Tere,
Mind pani kirjutama mure oma suhte pärast. On see kestnud juba mõned aastad. Kui mehega kokku saime nägin küll teda vahel purjus aga ei osanud kahtlustada, et sellest meie vahele probleem tuleb. Mõtlesin- noor mees, lihtsalt sõpradega pidutseb jne. Suhte arenedes andsin igati mõista, et minul pole sõpradega aja veetise vastu midagi aga leidku teine tegevus. Joomine ei sobi sugugi. Minu mees pole joodik aga probleem on minu jaoks see, et ta peol vms. joomist alustades ei tunne enam oma piiri ja siis kui alustab ei oska lõpetada. Mind kui naist hirmutab selline asi suhtes. Kord juba oli meil suurem tüli, kus selgelt andsin mõista, et mina teda piirata ega keelata ei saa aga OMA enda elu saan valida küll ja valin selle ilma selliste asjateta. Pea aasta on kõik kenasti kulgenud. Nüüd mees ütles, et tahaks väga sõpradega välja minna, et poe eriti käinud. Mina ütlesin, et mulle see ei meeldi (kuna seal juuakse) alguses olin vastu, et ära mine. Siis mõtlesin, et nii pole õige, et mina keelan, tekitan enda vastu vaid trotsi. Ütlesin, et mingu siis aga olin väga mures. Me rääkisime omavahel ja ma palusin, et ta jooks mõne õlle ja oleks hommikul ilma pohmakatta. Lubas seda mulle ja, et helistab hommikul, siis tulen talle järgi. Järgmisel päeval ootasin, hommikust sai lõuna, süda valutas. Helistasin, mitu korda ei vastanud. Lõpuks võttis vastu, sain aru, et on veel ikka purjus. Lubadused olid murtud. Kokkulepped ei kehtinud. Oli veel järgmisel päeval koos teise inimesega kahekesi viina ära joonud. Olin hämmingus ja reedetud. Ütlesin, et sain info kätte ja magagu kaineks. Lõpetasin kõne. Ja nüüd pole temaga enam suhelnud. Mõtlen, mida edasi teha. Rääkimine siin enam ei aita, võimalusi muutuda on küllalt antud. Armastan teda ja kohe kohe pidid meil pulmad tulema. Leian, et võtan aja maha ja olen temast eemal. Mind pole piisavalt väärtustatud ja ta ei tunnista probleemi (ilmselt on see minu probleem, mida on raske üksi lahendada). Olen tuppikusse jõudnud ja ei tea mida edasi teha???
Joomise osas kokkuleppeid ei tohiks sõlmida. Sa kahjuks rikkusid esimesena iseenda sätitud piire, kui lubasid ta peole. Ja ses osas on sul õigus - rääkimine ei aita, aga aga - minu arust on see probleem teil ühine, sest rääkimisele peaksid järgnema teod, otsustavad sammud, millega oma sõnu tagatakse. Nii sageli, oh kui sageli, anname järele iseendale... Üks asi on teisele inimesele selgeks teha, et tal on probleem - ilmvõimatu ülesanne. Hoopis teine asi on talle näidata, et tema probleemist on saanud sinu probleem ja et sina võtad midagi ette. Seda ei ole raske teha. Otsustad, mis edasi saab. Iseenda eest, sest kui sa sõlmid tema joomaminekutega kokkuleppeid, siis tegelikult aitad sa tal tema enda probleemi elus hoida ja aina toita. Ükski suhe ei saa korralikult ja võrdselt toimida, kui suhtes on määravaimaks jõuks mitte paar ise, vaid kolmik, kus domineerib alkohol (või muud meelemürgid).
Probleem on olemas ja mõtlema panev. Sinu õnn on see, et saad võtta aja maha ja mõelda, kuidas edasi. Oled siiani ise palju teinud ja olukorda analüüsinud. Samuti oled andnud võimaluse ka mehele muutusteks. Hetkel tundub, et mees ei ole talle pakutud võimalust kasutanud. Üks hea vanasõna võtab selle kokku,Ükski heategu ei jää karistamata.
Praegu on õige aeg mõelda sellele, kust lähevad Sinu piirid. Mulle näib, et need on ületatud. Nüüd on õige aeg vähem rääkida ja rohkem tegutseda. Kõige mõjusamad on teise inimse jaoks teod, mida ettevõtad. Mees peab saama kogemuse, et igal teol on ka tagajärjed. Heaks alguseks on suhtlemise katkestamine, ära kolimine jne.
Lubaduste kohta on samuti hea vanasõna, Mees annab sõna, mees võtab sõna.
Joomise ja pidutsemise kohta on veel kolmas vanasõna, mille üle tasuks tõsiselt mõelda. Rebane muudab karva aga mitte kombeid.
Aja maha võtmine on hea võimalus mõelda ise endale ja oma tulevasele elule. Tasuks mõelda sellele, millega Sa oled valmis kooselus leppima ja millega mitte. Kõik muutub palju keerulisemaks, kui mängus on lapsed.
Tänan, et vastasite! Jah kaks päeva ei suhelnud oma mehega. Tema helistas u 20 korda, saatis sõnumeid. Mina ei reageerinud. Ei lasknud tal ennast õigustada, paluda vabandust ega ms. Lõpuks saabus aeg, kus olin sunnitud koju asjade järgi minema. Tema oli seal. Oli minu peale vihane, et ma ei vasta talle. Ütlesin, et mina pole ju seda tekitanud, igal teol on tagajärjed ja tema omal just niisugused. Ütlesin, et kuna olen seda korduvalt andestanud ja varem on ta samuti lubanud, et enam ei tee, siis enam ma seda tegu ei andesta. Võtan mõtlemise aja. Nägin, et minu eemal olek on teda mõtlema pannud, uskus juba, et on minust ilma jäänud. Tema sõnutsi analüüsib ka ise, kuidas ta ikkagi jälle nii kaugele jõudis. Ütles, et õhtul hoidis end tükk aega, siis lõpuks alustas joomist ja uskus, et saab hommikuks kaineks. Purjus peaga aga unustab piirid ja jätkab joomist. Siis ei suuda enam lubadusi hoida. Meie kokkulepe jäi, et lubadusi pole enam vaja, ma ei usu, et muutub. Soovin, et loeb kirjandust joomise kohta. Vajadusel külastame psühholoogi jne. Ehk oskate aidata, mida võiks ta veel teha enese aitamiseks? Kas tegu on sõltuvusega või nõrga tahtejõuga ja sõprade ees ei julge teisiti olla? Kui küsin temalt miks, ei oska ta sellele vastata.
Jäin tema juurde aga hoian natuke eemale ja annan mõista, et selline asi kahjustab tugevalt suhet, et tema peab leidma viisi selle taastamiseks. Mure, et ta rääkis, et ta sõber oli veel hullemini joonud ja mitu päeva aga naisega kodus polnud isegi mitte tüli. Selgitasin, et kas tahab korralikku naist-mina see olen ja ei lepi sellise käitumisega. Natuke kipub ennast ikkagi õigustama ja ei näe väga probleemi korra aastas joomises. Minu jaoks on aga eriti oluline asja juures kokkuleppetest mitte kinnipidamine.
Kust leida andmeid joomise kohta?
