Huvitavalt vähe on eri foorumeis teemasid elukaaslase lastega läbisaamisest, olen mõelnud, et ehk olengi ainus, kellel see probleem.. Ma nimelt ei salli oma elukaaslase last. Ta on minu silmis hellitatud ja pirtsakas laps, isegi natuke arengus maha jäänud mu meelest, tundub oma eluaastate (9) kohta liiga lapsik. Ühtegi märkust muidugi teha ei tohi, siis elukaaslane solvub. Ma olen mõtlema hakanud seda suhet vaadates, et ma ise ei soovi lapsi, ma ei soovi niivõrd ebareaalses armastamise mullis elada lihtsalt - näiteks laps on sõnakuulmatu ja vanem peab teda siiski maailma tublimaks, see ei ole reaalne. Kummaline minu jaoks ja tekitab murettekitavalt suurt ängistust mu jaoks mõte, et äkki oleksin ka ise selline klappidega kana, tahaksin, et kord oleks majas, samas ma ei saa seda korda ise kehtestada, selle peaks kehtestama lihane vanem.
Leidsin otsinguga teisi sarnaseid teemasid ja seletaks veidi olukorda lahti, ehk saan abistava vastuse. Mõtlesin, mis mind häirib ja häirib see, et ma olen ehk veidi selle lapse sarnane. Mitte otseselt iseloomult jne (tema on elav, mina enda mäletamistmööda polnud), aga ka mina olin lapsena tõrjutud. Tema on tõrjutud, kuna ta on väga aktiivne ja teised ei taha tema tempos püsida, hakkavad vältima, tal hakkab ka kergesti igav ja siis kiusab teisi. Mina olin tõrjutud just temasuguste kaaslaste pärast - ma tunnen, et nüüd, täiskasvanuna (olen 26) olen tagasi kiusatu rollis. Enamasti mitte otseselt, kuigi vahel ka mänguhoos lüüakse mind, aga ikkagi harva, seda ei saa talle pidevaks süüks panna. Ühesõnaga ta on seda tüüpi kaaslane, keda ma ei salli - aktiivne, pealetükkiv, sahmerdav, lohakas. Mistõttu soovin temast eemale hoida ja tema küllatulek ja suhtlus asetab mind hoobilt pingesse. Ma ei saaks seda juttu mehele rääkida, ta vihkab sedasorti nõrkust, a la ei saa nüüd lapsega hakkama, satud lapse tõttu ette pingesse. Mees on 15 aastat minust vanem, tema roll lapse suhtes on kindel (isa ju). Mind laps ilmselt peab kellekski mängukaaslaseks, olen 26, nooruslik, võib tõesti paista pigem õe kui kasuemana. Lapsele ei ole selgitatud, kes mina olen. Ei kujuta ette ka, et mees hakkaks rääkima, et olen tema uus "naine", ta on tunnete suhtes kinnine inimene, ta ei saaks sellist juttu üle huulte. Minu meelest laps ise ei taipa, mis rollis ma mehele olen, sellistes asjades on ta kuidagi vähearenenud, ei taipa neid. Samas tema emal peale tema veel kaks last uue mehega, st peaks jagama pereelu mingil määral.
Olete olukorda ja oma suhteid lapsega piisavalt põhjalikult analüüsinud ja seega teadlik oma tunnetest ja nende tagamaadest. Selline teadlikkus on väga oluline ja aitab oluliselt kaasa nii enda kui lapse mõistmisele. Võiks koguni küsida, millist abi lisaks vajaksite. Küllap oleks võtmeküsimus selles, kuidas see, mida juba teate, võiks muuta Teie enesetunnet paremaks ning suhteid lapse ja mehega rõõmsamaks, nauditavaks.
Praegu kirjeldate, et tunnetate pingeid endas juba üksnes mehe lapse tulekust, temaga koos olete nagu varem kiusatu rollis. Milline oleks aga see Teie käitumine, mis veenaks, et Te pole kiusatav? Oletan, et laps teeb midagi, mis Teile ei meeldi, häirib, paneb end halvasti tundma. See, kas tema saab jätkata Teile vastuvõetamatult käitumist, oleneb sellest, kuidas Te reageerite, mil määral annate teada, mis Teile häiriv on, mis mitte. Väga keeruline on kiusta neid, kes enda eest seisavad. Teil on ju õigus väljendada oma arvamusi ja tundeid. Seda saab teha ilma teist (olenevamata vanusest) vastu kiusamata, teda mahategemata, halvustamata. Enda eest seismine, jäädes lugupidavaks teise inimese suhtes, väljendub mina-keeles, kehtestavas käitumisviisis. Näiteks: mulle meeldib praegu omaette olla; ma tahaksin sinuga mängida mõnd rahulikku mängu; mul on hea meel kui aitad mul tuba koristada jne. olenevalt olukorrast ja Teie vajadustest. Küllap olete isegi mõistnud, et oma olemust (passiivne-aktiivne, jutukas-vaikne, kiire-aeglane jt) me muuta ei saa ega pole ka põhjust. Küll aga saab alati väljendada konkreetse käitumise kohta oma häiritust ja arvestada üksteise vajadustega. Seega oleks suurepärane, kui suudaksite mehe last aktsepteerida sellisena nagu ta on ja väljendada end vaid tema käitumisest rääkides, ilma temale endale hinnanguid andamata. Seejures oleks väga vajalik ja vastastikuste suhetele rikastav, kui väljendate sageli oma heameelt selle üle, mis rõõmustab.
Kõik eeltoodu sobib nii oma kui teiste lastega suheldes, samuti suurte inimeste vahelisteks suhetes. Kui olete märganud, et laps ei võta Teid kui täiskasvanut, pigem kui omasugust, kui õde, siis seda enam on oluline, et seate piire ja reegleid ning võtate ise teise rolli, just sellise, mida õigeks peate. Parim ju on olla sõbralikes suhetes (siiras, avatud, soe), võtta vastutus oma tunnete ja heaolu eest ja aidate teisel käituda nii nagu vastuvõetavaks peate. Viimase eelduseks on, et laps saaks Teilt selget tagasisidet.
Kirjast võib oletada, et lapse suhtumine Teisse oleneb suurest ka mehest, mil määral tema aktsepteerib seda, et Teie lapsele piire seate ja kellena laps Teid tajub. Laps on sageli palju taiplikumad kui välja paistab. Ka siin saate ise aidata kaasa selgust luua, alustades sellest, kuidas end soovite määratleda.
Nüüd aga suhetest mehega. Saan aru, et Teil on teemasid, millest on keeruline rääkida. Ja jälle kehtib see, et kui Teie siiski vajate ja Teie jaoks on hea paarisuhte juurde kuuluvkas rohkem avatust ja omavahel rääkimisi, toetust ja lähedust, siis ei maksa seda ootama jääda, vaid seista oma heaolu eest. See aga tähendab mehele oma vajadustest teada anda. Kui soovite muuta seda, mida kunagi lapsena kogesite, siis lisaks selle teadvustamisele saate astuda konkreetseid samme selles suunas, kes olete nüüd ja milliseks suhteid väärtustate.
Ja lõpuks. See, mida preagu tunnete ja kirjeldate mehe lapse suhtes, ei ütle veel midagi selle kohta, kuidas Te emana end tunneksite. Kindlasti oleksite hea oma lastele, ka siis kui oleksite vaimustatud oma lapse meeldiavatest omadustest. Oma lapsed ongi kõige armsamad ja see ei ole kindlasti takistuseks, et aidata kaasa neil areneda huvitavateks ja teistest hoolivateks inimesteks.
