Täpselt aasta tagasi jooksime lastega tema kodus ümber lõkke ja pidasime nõidade pidu. Täna on temal teine naine, kellel pole lapsi, kes segaks kahekesi olemist ja nõuaks häirivalt tähelepanu...
Ma armastan teda ikka veel, kuigi tean, et me ei saa koos olla. Millal see valu lõpeb?
Äkki oleksin pidanud leppima tema "sõbrannade" ja tujude ja kapriisidega lihtsalt selleks, et olla tema kõrval õnnelik?
ps- mina ju läkin ära ja mina ju olen see kes igatseb...
Vahel teeme ennatlikke otsuseid mida hiljem kahetseme, kuid vahel on ka nii vaja, et eluga edasi minna.
Elu on kuradima keeruline kuid kas ta peabki kerge olema...
Valu ja igatsus ei taha vaibuda ja kes teab kui kauaks. Ega sellel polegi vastust. Need tunded, mida praegu läbi elate, on arvestades toimunut, loomulik oli aeg, mil Teie kõrval oli armastatud inimene ja nüüd on vaid meenutus sellest ja kõhklused, kas oleks pidanud midagi teisiti tegema. Kui jälgida Teie, võiks öelda vastuolulist, mõttekäiku, siis on selles kõhklus, et poleks pidanud lõpetama suhte, millega ei pidanud vajalikuks leppida. Kas tõesti usute, et oleksite suutnud olla õnnelik, kui oleksite leppinud teiste sõbrannadega? Või oletate, et polnud piisavalt põhjust oma sallimatust väljendada? Jah, ega armastust ei saa sisse ega välja lülitada, isegi siis kui lähedane inimene käitub sobimatult, suhtub hoolimatult partneri vajadustesse ja ootustesse või loob uue suhte. Sellisel juhul on kannatuski vältimatu. Te ei saa muuta teist inimest ega tema tundeid, samuti enda omi. Küsimus ongi ehk selles, nagu oma kirjas viitate, kuidas selle valu ja igatsusega toime tulla? Kergendust võib tuua see, kui olete endas selguse loonud, millise suhtega lepite, millega mitte. Kas oleksite valmis suhtega, kus on ka teised, kas oleksite siis õnnelik või kas oleksite valmis end siduma teisega, kui peate vaid leppima, taluma, olema alandlik ja siis pole Te enam Teie ise. Mis juhtub siis tegelikult armastusega? Või milline suhe see oleks, kus üks lepib ja teine teadlikult kasutab seda.
Kuna need küsimused Teis keerlevad, siis olete seeläbi selgust endas loomas ja see aitab ka mõista end, teadvustada, mis oleks tegelikult tähtis, et end õnnelikuna tunda.
Kui aga jääb kriipima, et tegemist oli vaid arusaamatusega ja tegelikult hoolite teineteisest ning praegune mehe suhe polegi tõsiselt võetav, siis on oluline see omavahel selgelt välja öelda. Suhete püsimiseks on tähtis, et mõlemad seda tahavad ja teineteisele seda teada annavad ning heasse suhtesse panustavad.
Soovin Teile meelerahu ja selgust.
Kõik on vägagi õige mida Te kirjutate. Ma olen vastuoluliste tunnete küüsis. Ja liiga palju on muutujaid millega pean toime tulema. Armastus mis minu ja tema vahel lahvatas on suur ja tugev ja intensiivne. Ma ei tea mis on erinevate inimeste jaoks armastus jne aga meie jaoks oli see sama asi ja me oleme olnud imeliselt "samal lainel". Mõned aastat kestnud nö "luuramine" ja vastastikune sümpaatia ja eelistamine argielu kokkupuute punktides, nende punktide juurde otsimine ja -tekitamine... Seejärel tekkinud tunnete maha suruda püüdmine ja lõpuks nende vastastikune tunnistamine. Erinevus oli vaid selles, et tema oli vaba ja mina lastega ja stabiilses partnerisuhtes. Järgnes veel aasta kurameerimist, minu eelmise kooselu lagunemine seejärel meie kokkukolimine ...kooselu katsetus mis oli täis õnne tulvil päevi ja meeleheite tunde... lahku kolimine...
Möödas on peaaegu pool aastat. Elan siiani nagu unes, ei suuda aru saada, miks kõik nii läks.
Oleks ma üksi, st lasteta... siis oleks ma temaga, ükskõik mis tema teeb teeb, lepiks kõigega...
Aga mul on lapsed ja vastutus nende ees.
Aga ta armastas ja hoidis minu lapsi...
Aga tema kasvatuspõhimõtted olid nii tugevas vastuolus minu omadega...
Ühel päeval tean, et ma ei saanud leppida selle eluga mis meil oli.
Teisel päeval olen veendunud, et viga oli minus, kui ma poleks nii uhke, kui ma oleks valmis muutuma, järele andma, ohverdama... rohkem ...
Kolmandal päeval küsin endalt kuhumaani...
Neljandal päeval veenan ennast, et asjad on nüüd nagu on, otsused on tehtud ja tuleb eluga edasi minna.
Ma ei talu kui mulle näkku valetatakse: ma palun temal lõpetada sõbrannadega flirtimise ja netisuhtlemise. sh meie pere asjade, isegi intiimsete teemade arutlemise (mina muidugi neis kirjaldustes paha, halb, hoolimatu, alatu, kiuslik, mõistmatu) Tema vastu, et sa oled hull, mõtled välja, haiglaselt armukade jne Kui ma siis võtsin tema msn vestluste väljavõtted ja e-kirjade ajaloo ja talle mustvalgel näitasin siis oli kõigepealt suur pahandus, et kuidas ma nii alatu tema suhtes olen,e t teda ei usalda ja nuhin ja see järel lubadus, et enam ei suhtle ja... hakati suhtlema läbi facebooki/orkuti jt google põhiste vestluskanalite kaudu...
Minu viga see, et ma olen tõesti ebakindel ja muretsen kui mu elukaaslane teistele naistele räägib kui ilusad, armsad, mõistvad, andekad, targad ja imetlusväärsed nad on. Üldse parimad naised naiste seas. Jah olen vastik egoist ja arvan, et mina ise peaks oma elukaaslase jaoks olema see parim naiste seas...
Ja kanaema olen ka. Kui elukaaslane tahab, et ma 5-10 aastased lapsed üksi koju jätan kui ise sõidame 4-6 tunniks linna poodlema siis ma ei ole nõus ja tahan, et nad oleks kas sõbranna hoole all, oma ise juures või meiega kaasas. (tunni aja pärast ma protesti ei tõsta aga alates 4 tundi on juba palju).
Ja minu suurim viga on see, et ma ei räägi korduvalt asju üle. kui ma olen korra sõnastanud probleemi ja teine väidab et see pole arutlemisväärne teema ja olen üle rääkinud ja seda on jälle ignoreeritud või eitatud siis loobun ma selle üle rääkimast ja lihtsalt leian teise viisi probleemi vältida. Teinepool tõlgendab seda aga tema ignoreerimisena, et ma ei kaasa teda asjade aruteludesse.
Kui nüüd kristalselt aus olla, siis on teie suhe alanud kui afäär. Suhe on alanud salatsemise, varjamise ja muu sellisega, mis tavaliselt laseb afääril õitseda. Arvatakse, et isegi kui afäärist kujuneb kooselu, siis ei kesta need kuigi kaua, sest vundament on hõre. Sinu tegelik elu näitab seda päris hästi.
Tunnetega toimetulemiseks ja enesetreeninguks sobib lugeda "Emotsionaalset intelligentsust" ja "Sotsiaalset intelligentsust".
Jagan Niitse arvamust.
Väike Nõid, mida tunneb Su eksmees, kelle Sa maha jätsid tolle uue suhte pärast? Milline oli tema valu, hingepiin ja ahastus, jääda ilma naisest ja ka lastest eraldi.
Nüüd tunnedki ise sedasama, mida ise teisele põhjustasid.
Mõtle, mida ise tundsid ja mõtlesid sel ajal, kui oma eksmehe, oma laste isa maha jätsid. Sul oli ju tuhat õigustust enda tegevusele? Sa poleks ju tahtnud, et Su eksmees jääb Sind taga nutma jne?
Täpselt sama mõtleb ja tunneb Su ekskallim ka praegu Sinu suhtes.
Kui kord juba valisid sellise elutee, et stabiilne suhe ei ole väärt hoidmist, vaid iga uue tundega tuleb kaasa minna - siis ära vaata tagasi! Ela edasi sama põhimõtte alusel - unusta kiirelt see, mis seljataga, vajuta "off" nuppu ja leia kiiresti omale uus kallim. Ja ole valmis selleks, et uuski võib Su kiiresti välja vahetada - ja mis siis. Ja samakiiresti võid Sina uue välja vahetada.
Kunagi oli Su laste isa see, kes mõtles: "jaah... aasta tagasi olime jõuluajal perega koos, aga nüüd on mu naisel uus mees, lastel uus "isa" " oled Sa hetkekski mõelnud, mida tema pidi tundma?
Ei ole mõtet ennast märtrina tunda, kui saad elult täpselt seda, mida oled külvanud. Talu seda väärikalt, püstipäi.
Tore.
Ma tõesti ei tea kuidas keegi teine ennast tuuneb, me keegi tegelikult ei tea. Laste isa elas juba aastaid kaksikelu, tema teine neine elas meist mõnedkümned kilomeetrid eemal ja nii ta siis jagas "laste pärast" ennast kahe vahet, laste ja tolle naise. Kuigi ma olin alul sama vihane nagu naised ikka sellist asja avastades leppisime pikapeale kokku nii, et kuna see naine ei tahtnud minu meest päriseks endale (tema leidis peagi endale ühe teise ja hakkas koos elama) ja minul polnud pisikeste lastega üksi kergem kui laste isaga koos, siis kolisime magamistoas voodid lahku ja elasime majanaabritena edasi. Hakkasime ju omal ajal elama nö harjumusest... lapsepõlvest saati koos mänginud...ühel hetkel ei teadnud kas oleme sõbrad, kurameerime või mis? Kui kolkakülas on vaid kaks samavanausegrupi inimest siis on see ju suhteliselt asjade loomulik käik. Ühtäkki olime tagasi paarikümne aasta taguses ajas kus päevad läbi sai ringi jõlgutud koos ja ööseks eraldi magama mindud. no jah... Lastel turvaline ja ka mina avastasin, et kui kainelt ja pragmaatiliselt mõelda täitsa tore. Pool muna oli parem kui tühi koor,eks? Mul polnud kedagi nagunii ja polnud huvi ega aega... kolm eelkooliealist last- kuhu ma lantima lähen? Meil mõlemal oli ootamatult rohkem aega, sest väljas käia sai ka eraldi ja koos ja ümbritsevate jaoks olime tore ja harmooniline pere kes kunagi ei tülitsenud.
Aeg läks, mina läksin tööle kohtusin uute inimestega ja ... edasisest olete juba lugenud.
Inimene õpib, kuni elab. Ühe suure ja pika sammu edasi olen mina näiteks saanud sellise arusaama omaksvõtuga - afääri otsuse tegin MINA, mitte minu mees. Ükskõik, mis minu mees oli või tegi, afääritas ta ise või mitte, minu afäär ei ole kuidagi vabandatav TEMA tegude, käitumise või suhtumisega minu vastu.
Afäärid ei lahenda kunagi midagi, vaid teevad elu mõõtmatult ja kordi keerulisemaks ja see suur "armastus" ja "hingesugulus", mis me neis suhetes leiame, on enesepettus ja fantaasia.
Ma soovitan sul tõsiselt iseendaga tegelda ning püüda vastata neile olulisele küsimustele:
Miks sa otsustasid afääri alustada? Mida sa oleks saanud teisiti teha, millised oleks olnud afääri alternatiivid?
Mida sa teed selleks, et seda edaspidi ei juhtuks?
Ma kardan, et kui sa sama lauluga edasi põrutad, siis lagunevad kõik su edasised suhted. Sest sinu jutust saan ma aru, et sa väga ei kipu võtma vastutust oma otsuste eest.
Aga vähe positiivsemas võtmes - me ei saa muuta teisi inimesi, küll aga saame muuta iseennast, oma käitumist ja suhtumist. Ma ei usu mitte üks raas neid inimesi, eks väidavad, et inimesed ju ei muutu. Muutuvad ja kuidas veel!
Mõtlesin päris kaua Sinu kirjade peale ja Sinu küsimuste peale. Muu hulgas ka miks inimene loeb välja asju mida ta tahab lugeda ja näeb asju selles valguses nagu ta näeb. Kuidas isiklikud kogemused annavad uutele asjadele just sellise vormi ja kõla, nagu me soovime seal näha. See andis mulle hästi palju uusi ja huvitavaid mõtteid ja arusaamu inimese sisemistest varjatud stiimulitest- aitäh Sulle selle eest.
See tõttu ostsustasin vastata ka siin foorumis neile küsimustele millest Sa kirjutad.
igaksjuhuks.
äkki on Sul veel mulle midagi õpetada.
Sinu küsimus: Miks sa otsustasid afääri alustada? Mida sa oleks saanud teisiti teha, millised oleks olnud afääri alternatiivid?
Mina: Ma ei tea. Miks alustavad inimesed afääri meeldiva inimesega kui nad on elanud aastaid lähedase inimeseta(täiskasvanud vastasugupoole esindajast inimeseta) , seksita, kuid majanduslikult kindlustatuna pühendudes vaid tööle ja lastele? Ürgne soov olla partnerlusuhtes? Lihahimu ja vajadus seksuaalelu järele? Kergemeelsus mis ei lase piirduda laste kasvatamisega vaid ajab meest ostsima?
Ma ei tea mis mind tõukas. Üksi oli kurb. Sõbrad ei suutnud enam mulle pakkuda seda mida ma arvasin, et võiks pakkuda elukaaslane-mees-abikaasa.
Mida ma oleks saanud teisiti teha? Ma oleks saanud ennast keelata ja piirata suhtlemist inimestega. Veenda,et naise roll on pühenduda lastele ja igasugune lihahimu ja mehe/abikaasa soovimine on madal ja primitiivne.
Oleksin võinud minna kirikusse ja ennast jumala mõrsjaks pakkuda.
Oleks võinud hakata armukest pidama, kelle juures käin tunniks paariks füüsilist vajadust rahuldamas ja siis koju, aga kes siis minu psüühilisete vajaduste eest hoolitseb? Teine armuke? kolmas? pagan...siis poleks laste ajaoks aega jäänud kõigi nende kõrvalt.
Oleksin võinud leida alternatiivseid tegevusi, mis suruks vajadused seksi, intiimsuse ja läheduse vastu tagaplaanile.
Aga võibolla ei saanudki ma midagi teha? Võibolla olengi nii primitiivne, et vajangi meest oma ellu ja ei tulegi teisiti toime?
Afääri alternatiivid? a) Mitte lasta ühtegi meest oma ellu ja elada vaid lastele? b) piirduda armukesega kelle juurde minna ja teha üks kepp ja hiilida koju tagasi ja teha nägu, et elan uhkelt, iseseisvalt ja lastele pühendununa.
Sina: Mida sa teed selleks, et seda edaspidi ei juhtuks?
Mina: kas sa mõtled "selle" all, et minu ellu ei tuleks enam kunagi armastust?
Ma ei tea mis ma teen? Praegu olen ma liiga katki, et kedagi usaldada ja endale ligi lasta. Ja niipalju kui ma ennast tean olen ma katki kaua- aastaid. Mis mõne aasta pärast saab... ma tõesti ei tea. Praegu tahaks ju teismelise moodi hüüatada, et ma ei lase enam iial ühtegi meest endale lähedale. Aga äkki tunnen ma ennast paari lastega koos elatud aasta järel jälle üksikuna? Ma ei ole selgeltnägija kahjuks.
" oled Sa hetkekski mõelnud, mida tema pidi tundma?