Peale lahkuminekut jäin kolme lapsega üksi. Kuna lahkuminek ei tulnud minu algatusel ja minu tunded tema vastu ei olnud kuhugile kadunud, siis olin mina see, kes haiget sai.
Enda jaoks lahendasin mehest "ülesaamise" nii, et ei kohtu temaga, ei räägi temaga...st minu jaoks teda enam ei ole. Saan aru, et see on lapsik, aga minu jaoks ainuvõimalik lahendus, et säilitada ja saavutada südamerahu ja oma eluga edasi minna.
Nüüd aga probleem. Kuna kolmas laps on alles väike ja probleemne, siis tegelikult peaksime ikkagi infot omavahel jagama. Aga ma ei taha. Ei taha temaga enam mingit tegemist teha. Ja siit tulebki, et meie, kahe täiskasvanu vahele on jäänud kaks vanemat last, kes on siis nagu sõnumitoojad, -viijad. Olukord on täiesti lubamatu, saan sellest aru, aga mingit muud väljapääsu ka olukorrale ei suuda leida. Ma lihtsalt ei ole võimeline laste isaga (veel) suhtlema. Ei ole kindel, kas kunagi olengi , sest oma käitumisega on ta mulle näkku sülitanud ja mõnitanud ja valetanud, ühesõnaga mind reetnud.
Kas sellise olukorra jaoks oleks mingigi mõistlik lahendus?
Püüate end hoida valu eest - see on loomulik. Lahkuminekuga, kui tunded mehe vastu on alles, ei ole kindlasti kerge leppida. Mõnda aega võib mehe vältimine ollagi kergenduseks. Kirjast selgub, et mõistate, et vähemalt laste jaoks ei ole see hea lahendus. Kirjutate, et ka lastega seonduvatel teemadel ei taha Te mehega suhelda, infot jagada. Olete teadlik sellest, et lapsed ei peaks olema vahendajad, eriti, mis puudutab Teie ja mehe vahelisi suhteid. Ka nemad on kindlasti häiritud, mures, võimalik ka et arusaamatuses, miks nii juhtus, et isa ära läks jne. Lastele ongi kõige keerulisem see, kui nad peavad olema kellegi poolt ja vastu . Olles ühele meelepärane, võib see tähendada teisele vanemale pettumust. Seega on nad sageli lojaalsuskonflikti küüsis. Lapsed on väga tundlikud välja lugemaks, kuidas sõnumid, mida nad toovad mõjuvad ning paratamatult tunnetavad nad end vanemate vahel toimuvas osalistena. Samuti püsib neil lootus, et ema-isa jälle kokku saavad.
Niisiis, seda Te juba kõike teate ja seega parim, mida teha saate, ongi säästa lapsi lojaalsuskonfliktist ja sõnumitooja rollist. Kui Te tõesti ei taha mehe praegusest elust midagi teada, nagu kirjutate, vähemalt praegu, siis on olge tähelepanelik selles, kuidas olukord lastele mõjub.
Aga siiski on teemasid, kui kontakt mehega on siiski vajalik. Kui Teie paarisuhe on lõppenud, siis suhe vanematena jääb. Olete ju mõlemad olulised oma lastele. Teadmine, et suhtlete edaspidi vaid vanematena ja see on lastele väga vajalik, võib leevendada kriipivat valu. Üks võimalus, ongi mõelda, et need on täiesti erinevad asjad, suhelda nii, mis on parim lastele ja teha vahet, et selleks ei pea Te mehe käitumist aktsepteerima, temaga leppima, ega ka andestama seda, et Teid on halvasti koheldud ja reedetud.
Üks viis valu ja pettumisega tegelemiseks on püüda teiselegi haiget teha. Kui samamoodi ei saa, siis mõnel teisel viisil. Ja jälle võivad suhtemängu olla kaasatud lapsed. Teie võimalus on mitte lasta niigi valulist kogemust häirima kaukas ka laste heaolu ja oma edaspidist elu. Kuid andke endale aega nii kauaks kui vajate.
Milline siis võiks olla üldse mõistlik lahendus, nagu küsite, kui hing on haige ja emotsioonid vältimatud. Praegu ongi oluline lubada endale tunda kõiki tundeid, ka vastuolulisi, mitte eitada, nendega võidelda, vaid teadvustada, leida keegi mõistev inimene, kellele saate neid avada, lahti rääkida. Vajadusel sobib ju ka psühholoog, kuid heast kuulajast lähedane inimene on see, keda kindlasti vajate. Küsimused, miks nii läks, kuidas ta nii teha võis, mida ma valesti tegin jne. keerlevad veel kaua ja otsivad vastuseid. Ja selgeid, üheseid vastuseid neile ju polegi. Samuti pole mõtet süüdlasi otsida.
Kui lastel tekivad küsimused, siis on mõistlik ka neile vastata, kuid mitte sel moel, mis isa halvustaks või suurte inimeste vahelistesse üksikasjadesse laskuks. Laps huvitab peamisel ikka see, kes kus elab, kuidas muutub igapäevaelu, millal nad isaga kohtuvad jms.
Kui mehega laste teemal suhtlemine on raske, kuid siiski varem või hiljem vajalik, siis ennast säästev oleks suhelda vaid asjakohaselt, nt materiaalsed kokkulepped, lastega kohtumised, info nende käekäigu kohta jms. Kui õnnestub teha konkreetseid kokkulepped, seda vähem on arusaamatusi, pidevaid ülerääkimisi ja vaidlusi ning suhtlemisest tulenevaid pingeid. Kui rääkida on keeruline, siis võib sobida ka kirjalik kontakteerumine.
See, mis oli Teil mehega hea, ei muutu olematuks. Nüüd, muutunud olukorras, vaatate sageli tagasi, oleks hea, kui mitte kauaks.
Soovin Teile hingerahu, rõõmu lastest!
Loen kairiti kirja ja tunnen selles osaliselt ära iseenda. Marge Vainre vastusest kairitile sain head nõu minagi. Olen ka maha jäetud naine ja üle elamas valusat reetmist/petmist ja lahutust kauaaegsest abikaasast. Lahutuse algatasin mina, mul ei jäänud muud üle, samaviisi jätkata enam ei saanud. Ehkki me elame lahus juba enam kui aasta (lahutasime hiljuti), tunnen siiani, et aeg pole minu valu ja haigetsaamist siiani veel tuimendanud. Nii paganama raske on. Tunded ei kao üle öö ja neid ei saa vägisi maha suruda, eks ma siis leinan enda sees, öeldakse ju, et lahutamisega kaasneb samasugune leinamine nagu lähedase surmaga. Sarnaselt kairitile ka mina ei suhtle, ei kohtu oma eksmehega, mehe poolest võiksime me normaalselt sõpradena edasi suhelda, kuid mina ei suuda. See on ilmselt minu viis talle nö. kätte maksta. Võibolla see muutub kunagi, ei tea, ei oska öelda. Ma tunnen hetkel, et mida vähem temast kuulen või teda näen, seda parem. Lapsed suhtlevad isaga otse, on piisavalt suured, mind ei ole sinna vahele vaja. Aga emotsioonid käivad pidevalt üles-alla. Tihti nutan lahinal ja tunnen ennast täiesti ebaõnnestununa. Enesehinnang on kõvasti kannatada saanud. Teine päev tunnen jälle vastupidi, et hea on kõigest sellest nüüd prii olla ja oma elu elada. Omamoodi rahu on justkui saabunud. See annab jälle jõudu. Ja nutmine tõesti aitab. Pärast on hing kergem ja tulevik helgem Ja küll need tunded ka ükskord vaibuvad ja valu leevendub. Toimuks see kõik vaid ometi veidigi kiiremini.
Aitäh, et vastasite.
Tegelikult ei olnud mulle sellest suurt abi. Olen liiga tugevate emotsioonide küüsis ja ei ole võimeline ratsionaalselt ja kainelt asja paika panema. Mind tohutult häirib, et ka kogu mu praegune elu käib vastavalt mehe soovidele. Kui temale sobib, siis hoiab lapsi, kui tahab, siis ei hoia ka. Mina pean alati olemas olema... Ei ole muud variantigi. Aeg ajalt tahaks aga lastest puhkust...lihtsalt puhkust, et jõudu koguda. Lapsi hoiab mees aga vaid siis, kui mina olen tööl (12 h-sed valved). Kui mul on töölt vabad päevad, siis olen aga kogu aeg lastega. Valetan. 1 - 2 päeva kuus on siiski vist olnud....
Nüüd kui mõtlen, siis leppides olukorraga, saab mees jälle oma tahtmise, st tema sooviks oli, et saaksin aru, et meie kooselust ei tule midagi välja. Ja olekski jälle nii, nagu tema tahab (oma südame rahustuseks).
Veel häirib mind see, et rahaliselt paremal järjel mees ostab väiksemale lapsele uhkeid riideid ja saadab lapse nendega koju minu juurde. Mulle aga näib see uhkeldamisena ja oma üleoleku demonstreerimisena. Võib olla see pole nii, aga tunne jääb...
Ma olen tohutus segaduses...
Ja küll need tunded ka ükskord vaibuvad ja valu leevendub. Toimuks see kõik vaid ometi veidigi kiiremini.