mure on selline, et minu elukaaslane ei oska (enam) suhelda mu vanema (7a) lapsega, kes pole meil yhine. meil on ka pooleteistkuune yhine laps ja suhted on eriti keeruliseks muutunud peale tema syndi, kuna arusaadavalt vanem laps tahab rohkem t2helepanu ja teeb selle v6itmiseks yksk6ik mida, mees aga ei m6ista seda ning n22gutab lapse kallal ja yritab teda igal sammul ohjata. see tekitab aga lapses omakorda pingeid ja nii k6ik kuhjub nagu lumepall. mida teha?
Iga lapse sünd perre lisab paarisuhtesse keerukust. Kuid just toimiv paarisuhe on see, mis paneb aluse vanemlikele suhetele. Seega on minu esimene küsimus mitte vanema lapse ja (kasu)isa suhete kohta, vaid teievahelise suhte kohta: mis toimub teie kahe vahel? Mida see, laste kaudu avalduv käitumine räägib teie omavahelisest suhtest?
Probleemide korral on ikka ja alati hea neist avameelselt rääkida. Suhe on reeglina seda parem, mida realistlikum see on. Seetõttu on hädavajalik rääkida teineteisele oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest. Oluline endaga toimuva, enda soovide-vajaduste avamise kõrval on oskus kuulata ka teist poolt, püüdes teda igati mõista.
Lumepalli liialt suureks veeremist takistab see, kui sel ei lasta allamäge veereda, vaid tegeldakse olukorraga juba siis, kui väike pallike on alles mäeveerel. See tähendab, et iga arusaamatus, ebamugavustunne, väikegi pinge tuleks kohe jutuks võtta, avalikuks teha, otsida ses olukorras koos lahendusi, teha kokkuleppeid ja neist siis ka kinni pidada. Perekonnaelu on paljuski võrreldav meeskonnatööga, kus kahepoolselt sõlmitud kokkulepped ja neist kinnipidamine kasvatab usaldust ja tahet teha koostööd.
Kui kahekesi rääkimine-kuulamine ei taha õnnestuda, soovitan pöörduda paarinõustamisse. Ka www.sinamina.ee all on nõustamislink, ja mujalgi veebis on olemas andmed vastavate spetsialistide kohta.
Esialgu soovin teile aga tarkust ja kannatlikkust elukaaslase kuulamisel ja iseenda mõistetavaks tegemisel.
