Eelnevast taustast nii palju, et mul on eelmisest kooselust, mis kestis ca 5 aastat, 3,5-aastane tütar. Peale lapse isaga lahkuminekut oli kokkulepe, et lapsel on üks kodu ja ta elab koos minuga, isaga kohtub nädalavahetustel (ta on palju Eestist ära). Selline korraldus on nüüdseks kehtinud juba üle 1,5 aasta ja tundus ka lapsele sobivat. Aasta tagasi abiellusin uue mehega, ühiseid lapsi meil ei ole. Laps saab abikaasaga hästi läbi, mängivad ja tegutsevad koos, saavad koos lasteaeda mindud-tuldud, on paar ööpäeva ka nii olnud, et mind ei ole kodus. Ühesõnaga usaldan oma abikaasat tütre osas ja temaga hakkamasaamisel täielikult. Nüüd aga soovib lapse isa mitte enam olla vaid "nädalavahetuse issi", vaid tütrega rohkem aega koos olla ja pakkus välja korralduse nädal+nädal. Aga nüüd tekib küsimus, et kas selline korraldus sobib 3,5-aastasele või on veel natuke liiga vara? Laps on palju uurinud ja küsinud küsimusi teemadel, et miks emme-issi koos ei ole, miks emme issit enam ei armasta jne. Siis oleme rääkinud, et tülitsesime palju ja pidasime paremaks lihtsalt sõbrad olla, aga teda (last) armastame väga jne. Kas selline nädal+nädal korraldus võiks ohustada niigi pisut segaduses lapse arusaama kodu olemusest? Minu abikaasa on seisukohal, et selline korraldus ohustab ka tõekspidamisi selle kohta, kuidas last peaks ja tuleks kasvatada - väärtushinnangud, käitumisreeglid, tõekspidamised jmt. Abikaasa tunneb, et tema meheroll lapse silmis on ohustatud, kuna tema ei ole kursis lapse isa väärtushinnangutega. Ta arvab, et selline korraldus oleks lapse liigne edasi-tagasi solgutamine ja siis ei tea lõpuks keegi, milliste arusaamade järgi seda last kasvatatakse või ei kasvatata üldse. Lapse isa jällegi tunneb ilmselgelt armukadedust (on seda ka väljendanud) minu uue mehe suhtes, kes justkui röövib temalt õiguse ja aja oma tütrega koos olla. Mina agan tunnen end olevat justkui vahendajana surutud kahe inimese vahele, kel mõlemal on omad soovid ja samas ka egod - ühel isana ja teisel kasuisana. Kuigi tegelikult peaks meie kõigi ühine huvi olema lapse heaolu. Pooli ma valida ei tahaks, kuid sooviksin, et misiganes korralduse me välja mõtleme, et see sobiks kõigile osapooltele ega oleks "variant", millega kõigil tuleb "leppida". Ühelt poolt ma soosin väga seda, et laps saab võimalikult palju oma isaga koos olla. Seetõttu olen püüdnud ka lapse isaga võimalikult normaalseid suhteid hoida ja varasemad probleemid, mille tõttu me lahku läksime, selja taha jätta. Teisipidi ma ei soovi, et mu abikaasa tunneks ennast kuidagi tõrjutuna või kõrvalejäetuna, või, et tema soovidega ei arvestata. Mis võiks sellises olukorras lapse seisukohalt olla parim lahendus?
Tahate leida parimat lahendust oma lapse jaoks. Parim lahendus lapse jaoks on siiralt õnnelikud ja rahulolevad inimesed tema ümber. Lapsed tajuvad hetkega ära kui täiskasvanud ei ole enam siirad ning sealt saavad tihti alguse erinevad probleemid.
Mulle tundub, et teie olukorras on põhiküsimuseks teemade selgeksrääkimine kolme täiskasvanud osapoole vahel. Millise rolli on teie abikaasa lapse kasvatamises endale võtnud ja kuidas see sobib teile ning lapse isale? Ta saab olla mehena eeskujuks, toetajaks ja aitajaks, kuid ta ei saa asendada isa. Teie, lapse ja lapse isa suhetes oleks temal õige ennast tagaplaanil hoida. Lapse isa väärtushinnangud ei saa mingil moel kahjustada tema meherolli lapse silmis. See on väga keeruline olukord kõigi jaoks. Seda on võimalik lihtsustada nii, et igaüks hoolitseb oma suhte eest lapsega ise, ilma teisi kaasamata ning kahjustamata. See ei tohiks olla võidujooks lapse poolehoiu võitmise nimel, vaid terve igapäevane suhtlemine koos toredate hetkede ja ka piiride seadmistega. Lapse „kasvatamise“ pärast ei peaks ülemäära muretsema, lapsed kasvavad ise. Pigem on oht neid üle kasvatada ning sellega hoopistükkis probleeme tekitada. Oluline on igaühel olla tema ise koos oma tugevamate ja nõrgemate külgedega ning olla lapse jaoks olemas, teda märgata, tunnustada ja armastada. Laps vajab enda kõrvale luust ja lihast olendit, mitte ideaalset vanemat. Ideaalse vanema kõrval tunneb laps peagi ennast küündimatuna.
Seega ei ole selget vastust küsimusele, kas nädal siin, nädal seal on parem või halvem kui nädalavahetused issiga. Oluline on läbi mõelda ka kõik praktilised pisiasjad (kas on isal võimalik iga päev lasteaeda järgi jõuda, söögitegemised jms.). Nagu alguses ütlesin – see, mis on parim vanemale, on parim ka lapsele. Silmas peaks pidama veel seda, et põhjused, miks lapse elukorraldust muuta, lähtuksid lapsest, mitte täiskasvanutevahelistest suhetest. Kui põhjused on seotud sellega, kuidas teine inimene minu lapsega on ja käitub, siis oleks kohasem pigem täiskasvanutel omavahel need teemad läbi arutada (vajadusel võib selleks kasutada ka professionaalsete nõustajate abi, kes suudavad liigseid emotsioone ohjeldada ning vestluse konstruktiivsena hoida). Lapse elukorralduse muutmine sellistel põhjustel lahendust ei too – nädalal, mil laps on teises kohas, närib see ikka hinge. Ilmselt on segadus kõigi osapoolte sees ning minu soovitus on alustada kõigil iseendast, mida mina tahan, mis mind häirib, mis on minu jaoks oluline. Kui see selgus on olemas, on võimalik pusle tükid kõrvuti panna ning vaadata, millises osas need haakuvad ning milles erinevad. Ning sealt edasi saab juba lahendustele mõelda.
