Oleme elanud koos 11 aastat, ehitanud koos maja ja kasvatanud suureks minu lapsed esimesest abielust. Tagantjärele tarkus on see, et poleks pidanud tegema otsust võtta laenu ja ehitada koos maja inimesega, kes juba tutvuse alguses tarbis alkoholi rohkem kui mina õigeks pidasin- aga see selleks. Viimased kolm- neli aastat on meie läbisaamine olnud kõike muud kui mehe ja naise oma- mina olen temast viis aastat vanem, olen loomult praktiline, kohusetundlik ja vastutav, seda viimast liigagi. Olen kõik aastad vastutanud laenude, maksude ja palju muugi pärast- kasvõi selle eest, et koeral oleks toit, maja oleks köetud jms. Mees töötab välismaal- seega nädalaid kodust ära ja eks siis olgi normaalne,. et mina tegelen kõigega. Tema koju saabudes on asi aastaid käinud sama mustrit mööda- tavaliselt ta joob paar esimest päeva, tehes samal ajal grandioosseid plaane ehituse, reisimise jne. kohta, sinna jäävad ka emotsionaalsed ostud- tavaliselt küll ehitusmaterjal, mida kohe- kohe väidetavalt vaja läheb, mis aga hoiab asjatult raha kinni ja seisab ja seisab, sest ta väsib enne ära. Mina aga- olen ikka oodanud ja lootnud, et minul läheb kergemaks, saan ka oma sissetulekust midagi endale lubada, sest tema ju aitab , aga nii see jääb ja jääb. Kuni järgmise korrani. Ta pole vägivaldne, pole vaenulik ei minu ega ka teiste tuttavate- sõprade vastu. Minu vanemate elades oli temast seal väga palju abi- tal ju lahtised käed, samuti ei ole meil olnud probleeme minu harrastuste, sõprade, tegevuste kohta. Kogu meie kooselu jooksul olen aga tabanud , et ta on ka suur valetaja- valed tulevad väga kergesti ja olen õppinud aru saama, millal ta keerutab ja vassib. Põhiline probleem ongi raha- nüüdseks olen kaks suuremat perioodi tuvastanud, millal ta käis kasiinos- see on tal tõenäoliselt hooti, kord kolme- nelja aasta järel ja siis on summad ikka tõenäoliselt olnud üsna suured, ulatudes ikka kümnetesse tuhandetesse. Viimasest tsüklist on möödas paar aastat- ühel aastal oli meil rahapuudus mängimise tõttu, teisel aastal aga töötas ta ja maksis oma võlgasid tagasi. Haiget tegi see, et kui küsisin, mis on see lõplik summa- et olen nõus mõistma ja vaatama, mis saab, ta ikkagi valetas- ei julenud tunnistada. Kui teada sain, oli topelt valus- ma ju andsin võimaluse ja tema nüüd niiviisi. Samas- saan aru, et meestel on kalduvus oma probleemidega ise tegeleda, sõltuvused on rasked ja keerulised ja.. Tegelikult on nii, et ma ei usalda ega armasta teda ammu, olen oma eluga edasi läinud, olen haritud, hea töökohaga, mees on minust paar sammu maas- ma pole enam selline õnnetu, üürikorteris elav üksikema. Olen võtnud vastutsue tema käitumise eest- häbenenud teda kui ta on purjus, koos käia ei ole ma enam ammu tahtnud, aga olen ikka olnud jõuetu ja mugav olukorda lõpetama- kord olid vabandused, et oh, lastele ei taha haiget teha ( varjasin pikki aastaid nende eest kasiinoprobleemi, kannatasin ka etteheiteid, et miks meil raha pole, te ju käite tööl, aga söögilaud on tühi jne. Siis tõin vabanduseks oma vanemad- nad olid üsna haiged, viimased 7,5 aastat olin mina nende peamine hooldaja ja aitaja, kaks aastat tagasi suri ema, siis jäi isa üksi, käisime ja aitasime teda, tehes head nägu- mees on mul hea ja huvitav vestluskaaslane, isal oli tore temaga asju arutada. samas- kui mees oli kodunt ära joomas, siis ma valetasin isale alati, et ta on tööl. Kartsin, et isa kurvastab ja hakkab ka minu pärast muretsema. Nüüd, sellel aastal on minu elus olnud hulk sündmusi- tütar kolis eraldi, kodus on ainult poeg, kes on juba 22, töötab ja elab oma elu, aga elab küll meie juures, aprillist olen koondatud, paar päeva peale koondamist sattus isa haiglasse, esimesed kaks kuud läksid tema haiglasoleku ja tema tühjaksjäänud maja eest hoolitsedes. Mai keskel suri ka isa. Hetkel olen küll veel kodus- tööle lähen alates 23. august, lisaks on jäänud viimane aasta kõrgkoolis. Seega- tegemist kui palju. Olen just isa surres hakanud tundma teatud liiki vabadust- et ei pea enam valetama ja varjama oma kodust elu ja et on aeg midagi muuta. Olin arvamusel, et meie pingelised suhted on meievahelised tunded ammu tapnud, aga just nüüd, kui võtsin jutuks meie edasise saatuse, on mees väidetavalt hakanud mõtlema möödunu üle- meie vestlused on olnud just sellised, nagu ma varem üritasin pidada- et räägime oma tunnetest, tõlgendustest ja teeme seda kõike teineteist mõsta püüdes- peegeldades, sõnumit ümber sõnastades, analüüsides. Pika eelneva jutu mõte on aga see- et tema ei taha nüüd lahku minna, tunnistab kõik tehtu vigadeks ja väidab, et on mind alati armastanud ja tal on raske ja keeruline. Et jah, meievahelised suhted on olnud pikalt halvad, me ei maga koos- viimasest vahekorrast on möödas juba pool aastat ja juba pikka aega enne olin ma temaga tõesti haledusest- et meeste vajadused ja.. ( sageli nutsin pärast omaette- nii ärakasutatuna tundsin ma ennast), et kuidas ta võib minuga tahta magada kui ta päeval on nii alatult käitunud, kasvõi näiteks, et müüs salaja maha meie auto ning varjas ja valetas seda mitu kuud.
Nüüd, viimane kord töölt tulles oli ta joonud nagu ikka, aga kui varem oli igaõhtune õlu tavaline, siis nüüd on kaine ja vapper- aga soovib hirmsasti rääkida ja arutada ja kahetseb ja.. see kõik on nii koormav- mul oleks palju lihtsam kui ta oleks endiselt salatsev, keldris viinaga aega veetev alkohoolik. Olen tõesti realist ja usun, et tema elustiil ei muutu ja kui muutuks, siis ma ju ei armasta teda. Aga teda ära saata ja vastutama jätta tehtu ja ka tulevase elu ees- kuidas ma seda suudaksin. Hetkel olen näiteks oma planeeritud puhkusele sõitu ka iga päev edasi lükanud, sest tal on tema sõnul nii halb- mure tuleviku pärast ja kahetsus ja. Ja mina, nagu jobuke, istun temaga siin, kodus ja ei lähe kusagile, sest siis on tal ju veel kurvem ja halvem. Vihastan enda üle selle kaassõltuvuse üle- eks igaüks pea oma tegude eest vastutama, nii ka tema, aga ikagi tahan nagu tal olemist kergemaks teha. Ja nii ma kardan, et ei saa minust lahku kolijat ka- et siis tal ju halb ja kurb ja kuhu tal minna kui maja müüme- laenu talle ju ei anta, kasiino ja üldse kaootiline elustiil on seda ammu teinud. Kõige kurvem olen ma enda üle- ma teadsin, et see nii läheb, igal aastal kinnitasin endale, et ok, niikaua veel olen kui..lapsed ja vanemad ja ja nüüd kui midagi ees ei ole, siis hakkan otsima tobedaid vabandusi, et ennast ja oma elu mitte juhtida. Kusjuures ma ei ole tõesti muidu saamatu- töötasin pikka aega juhtival kohal, olen humoorikas, hoolitsetud, lahtiste kätega, laia silmaringiga, hea kokk, sportlik jne. Kuidas ma ometi olen nii möku... Vabandan- pikk jutt ja ehk segane ka, aga iga päev algab mure ja ängistusega, mis õhtuks paisub nii suureks, et asu ei anna.
|
