õige on? Mis sind oma mehe puhul pani nii tundma ? Ning kuidas edasi ? Kas see teine mees on nõus oma pere hülgama sinu pärast? Kuidas kavatsete toime tulla teiste valu, viha jne tunnetega ? Kas sellisest asjast saab üldse väärikat suhet tekkida ? Siin loos on kahjuks liiga palju teisi isikuid keda sinu otsused valusalt puudutada võivad.Oled sa valmis oma tegude eest täit vastutust kandma ? Su armuke ? Argipäev ja võõrandumine tuleb ka uude suhtesse, kui sa ei tee selgeks oma pareguse abielu möödalaskmiste põhjuseid.Eks iga asi ikka juhtu selleks meie elus, et õpiksime ja areneksime. Ehk on sinu abikaasa poolne reetmine see, mis sind paneb nii tundma - mitte reaalsus ise. Vaid sa näed vaid seda mida näha tahad? Igaljuhul soovitan minna selle segadusega nõustaja juurde. Oma otsused teed muidugi ise - aga ehk aitab teraapia näha sul väheke sügavamale ja tajuda laiemat pilti. Ehk oled sa selles valus ise kaduma läinud ja loodad nüüd teises mehes näha pääseteed? Aga ennast päästa saame vaid ikka ise.Valu ja alandus mis sulle su mehe poolt tekitatud ei kao niisama.Tekib murdumine ja oledki katki ja segaduses. Üks osa sinust tahab ära nii kaugele kui võimalik, teine osa sunnib jääma. Ja toogu me siis põhjusi milliseid iganes(vaid lapsed jne) tegelik põhjus on siiski see, et oma sügaval sisimas loodame asja tööle saada.Aga teine pool sinust ei julge ennast enam avada ja hoiab käsipidurit kõvasti kinni. Süda kivistub ja tundub, et kõik teised on paremad, kui meid petnud partner.Sellest tuleneb ka tahtmatus oma suhtega tööd teha ja midagi muuta. Paradoks ongi käes - üks osa ootab ja loodab muutust, teine osa ei lase sel juhtuda. Lõksus olek ja rahulolematus on nii garanteeritud.Unusta hetkeks oma uhkus ja küsi mida su süda tahab ? Milline valik teeks kõigile vähem kahju?
Ning mis puudutab lahutust ja lapsi. Siis eks siin pead ise olema ekspert - kes veel su lapsi paremini tunneb. Lahutuse mõju sõltub ka vanemate oskusest ja tahtmisest asju normaalselt lahendada. Lapsed ei tohi muutuda tööriistadeks kellede abil kätte maksta oma valesti elatud suhte eest. Olete selleks võimelised ? Sinu abikaasa ? Armukese abikaasa ?
Elumuutus saab olema suur teile kõigile. Ja mis valusaid tundeid see su lastes tekitab ja kuidas nad nendega hakkama saavad - vaat seda pead sa oma südamega tunnetama. Kas lahutaksid ka siis, kui sul armukest poleks ?
Lisaks sellele, kuidas mõjub lahutus lastele, on olukord ka Teile endale keeruline. Kuidas on juhtunud nii, et pereelu on olnud „pealtnäha“ korras, kuid ometi pole Te rahul. Samuti on vaevama jäänud mehe abieluväline suhe aastaid tagasi. Nüüd, kui olete leidnud mehe, kellega usute, et võiksite olla õnnelik, keda armastate, ei saa Te siiski selle üle rõõmu tunda. Küllap on selline olukord kõigile pingeline. Lahendusi võib olla erinevaid - see, mis näib ühele parim, ei pruugi olla seda teistele, keegi saab haiget ja keegi leiab kergendust. Keegi aga, tunneb rohkem survet otsustamiseks. Ilmselt olete see Teie, sellest ka süü- ja vastutusekoorem.
Kirjast võib välja lugeda, et olete kindel, et oma mehega, laste isaga Te õnnelikku suhet kogeda ei looda, ilmselt olete nii juba aastaid tundnud. Oletan, et ka mees pole õnnelik, tal on olnud teisi suhteid ning nii olete jätkanud, leppinud, selgust loomata. Ehk pole hilja siiski rääkida mehega ja saada selgust, millega te kumbki rahul pole, mis on häirinud ja lähedust mittevõimaldanud. Küllap on olnud ka toredaid aegu, teineteisest rõõmu tundmisi. Ka headele aegadele mõtlemine aitab jõuda selleni, mis nüüd teisiti on, et seda ühendavat head nii väheks on jäänud. Rääkige avatult sellest ning arutlege, millest ilma jääksite, kui see suhe lõpetada.
Mis otsuseni te ka ei jõuaks, on hea teada, et see on läbimõeldud, oluline ära öeldud ning võimalused ära proovitud. Vastasel juhul jääb Teil või mehel hulk vastamata küsimusi ja kahetsusi. Seda tuleb teha ka laste pärast. Isegi kui otsustate kooselu mitte jätkata, mees-naise suhte lõpetada, jääte te mõlemad ema-isa suhtesse ning olete olulisemad inimesed oma lastele. Lapsed vajava ema ja isa, kes ei klaari suhteid, ei maksa kätte, ei otsi süüdlasi. Te saaksite olla lapsevanemad, kes ei kaasa lapsi oma pettumuse leevendamiseks, vaid suhtlevad teineteisesse lugupidavalt.
Üksteisesse austavalt ja hoolivalt suhtumine on ka see, kui olete vastastikku ausad ja mängi „topelt mängu“ (nt väljendate kodus mehele püüdlusi suhet hoida ja samas peate seda lootusetuks ning jätkate kõrvalsuhete arendamist), saate rääkida ka sellest, et olete otsustamisraskustes, kahtlete kooselu jätkamises. Kui aga leiate, et soovite kooselu jätkata, siis lugupidav suhtumine mehesse ja pühendumine perele tähendab kõrvalsuhte lõpetamist.
Antud olukorras on suhete teemal väga keeruline rääkida, seda enam, kui olete seni seda vähe teinud. Selguse loomiseks ja otsustamiseks on see aga hädavajalik, seda nii laste, kui teie kui nende vanemate pärast. Samuti on hea teada enda jaoks suhte ebaõnnestumise tagamaid, et probleemid ei tuleks kaasa uude suhtesse. Uus suhe ei peaks olema eelmise suhte „vigade parandus“ või pettumuse kompensatsioon.
Lõpetuseks veel lisan, et lapsed ei vaja õnnetuid, võõrandunud vanemaid, keda saadab kahetsus ning kohustus olla abielus vaid laste pärast (nagu ka ise tõdete oma kirjas). Rahulolu pakkuv paarisuhe ja kooselu ei tugine igapäevakohustuste ja lastekasvatamisele. Rõõmu ja teineteisele pühendumist on ka vaja. Ikka on niipidi, et teieteisega koosolemise nautimine, emotsionaalne lähedus teeb võimalikuks ka raskuste ja kohustustega toimetuleku.
Parimaid otsuseid!
