Oleme mehega koos olnud 3aastat ja nüüdseks lahus, kuna me absoluutselt ei mõista teineteist, kohe üldse mitte ja isegi mitte vähimal määral.
Mina näen ühte suhet nii, et teineteisele pakutakse lähedust, arvestatakse teisega, leitakse suhtes kompromisse ja üldse arvan, et inimene kelle sa oled omale kaaslaseks valinud on, või vähemalt peaks olema teisele kõige tähtsam/vajalikum inimene.
Ei oskagi öelda, et kas oleme sattunud suletud ringi või milles on täpsemalt asi. Kuna mees üldse ei arvesta minuga, ei toeta mind kunagi, ei üllata, ei paku lähedust ja üldse oleksin ma nagu viimane inimene maamunapeal, kellel üldse võiks millegis kunagi õigus olla, siis jonnin tihtipeale ja olen pahur (tean, et see on lapsik) aga niimoodi väljendan ma oma pahameelt ja saan tähelepanu, sest ta suudab päevast päeva olla minuga arvestamata ja olla tõeline EGO. Tema ütleb, et tema ei hakka kunagi naise taktikepi järgi tansima aga mina arvan jälle, et ta ei tunneta mingeid piire selle taktikepi järgi tantsimisel ja teisega arvestamisel/hoolimisel. Kõikide asjadega ajab ta sõrgu vastu ja kompromisse nõus tegema ei ole, sest temal on alati õigus ja mina elan mingis ilusas muinasjutus, et mees peaks selline olema.
Millegipärast on alati nii, et minul pole kunagi õigus, ükskõik kellel aga mitte minul. Alati on tema asjad tähtsamad, siis alles teiste asjad (ehk minu). Ja mis on kõige huvitavam kogu selle asja juures, et mul pole mittemingisugust võimu tema üle, kõikidel teistel on aga minul mitte, teistele antud lubadusi peab täitma, mulle antud lubadusi mitte jnejne. Praegu seda kirjutades, tundub küll, et vastused on mulle endale juba teada, et mine elus edasi ja ära tagasi enam kunagi vaata ja võibolla ei taha ma lihtsalt tunnistada, et mees ei armasta ja hooli minust, sest kuidas muidu suudab üks inimene, kes teist armastab sedasi hoolimatult käituda aga ikkagi ikkagi, kas tõesti pole mitte midagi siis sellise mehega teha, kas kuidagi ei ole inimese silmi võimalik avada, et sellisena mingit pereõnne loota pole? Loomulikult ei hoiaks ma sellisest mehest kinni aga kogu selle asja juures on üks suur aga ja see on meie pisikene laps. Saan alles nüüd aru, et ei maksa hakata peret mängima, kui inimest veel nii hästi ei tunne ja pärast on ainult rida küsimusi, miks, miks, miks aga nüüd on juba hilja, laps on olemas ja arvan, et iga laps on väärt oma ema ja isa. Ja nii ongi meie suhtes, et mina arvan, et mul on õigus ja tema arvab, et tal ja me mittekunagi ei leia koos lahendust. Mida teha?
Inglise keeles on ütlemine "do you want to be right or married?". Probleem on ilmselt pigem selles, et teie suhtest on kadunud igasugune lähedus. Sellises olukorras tavaliselt keskendutaksegi sellele, kellel on õigus ja mis vead teisel inimesel on.
Olen lugenud, et lähisuhtes on kolm staadiumi - intiimsus, konflikt ja kaugenemine. Ilmselt olete tugevas konflikti, sest kaugenenuna tavaliselt inimesi teiste tegemised ja arvamus ei huvita.
Olen ise palju abi saanud sellisest kohast, nagu www. marriagebuilders.com. Seal rõhutakse sellele, et ennekõike tuleb teha kõik selleks, et taastuks lähedus, küll siis lahenevad ka arusaamatused.
On tunda, et nii sina kui ka sinu mees olete oma armastusel ja kiindumusel täiega miinusesse minna, ja tegelete miinuse kasvatamisega aina edasi (sina jonnid ja oled pahur, väljendades niimoodi oma pahameelt ja tema keeldub naise pilli järgi tantsimast) - kui te nii ebakonstruktiivsele käitumisele kumbki piiri ei pane, siis ei lahene mitte midagi.
Tehke esmalt selgeks, kas te soovite, et teie suhe saaks parem ja et lähedus taastuks. Ja arvestada tuleb sellegagi, et kui asja muuta, siis mitte nii, et sina muudad teda ja tema sind. Muuta saab ikka ainult iseennast ja oma käitumist. Hea uudis on see, et kui muudad võrrandis üht tegurit, siis muutub kogu võrrand.
Teie kirjas on pikk loetelu selle kohta, mida kõike mees ei tee, millega te tema ja kogu kooselu juures rahul ei ole või ei olnud. Minu küsimus on: mida olete teinud teie?
Väga lihtne on süüdistada, aga sellest ei ole abi.
Suhe koosneb ikka kahest inimesest, ja selles, mis nende vahel juhtub, on kummalgi oma osa – ja osad on võrdsed. Suhe on vastastikku tingitud käitumiste jada. Seetõttu on asjakohane küsimus: milline on teie osa juhtunus? Mida teie tegite selleks, et mees sai käituda teie poolt kirjeldatud viisil? Usun, et mõistate – oma osa nägemine suhte arengus (või taandarengus) on väga vajalik.
Kriisid kuuluvad elu ja ka suhete juurde. Areng toimubki kriisist kriisi. Kui kriis edukalt läbida osatakse, on kriis lõpuks möödas ja jõutakse järgmise arengutasandini. Kolm aastat kooselu – see on parajasti aeg, et suhtest võiks hakata arenema midagi pikaajalist, sügavat ja püsivat – kuid teie olete juba jõudnud lahku minna. Kahju. Kas teate, kui palju võiks teil ja teie kaaslasel olla tahet ja püsivust seda suhet taastada?
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on alati vaja pingutada – et teineteisega sobituda ja kohaneda. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine on tihti need asjaolud, mis paari lõpuks lahku viivad. Sest kui pinget ja rahulolematust on liialt palju, kustub lõpuks ka armastus. On vana tõde, et nende seas, kes lõpuks lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), kasutatakse sarnast käitumismustrit: see on aastatepikkune pimesikumäng selle asemel, et proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv jutuks võtta ja rääkida teisele oma tunnetest, mõtetest, vajadustest ja unistustest. Võiks ju olla nii, et austus iseenda ja partneri vastu ning usk, et koos on võimalik midagi teisiti teha, annaksid julguse teha partnerile ettepanek muutusteks või väljendada selgelt, kui õnnetu või rahulolematu ollakse.
Kui peres on laps, on oluline teada, et vaid lapsevanemana kulutatud aeg pere keskel ei ole kindlasti piisav paarisuhte kooshoidmiseks. Laps ei hoia ühtki paari koos. Paarisuhe on maja vundament, laps on alles pealisehitus.
Iga paar peaks endalt aeg-ajalt küsima: miks me koos oleme? Kes olen mina sulle? Aga sina mulle? Kes me oleme koos? Kes me oleme koos tulevikus? Lapsel on turvaline kasvada peres, kus isal-emal on endiselt tore olla ka kahekesi ja nad selleks ka aega leiavad.
Ühised teemad, suhtlemine kooselu jooksul väljakujunenud sõpruskonnaga, tegevused, mis pakuvad mõlemale naudingut ja põnevust – see liidab armastajaid. Head suhet toidab olulisena seegi, kui kummalgi on võimalus iseendaks jääda ja iseendaga olla. Väga lähedal olemise kõrval on tingimata vajalik olla ka eraldi: kumbki koos oma sõpradega, trenni- või töökaaslastega. Piisav võimalus kaaslasest eemalduda on tihti see allikas, kust suhte rikastamiseks materjali leitakse.
Usalduse ja tasakaaluta ei püsi ükski suhe. Suhe, kus ühel on alati õigus või kus peretavade sisse kuulub kontroll ja võimu kasutamine, muutub varsti ahistavaks ja väsitavaks mõlemale. Usaldamata armastada pole võimalik. Suhe ei ole see, et meie nahad kokku puutuvad ja et me elame ühes majas. Suhe on süvaprotsess. See eeldab, et me julgeme olla need, kes me oleme, et me söandame olulistest asjadest rääkida, jagada kogu elamise rõõmu ja valu. On väga tähtis säilitada oskus ja julgus öelda välja oma soovid ja vajadused. Kõigepealt on mõistagi vaja teada, mida mina ise soovin, mida vajan. Kui midagi tundub viltu olevat, tuleb oma tunnetest, mõtetest, hirmudest ja ootustest rääkida ning kõige selle juures säilitada tundlikkus teise vajaduste vastu.
Võib ju olla, et ka teie suhetes ei ole kõigeks selleks veel hilja.
Püüdke alustuseks kummalegi tähtsatest asjadest kahekesi rääkida. Kui sellest tulu ei tõuse, soovitan pöörduda perenõustamisse.
