Lugesin siin olevaid teemasid suhetest elukaaslastega, et saada abi, aga igalühel meist on omamoodi see mure ja nii ma ei leidnudki seda õiget vastust ja juttu siit. Proovin ise kirjutada siis!
Oleme elukaaslasega koos olnud pea 11 aastat, lapsi 2 (7-aastane ja 2-aastane). Elukaaslane on mul tegelikult tore! Väga tark ja seltsiv, alati kõigile meeldib! Aga meil on olnud kogu see 11 aastat üks ja seesama probleem, millest ma alguses arvasin, et saan üle, aga tundub et siiski vist ei saa! Tema ei oska minuga ümber käia (selle all mõtlen tähelepanu ja muud sellist, mis naistele meeldib) Ta ütleb ise ka, et ei oska. Olen talle rääkinud, mis mulle täpselt meeldiks. Praegu, viimased 4 aastat on meie läbisaamine muutunud veelgi keerulisemaks. Ei teagi, kas sellest, et väike laps võtab oma osa? Meil on mõlemad lapsed olnud esimesed 2aastat väga rasked, ei maga ja nutavad hommikust õhtuni, aga temalt sellel ajal abi ei saanud! Või oleks õigem öelda TUGE ei saanud. Ütleb, et ei oska karjuvate lastega midagi teha, et suurte lastega ta võib tegeleda ja suuremaga tegelebki suure hea meelega, aga kes siis ei oska suure lapsega olla. Kas teineteisega koosolemine mitte ei tähenda seda, et peaks aitama kui on raske? Talle on suur kohustus olla väiksema lapsega vahel kodus! Mulle tundub, nagu ta ei tahaks või ei viitsiks tegeleda väiksemaga. Aga tegelikult on kuidagi hing haige paljude asjade pärast, mis võivad tunduda pisikesed kõrvalvaatajatele, aga suured minule.
Need tulevad esile tavaelus. Loomulikult see eelnimetatud tähelepanuvajadus, hellitused, füüsiline kontakt (ei mõtle seksi selle all, vaid kasvõi naha silitamist vms), see puudub meil täielikult, aga minule on seda vaja (ta teab seda!) mulle polegi vaja kullamägesid ega lillesülemeid, vaid täiesti väikseid tähelepanuavaldusi, mis käivad talle ülejõu! Siis näiteks mind lastega abistamises. KOrd oli nii, et olime kõik linnas ja tegime sisseoste. Minul oli väiksem laps kärus, poekotid käes, tema tuli vanemaga järgi kohvitops käes, istus autosse ja ootas!!!!!!!! No, mida krdit! Minule jäi siis lapse turvatooli panemine, poekottide ärapaigutamine, vankri kokkupanemine ja vanema lapse turvavöö kinnitamine! Ma ei tea, aga minu meelest on see matsilik! Mulle on viimasel ajal üldse tunduma hakanud, et ta ei teegi midagi siin meil kodus! Vb ei peagi mehed kodutöid tegema, aga minu meelest võiks ju aidata natukene. Ma ei palu palju!
Olen ise mitu aastat ennast proovinud analüüsida ja ma jõuan ikka selle sama mõtteni välja, et ma hakkan mõtlema, et kas ma armastan teda veel???????????? MA EI TEA???? Ma tõesti ei tea? Kuna meil on algusest peale üks mure, siis ma mõtlen, et miks ma üldse temaga kokku jäin? Temaga oli tore olla, lõbus olla, aga kas ma armastasin teda??? Ma ei tea ja ma ei mäleta? Kindlasti ei olnud see raha pärast, sest ta ei olnud mingi rikas ärimees. Kas ma olin nii noor (18-aastane) ja temaga oli ju tore esimesi restoranikäike teha. Kas sellepärast olen ma hakanud tema vastu tundma vastikust? Ma ei taha seda tunda, aga need igapäevased pisiasjad hakkavad mulle nii närvidele. Me ei suhtle viimasel ajal eriti palju, lihtsad igapäeva asjad, seotud enamasti lastega! Vahest käime kahekesi söömas, siis räägime jälle suud puhtaks ja lubame ennast kokku võtta, aga paar esimest nädalat on enesetunne parem, aga siis vajub jälle ära! Ja ma tunnen iga päev, kuidas ma ei taha temaga elulõpuni kokku jääda, sest me ei saa ju nii elulõpuni elada. Me oleme õnnetud mõlemad! Ja kõige rohkem on mul kahju lastest, sest ma tunnen, et ma ei ole kõige parem ema oma lastele, sest mul on suur mure. Ma ei oska enam naeratada! Ja tegelikult tahaks väga nutta, aga ma ei saa nutta! Nii kahju on, sest mul on tunne, et ma tahaks ära siit minna lastega ja ka õnnelik olla kellegiga, kes mind õnnelikuks teeks! Ja et temal oleks ka keegi, kes ei nõuaks neid silitusi ja tähelepanu, sest ta vist lihtsalt pole selline inimene, kes neid teha tahaks. Aga kuhu mul lastega minna? Ma ei käi ju praegu töölgi
Ja kui ma saaks kõik korda teha meie vahel, siis ma teeksin seda hea meelega ja ma tahaksin vist ikkagi temaga elulõpuni koos olla, aga mitte nii nagu praegu, kus me ei räägigi teineteisega. Meil ei ole toredaid hetki!Me ei karju ega ütle inetusi, vaid me oleme lihtsalt vait ja kõnnime mööda teineteisest! Ma lihtsalt ei jõua enam! Olen sellest väsinud, sest see väsitab!
Oleme käinud Gordoni koolitusel, aga ei oska seda kasutada tema peal, sest see ei mõju! Ta teab mida mina vajan, aga ta ei tee seda! Ja olgu siis öeldud, et temal on kõik korras, armastab mind ja temal pole eriti kunagi olnud mingeid etteheiteid ega muresid! Kõik on koguaeg korras. Naerab ja ütleb, et ta on tõesti oma eluga rahul. Aga kuidas ta saab olla rahul kui mina olen õnnetu!???? Muidugi viimase aastaga pole me kumbki rahul. See vaikimine ja niisama mula ajamine lihtsalt sööb selle viimasegi tunde ära, mis mul tema vastu on.
Ma vist keerutan koguaeg ühe lause kallal, aga ma ei oska seletada oma tundeid, sest neid olukordi on olnud nii palju mida öelda .
Isegi on mees soovitanud, et lähme nõustaja juurde, aga ei tea kuhu ja kes oleks täpselt meie probl. jaoks see õige?
Kahju oleks kui see kõik läbi saaks sellise asja pärast, aga minu hing vajab rahuldust! Nii palju on ju koos unistusi ja palju on seljataga!
Selline painajalik kahtlemine võib olla tõesti kurnav. Kui suhetes on vähe rõõmu ja lähedust, siis on päris raske tulevikku vaadata ja sealt teineteisele pühendumist leida.
Kuigi kahtlete sageli, kas soovite oma mehega elu lõpuni koos olla, väljendate kirjas siiski ka võimalust kokkujäämiseks. Oluline ongi äratundmine, et mitte nii nagu praegu, et midagi peaks muutuma suhetes, et leiaksite rahulolu. Niisiis, soovite mitte niivõrd lahku minna, kuivõrd muuta praegust suhet.
Olete mehega proovinud rääkida neil teemadel, mis Teid häirib ja mida vajate ning kogenud ka selle mõju, kuid seda vaid mõneks ajaks. Kui preaguseks on ka mees väljendanud rahulolematust ja soovi minna nõustamisele, siis on see ju hea märk ja räägib motiveeritusest suhetele panustada.
Praegu võin ju vaid teha ettevaatlikke oletusi, mis teie suhetele komistuskiviks on. Mees on vihjanud, et ei oska väikeste lastega olla ja praegu on see leidnud ka kinnitust, et suuremaga tegeleb meelsasti. Võimalik, et mees isegi püüaks Teie ootustele vastata, kuid ei oska neid võimalusi märgata. Võib-olla pelgab tõesti väiksemaga olla. Kuidas oleks, kui annaksite väikestes igapäevastest toimingutes konkreetselt talle teada, kuidas ta saaks Teid toetada ja omakorda, mida tema vajab, et tunda enda paremini.
Näiteks, kui ta istub autos ja Teie askeldate kottide ja lastega, palute teda appi. Loomulikult on siinkohal väga oluline, kuidas seda teha nii, et see ei mõjuks etteheitvalt ega näägutavalt. Hea võimalus on appi võtta Gordoni Perekooli oskusi (vältida suhtlemistõkkeid ja sina-keelt ja kasutada mina-keelt näiteks: ma olen väsinud ja mul oleks hea meel, kui võtad ise kotid ja vaatad kas laste turvavöö on kinni vms ). Uurige ka temalt endalt, mil viisil pereasjades ta rohkem osaleda sooviks.
Samuti on hea suhte üks vältimatu osa tunnustamine (positiivne mina-keel). Ka väiksemadki asjad, mis Teile head meelt teeb, võiks olla märgatud ja teada antud. See annab mehele tagasisidet, hea enesetunde ning suhetele mõjub see emotsionaalselt soojendavalt. Kui mees kogeb tunnustust, on ta rohkem avatud ja valmis märkama Teie vajadusi ja panustama Teie enesetunde heaks.
See võib olla üsna keeruline taluda, et mees on sõprade seltskonnas hinnataud ja meeldiv, kuid ei märka igapäevaseid olulisi asju ja Teid. Peaksite justkui rahul olema ja nõustuma, et ta on tore, kuid vasturääkivused segavad. Nii ongi. Ta võib ju olla tore, tark ja meeldiv inimene, kuid armastuseks ja õnnelikuks suhteks see garantiid ei anna. Teil on õigus olla rahulolematu. Polegi vaja kahelda, et ta on tore ja mehena köitev. Üks ei välista teist. Soovite ju endiselt tema lähedust ja puudutusi ning peret koos hoida. See on hea märk - on mille nimel vaeva näha.
Algatuseks on vaja teadvustada, et Teil on suhetes probleeme ning seega võtta ka vastutus, et midagi ette võtta.
Lõpetuseks ikka veel nõustamise mõte. Kui rahulolu ei ole ja kirja teel on üsna keeruline tabada olulisi nüanse, mis ometi headeks suheteks võivad olla määravad, siis perenõustaja juurde minekust võib kasu olla. Internetis on kindlasti infot (vt pereterapeudid, - nõustajad, paarisuhte nõustajad), sh ka sinamina kodulehel on infot vastuvõttude kohta.
Rõõmu ja rahulolu suhetest.
See jutt käiks nagu minu elust, lapsi ka kaks ja sama vanad ka.Mul sama, ei suuda enam naeratada ega lõbus olla.Kõik lastega seonduv on minu õlul.Ma olen täiesti kindel, et selle mehega ma lihtsalt lähen varsti lahku, ei suuda enam.´´´´´´´´´
