Ma ei tea enam, mida teha, loodetavasti saate anda mingit mõistlikku nõu.
Oleme kaaslasega koos olnud 12.a. Esimene laps 1.a, ootan teist. Esimese lapse kandmise ajal mingeid omavahelisi probleeme eriti polnud, kõik sujus kenasti. Nüüd on mees hakanud tihti sõpradega väljas käima. Näeb see välja nii, et ta läheb tööle või näiteks maja ehitama, õhtul peaks koju tulema, kuid selle asemel läheb sõpradega välja. Midagi ei teata, kuhu, kui kauaks või kellega minnakse. Lihtsalt ei võta telefoni vastu või lükkab selle välja. Teada saan selle järgi, et ei tule õhtuks koju. Mida aeg edasi, seda pikemaks äraolekud venivad. Ma isegi ei tea, milles asi. Mees on pärast igat äraolemist alati väitnud, et kõik on korras, ta armastab mind, kuid mehed pole naiste ketikoerad. Ma ei saa aru, millest selline suhtumine, kuna ma ei nuhi, ei nõua täpselt aru, ei piira või keela tema käimisi, lasen tal olla nagu on. Esimesel sellisel korral rääkisin rahulikult, et selline käitumine teeb haiget ja paarisuhtes on normaalne, kui inimesed ütlevad teineteisele, kui nad ei tule ööseks koju või jäävad kauemaks ära. Olen proovinud ka samaga vastata, see ei aita, nagu näha, on asja hoopis hullemaks teinud. Ma ei tea, kas asi on alkoholi liigtarbimises või on mängus keegi kolmas. Ta ei räägi suurt midagi, kus oldi või mida tehti, ütleb, et tahab koos sõpradega vahel aega veeta. Vahel on tänaseks kujunenud vähemalt 2 päeva nädalas. Nüüd on ta ära olnud peaaegu nädala. Olen sellest seisust täiesti väsinud, öösiti magada ei saa, nutan palju, ühest küljest tahaksin lahku minna, samas tunded on, aga et suhet muuta või midagi päästa, selleks mõtteid pole. Ta helistab, aga ma ei julge enam telefonigi vastu võtta, sest tean, kuidas ta jälle kahetseb jne kuni järmise korrani (nähtavasti). Kuidas panna mees rääkima või olema otsekohene? Kui ta tahaks lahku minna, siis ma lepiksin sellega, aga väidetavalt ei taha ta ka seda. Mis meie suhtes võibolla taustainfona oluline, mina hoolitsen pere eelarve, maja ja auto eest (on minu ostetud), maksan üürikorteri üüri ja ostan enamik asju lapsele enda vahenditest, aitan tema ettevõttes asju organiseerida (tema korraldab tööd, mina kokkulepped, rp-se ja rahade liikumise). Tema kulutab oma raha põhiliselt enda ja sõprade peale, ehitab maja ja mingi osa rahast paneb selle alla. Ehk tema elamispind sõltub hetkel minust ja tõenäoliselt lõpetab ettevõte meie lahkumineku korral eksisteerimise, kuna ta ise ei ole nö müügimehe tüüpi ja ei taha neid ülesandeid endale võtta. Seks meie vahel on hea, piisavalt tihe (kuigi minu jaoks võiks olla tihedam). Teist last tahtis ta väga, meie ühistele tuttavatele räägib alati, et armastab mind ja ta pole kergemeelne mees, ma ei peaks kartma, et ta mind petab. Sõbrad, kellega ta koos aega veedab, meie ühisesse tutvusringkonda ei kuulu, tean neid vaid põgusalt. Mida teha, nii enda kui teise lapse pärast, kuna ma ei tea, kuidas selline magamatus ja pidev nutmine rasedusele mõjub? Samuti ei tea ma, kas koos minuga on ta ainult majanduslikel kaalutlustel või ei anna ta endale purjus peaga aru kellaajast, kuupäevast jne.
Kahju kuulda, et lood sul nii on. Te pole tõenäoliselt kunagi omavahel kokku leppinud, kus on piirid ja mida need tähendavad. Tihtipeale saadakse valesti aru piiride kehtestamisest - et see on aru pärimine, nõudmine. Normaalses suhtes mitte ei pärita aru, vaid antakse aru, jagatakse seda infot vabatahtlikult ENNE, kui minnakse välja. Veel enne väljaminekut ja muid tehatahtmisi peavad olema ühised kokkulepped, kas minnakse üksi või kahekesi, kui palju raha kulutatakse, kui kaua ollakse, ja kas üldse minnakse teie võimalikku ühist aega mujale raiskama. Kõige paremad kokkulepped on ühised entusiastlikud kokkulepped, need, millega mõlemad RÕÕMUGA nõus on. Kui ühele jääb okas hinge, siis ei ole see õige kokkulepe ja need asjad, milles parajasti üritatakse kokku leppida, peavad jääma tegemata lihtsalt, senikaua kui vastav ühine entusiastlik otsus on leitud.
Alati aitab teineteise leidmisele kaasa see, kui veedetakse võimalikult palju aega koos. Eriti hea on aeg ilma lasteta. See aga eeldab tugevat planeerimist. Normaalsed abielud vajavad 15 tundi segamatut aega nädalas, et seda suhet hoida ja toita. Paarisuhted, mis on hädas, vajavad vähemalt 20 tundi segamatut aega nädalas, et normaalselt suhelda, kuulata, mõista, teineteise vajadusi täita ja taas läheneda. Selle aja arvestusse lähevad kõik planeeritud minutit. Eks on ka teisi võimalusi, minu abielu aitab aga selline viis. (loe rohkem: http://www.marriagebuilders.com/graphic/mbi5044a_qa.html)
Minu jaoks on sinu jutus üks väga murettekitav märkus - et su mees räägib teie tuttavatele, et ta pole kergemeelne mees, et ta ei peaks kartma, et ta sind petab... Miks ta peaks sellist juttu ajama? Kui inimesel on selline jutt keelel, siis on tal see ka mõttes, ehk et miks tunneb ta, et sellest on teistele TARVIS rääkida? Ma võin loomulikult eksida, aga see võib viidata, et mängus on keegi kolmas. Sel juhul tuleks see asi lahendada enne, kui oma suhet lappima hakata.
Alustan kirja lõpust: nutmine, muretsemine ja magamatus ei ole kindlasti head sellele lapsele, keda ootate. See laps teie sees nutab ju koos teiega. Segadus ja küsimuste keerutamine endas ei anna kindlasti lahendust. Kui teil on soov kooselu mehega jätkata – ja nii see ju on, siis see teade talle andkegi, nagu ka see, et koos edasi minekuks vajate palju suuremat selgust – ja ainuke viis teineteisest aru saada on teineteisega rääkida ja teineteist kuulata.
Keerulistest ja rasketest asjadest ei ole mõistlik rääkida siis, kui emb-kumb või mõlemad tujust ära või vihased on. Valige jutuajamiseks selline aeg, mil olete mõlemad rahulikud, ei kiirusta kuhugi ja olete valmis keskenduma vaid teineteisele. Kedagi ei saa rääkima panna, kuid saate teha ettepaneku rääkimiseks, lootusega tema nõustumisele, ise selleks huvi ja soovi üles näidates.
Realism suhetes on hea asi. Ehedus ja siirus kuuluvad hea suhte juurde, aga ka selle tee juurde, mis hea suhte juurde viib. Kui kumbki ei julge rääkida oma tegelikest mõtetest ja tunnetest, ei ole ka lootust, et suhe paraneb. Ausus võib tunduda riskantne, kuid võita on palju.
Teie kirjeldus mehe käitumisest viib mind mõttele, et teie mees on hädas. Hädas ja mures olete ka teie. Selle üle, kas ta teile räägib, mis teda vaevab ja mis teda teie poolt kirjeldatud moel käituma paneb, otsustab tema ise. Kuid teie saate teha suure sammu: avada end esimesena, rääkides mehele, mis teid teie kooselu juures häirib, kuidas te tahate, et see oleks, milliseid kokkuleppeid vajate, et ennast kindlalt tunda, milliseid pingutusi ise olete valmis tegema, et teie elu sujuma hakkaks jne.
Kindlasti saate mehele rääkida ka sellest, kuidas teie teda tema mures ja probleemides aidata saaksite, millised võiksid olla teievahelised kokkulepped, et tema end paremini tunneks.
Kui kõike seda rääkida-arutada liialt keerukas tundub, võite pöörduda ka perenõustaja poole, kelle professionaalsete oskuste hulka kuulub ka oskus keerukat vestlust juhtida.
Soovin teile rahulikku meelt, julgust ja tarkust.
