Olen praeguse kaasaga koos elanud pooltteist aastat,sellest 9 kuud abielus.Temal oli varem kooselu ja sellest kaks last ning mina olin ka 8 aastat abielus ja kaks last.
Kui me veel koos ei elanud ja lihtsalt nö. kurameerisime,siis saime suurepäraselt läbi,mõistsime üksteist ja toetasime.
Kuid aasta algusest peale on meil esinenud nii palju lahkarvamusi.Saan aru,et oleme mõlemad eri elu elanud ja meil on erinevad arusaamad,ei saagi ju kõik klappida ideaalselt.
Kui koos elama hakkasime,siis tema juurde jäi poiss ja tüdruk läks ema juurde elama.Nii sai neil kokku lepitud ja ma olin täiesti nõus sellega.Mina kasvatan oma kahte tüdrukut üksi,sest kasu nende isast pole,kuna temal on alkohol kallim,kui lapsed.
Ma ütlen ära,et tunnistan et ma tõesti võin olla kõige selle juures isekas egoist,aga ma olen ka ju inimene.Kõigepealt see,et poiss emaga suurt läbi ei saa(10 aastane on ta) ja käib väga harva ema juures.Ema polegi tast huvitatud.Aga see eest tüdruk on väga-väga tihti meie juures.Küll leiab ema jälle vabanduse,et peab ära sõitma ja siis on palju tööd jne.jne.Loomulikult mu mees võtab kohe jälle lapse enda juurde,tema tütar ju.Aga tüdruk on nii ära hellitatud printsess,ja me tülitseme mehega sellepärast väga tihti.Nt.kui minu tüdrukud ja tema tüdruk mängivad ja siis äkki mehe laps tahab mängida midagi,mida teised mängida ei taha,siis minnakse kohe nutuga issi juurde kaebama,et temaga ei taheta mängida.Ja loomulikult on siis minu tüdrukud süüdi,kuna nemad ju suuremad.
Pealegi võiks ju olla nii,et asi oleks tasakaalus ja kui tüdruk elab suurema osa meie juures,võiks ju ema poissi ka enda juurde võtta?Või saan ma valesti aru ja mõtlen jälle egoistlikult?Loodan,et kir´jutatu ei tulnud väga segane!
Nii teine probleem on mul veel.Aa,jätsin mainimata,et mei sündis nüüd kuu aega tagasi ka oma ühine laps.
Ma olen kodune ja mees töötab.Pidevalt on ta pikki päevi kodust ära,ilma et ma teaksin kus ta on.Isegi õid on ära olnud ja ta ei teata kunagi,kui ära jääb ja kus on ning kuna tuleb.Reedel on ta läinud kõrvalmajja sõbra juurde nn.lõõgastuma ja ta ei tule enne tagasi,kui pühapäeval.Kui küsin ,miks ta niimoodi kodust ära on ja ei jõua isegi kõrvalmajast koju,siis vastab et ei taha purjusolekus koju tulla.
Kui julgen midagi õelda ja sõna võtta,siis õeldakse et tema käib tööl ja maksab maksud,et tal on ikka ka õigus oma elule.Mina siis sel aja pean olema pisi beebiga ja ka teiste lastega.
Kas ma mõtlen üle ja need kodust öised ära olekud on normaalsed?Olen tõesti isekas ja ei mõista oma abikaasa tegusid?Olen äkki vanamoodne(vanust mul 33) ?Äkki nüüdsel ajal on täiesti ok selline käitumine?
Mis te arvate,kas ma vajan abi ja nõustamist?Või vajame seda nii mina kui mu mees?
Küsimus – kas siis, kui te kohtusite, olid eelmised kooselud läbi ja lahutatud?
Ma olen ju ka inimene - see on hea vabandus. Miks sa oled egoist? Kas sellepärast, et sa oled inimene? Me kõik oleme inimesed, aga see ei vabanda meie egoistlikkust.
Kui olete abielus, siis räägitakse kõik ühisesse ellu puudutavad asjad läbi ning lepitakse kokku, kuidas asjad teie majas on. Kui reeglid on paigas, siis on lihtsam nii täiskasvanutel kui ka lastel. Nn blended families (kus on lapsi ka eelmistest kooseludest) nõuavad seda veel eriti, sest seal on keerulised suhted, meie-tunde tekitamine on raske, ent ülivajalik. Esimese hooga võiks proovida mitte vastandada lapsi ’sinu’, ’minu’ lapsed. Need lapsed ei ole täiskasvanute rumalates otsustes süüdi.
Ma püüaks sinu asemel leida võimaluse oma mehega rääkida (süüdistamata ja mitte õiendades) – räägi, et see teeb haiget, kui sa ei tea, kus ta viibib ja et sa tunned end halvasti, kui pead lastega üksi olema. Kõige parem viis oma mõtted kohale transportida on kasutada ainult mina-vormi ja rääkida, kuidas sa end tunned. Jah, see ei ole okei, kui mees on ära, joob ja veedab oma aega ei-tea kus. Niisamuti ei ole okei arvata, et kui naine ei teeni, siis ta hoidku oma suu kinni.
Kui ollakse abielus, siis ei saa olla mingit „oma“ elu. Abielu alustalasid kõigutab tugevalt see, kui tehakse midagi ainult iseenda jaoks teise inimese arvelt. Püüa mõelda nii – kõik, mis ma teen, mõjutab minu abikaasat. Ja vastupidi – kõik, mis tema teeb, mõjutab sind. Kui sellele ideele pihta saadakse, siis on võimalik end ka paremini kontrollida ja vältida teise õnnetuks tegemist.
Abi ja nõustamist vajate kindlasti mõlemad, sest abielu on tiimitöö. Ei nüüdsel ega mingil muul ajal ei ole okei käituda nii, nagu te mõlemad käitute. Ma olen ise 35+, nii et vanamoodne sa nüüd küll ei ole
Poolteist aastat on kooselu jaoks kahtlemata küllalt lühike aeg, arvestades, et paarisuhe kujuneb välja umbes 2-3 esimese kooseluaasta jooksul. Alles seejärel saab suhe muutuda küpsemaks ja realistlikumaks. Esimeste aastate jooksul toimub selle väljaselgitamine, kes on suhetes kes, millised on ootused teineteisele, millega ollakse valmis kohanduma, millega mitte jne. See kõik tundub teie suhtes veel kujunemisjärgus olevat.
Teie lugu on ka erilisem ja keerukam võrreldes nende paaridega, kes alustavad n-ö puhtalt lehelt: kummalgi oli sellesse koosellu kaasa võtta lapsed eelmisest kooselust ning ka ühine laps on juba sündinud. Teineteisega harjumise pinge, teineteise lastega harjumise pinge, uue lapse sünniga seonduv pinge... See kõik ongi nüüd teie kooselu mõjutamas.
Õnneks on teil kummalgi vanusest ja elukogemusest tulenevat küpsust – kui oskate oma nn eelmiste elude möödalaskmistest õppida, on kindlasti suur võimalus oma suhe paremini toimima saada.
Ideaalset elu ja ideaalseid inimesi pole olemas. Te olete kaks erinevat inimest, kummalgi on oma harjumused, väärtushoiakud, iseloom. Lapsepõlvekodu mõjud on erinevad, erinevad on eelneva elu kogemused, valupunktid, õppetunnid ja õnnestumised. Kaks inimest saavad koos elada vaid siis, kui nad respekteerivad teist sellisena, nagu ta on, nagu ka seda, et mitte kellegi võimuses ei ole teist inimest muuta. Ainuke asi, mida teha saab – saab kokku leppida. Mida enam on paaril toimivaid kokkuleppeid, seda sujuvamalt läheb kooselu.
Kokkulepped peaksid kehtima kooselu kõigis valdkondades, alates sellest, kus ja kuidas elatakse-majandatakse, kuidas veedetakse vaba aega (nt kas kumbki käib eraldi väljas või on ühised sõbrad; kas kummalgi on ka n-ö oma elu või on ainult ühine; kas öösel kodust ära olla on OK jne jne), millised on kehtivad reeglid töö ja kohustuste osas, lõpetades sellega, et läbi on räägitud intiimelu üksikasjad ja tähtsate asjade otsustamise rutiinid. Teie kooselu eripära arvestades peaksid olema ka kindlad kokkulepped teie ja teie mehe eelmise kooselu lastesse puutuvas.
Lahkhelid, tülid, eriarvamused – kõik see kuulub elu ja suhete juurde. Seegi võiks olla ühiselt otsustatud, kuidas te käitute konflikti tekkides. Konflikte ei saa ära hoida isegi siis, kui kõik on kokku lepitud, sest ikka tekib eriolukordi. Küsimus on siin vaid selles, kuidas erimeelsusi lahendada. Küsitlused näitavad, et need paarid, kes õpivad konstruktiivselt riidlema, on oma kooseluga rohkem rahul ja püsivad edukamalt koos. See tähendab, et kumbki ei karda konflikti, vaid sellest räägitakse rahulikult ja endakohaselt – kuidas kumbki antud olukorda näeb, mis teda selles häirib ja kuidas tema arvates seda võiks lahendada. On väga oluline, et suhtes oleks kummalgi sama palju ruumi, mis tähendab, et kummalgi on sama palju sõnaõigust. Konfliktolukorras on vaja meeles pidada, et enda hädasoleku ja halbade tunnete kõrval adutaks ka teise olukorda: tema tundeid, tema põhjusi see- või teistsuguseks käitumiseks. Kui kumbki kuulab ainult iseennast, püüdmata mõista teist, on heaks lähisuhteks eeldusi vähevõitu.
Kui tunnete, et just sõlmimata kokkulepped võivad olla teie kooselu nõrk koht, siis alustagegi sellest. Kindlasti on teil välja kujunenud mingid kirjutamata reeglid, mis ka hästi toimivad. See lisab kindlust, et uute kokkulepetega edasi minna. Ärge võtke ette liiga suurt tükki korraga ja alustage läbirääkimisi siis, kui olete selles mehega kokku leppinud ja mõlemad rahulikus meeleolus. Alustage neist kokkulepetest, mis teie elu kõige enam segavad ja haiget teevad. Kui kardate ebaõnnestuda, võite, vastupidi, alata hoopis kõige kergematest ja hõlpsamini saavutatavatest kokkulepetest – edu tiivul on hea edasi minna.
Rääkides püüdke kinni pidada reeglist, et igaüks räägib endast: teie oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ning neist tulenevatest ettepanekutest-palvetest mehele, mees omakorda saab rääkida kõigest sellest endakohaselt. Kokkulepe pole see, kui teine lööb käega ja ütleb, et hea küll, ma ei viitsi sinuga vaielda. Kokkulepe peab vaid siis, kui kumbki pool otsustatuga sada protsenti nõus on. Kokku peaks leppima ka selles, mis juhtub, kui kokkulepe ei pea.
Nii et vanad head meeskonnatöö põhimõtted on kooselus väga vajalikud – kasutage neid.
Kui kokkulepete tegemine omavahel ei õnnestu, soovitan kasutada perenõustaja abi.
