Tere.
olen elanud oma elukaaslasega koos 20 aastat. Lisaks sellele möödus ka meie lapsepõlv koos. Meil on kaks tütart üks saab jaanuaris18 ja teine detsembris 9 aastat vanaks.
Selle kuu kaheteistkümnendal kuupäeval pani elukaaslane asjad kokku ja kolis linna üürikorterisse. Ta tahtis minna juba mais aga siis sain kuidagi ta maha rahustada. Lapsed aga on minuga maal ja ei taha emajuures linnas olla. Mina neile mingeid takistusi ei tee ja olen öelnud, et kui tahate minna siis minge ja kui tahate jääda siis on mul selle üle ainult hea meel.
Probleemid (minupoolsed) algasid kuskil 4-5 aastat tagasi, kui naine teatas, et ta on rase. Viisin ta arstile läbivaatusele ning kui ta sealt naases olid silmad märjad ja teatas, et tal on emakaväline rasedus ja ta peab nüüd võtma mingeid tablette et rasedus katkeks. Olin väga õnnetu ja tundsin talle kaasa kuna ka tema tundus olema õnnetu.
Armastan lapsi väga ja lootsin, et saan omale poja ka kuid läks sedasi.
Naine võttis tablette aga rasedus ei katkenud ja ta teavitas, et peab minema haiglasse.
Kui sedasi siis sedasi, viisin autoga ta linna ja ütlesin, et kui vaja tulen kohe järgi. Õhtul töölt tulles oli naine juba kodus- oli tulnud bussiga. Mulle tundus see kummaline, sest ta eelistas alati bussile autot.
Elu läks omasoodu edasi aga mu süda tundis, et midagi ei ole õige. internetist uurisin emakavälise raseduse kohta ja selgus, et seda tablettidega katkestada ei saa. Siis oli selge, et ta valetas mulle.
Et mitte juttu väga pikaks ajada tuli, asja uurides, ilmsiks tõde, et rasedus oli täiesti normaalne ja kuna tabletid ei katkestanud rasedust siis tegi abordi.
See oli täielik krahh- ma ei saanud aru kuidas ta sai seda mulle teha. Kõike oleks saanud ju lahendada teisiti. Kui tahtis aborti teha siis olgu nii aga miks selline vale???
peale seda ma ei usaldanud teda enam, kõik käimised tundusid kahtlased-iga versioon mingist teemast tundus vale. Eks see kahtlustamine hakkas ka temale närvidele. Siis tuli ilmsiks, et ta on hakanud suitsetama (siis ta oli vist 32 aastat vana) aga nii vanalt ei hakka inimene enam naljalt suitsetama, tavaliselt juba püütakse loobuda kui ennem suitsetati. Normaalset vastust minu kusimustele, et "MIKS sa suitsetama hakkasid" ta anda ei osanud.
Lühidalt, ühelegi probleemile ta lahendust leida ei püüdnud, alati olin mina see kes võttis ümber kaela kinni ja palus andestust-sest ma ju armastan teda.
Nagu eelpool öeldud sellel kevadel(mais) tahtis ta minna ära kuna ta olevat nendest jagamistest väsinud ja üleüldse ta ei tahtvat maal elada (ise maal sundind-kasvand).
Siis õnnestus mul teda ümber veenda ja lubasin tema tegemiste kohta enam küsimusi mitte esitada.
Terve suve tundud kõik normaalne olevat kuigi ta oli tihtiligu tujust ära ja mossitas.Ma ei teinud sellest välja, sest teadsin, et kui kusin siis ta hakkab jälle ütlema, et mis sa uurid koguaeg jne.
Kõik nagu sujus, keetis moose ja tegi kurke sisse nagu vanasti.
Oktoobri algul leidsin vanade paberite hulgast laenulepingu.
2006-ndal aastal oli ta võtnud tolleaegsest hansapangast laenu 19000 krooni. See oli aeg kus meil oli rahalisi raskusi ja ka mina soovisin pangalaenu võtta, et kodu korrastada. Ma rääkisin talle tolajal sellest aga ta arvas, et tema ei pane siia majja ennem ühtki senti kui maja päriselt meie nimel. Kui nii siis nii, jutt jäigi sinna paika.
tema aga võttis laenu ja kinkis selle sõbrannale kuna tema olevat olnud hädas. Mis aga kõigehullem, ei ole ta saanud sõbrannalt seda raha tagasi. midagi on saanud kuid vähe.
Ühesõnaga tegi sõbrannale headmeelt ja maksab seda laenu pangale ise tagasi.
Vot sellised probleemid. Ja see viimane seik sai ka otsustavaks ja ta läks ära nii minu kui ka laste juurest.
Ma nutsin nagu titt ja palusin tal tagasi tulla, sest murekoormaid on ju lihtsam kanda kahekesi, kui ta ainult oleks mu vastu aus ja ei valetaks ja rohkem polekski vaja mu meelest.
Kuid tema on jäänud endale kindlaks ja ei tule- istub linnas oma pooltühjas korteris ja nutab ja lapsed on minujuures nukrad ja väike tütar muudkui küsib minult, et millal emme koju tuleb... mis ma talle vastan???
Naise lahkumine on teile ja tütardele valus kogemus. Kuigi olete püüdnud temast aru saada, on paljud küsimused jäänud vastuseta. Võib vaid oletada, et Teie naist vaevas miski ja me ei tea, miks oli tal raske olla avatud ja aus. Kõige kahetsusväärsem ongi see, et te ei saanud olulistest asjadest omavahel rääkida ja pani teineteise usaldamise proovile.
Üsna lootusetu on ka kirja põhjal oletada, miks naine selliseid valikuid tegi ja miks otsustas ära minna. Kindlasti ei olnud ega ole ka praegu see talle kerge. Olete omalt poolt väljendanud soovi kooselu jätkata, raskustes tuge pakkuda, väljendanud ka oma tundeid. See kõik on väga tähtis, sest naine teab, et olete tema jaoks olemas, kuigi ta on praegu otsustanud eraldi elada. Vahel on vajalik ka sellist valikut aktsepteerida. Võimalik, et on vaja aega, et asjad saaksid selgemaks. Nii praegu kui ka edaspidi on oluline hoiduda etteheidetest ja süüdlase otsimisest.
Mis on kindlasti praegu vältimatult tähtis teema, on laste ja ema suhted. Jätta lapsed teadmatusse on, nii väiksemale kui ka suuremale, kindlasti väga raske taluda. Ei pea ega pole ka mõistlik rääkida, mis täpselt isa-ema vahel pingeid tekitas, ammugi mitte teineteisest halvustada, küll aga saab rääkida lastele seda, mida on vanemad otsustanud ja kuidas edaspidi suhtlemine, külaskäigud, vanemate osalemine laste elus toimub.
Kuidas teie omavaheline mees-naine suhe ka jääb, on teil ju ikka ühised lapsed. Kui praegu ei õnnestu selgust saada naise jaoks keerulistes teemades, siis proovida tasub kindlasti säilitada suhet laste heaolu nimel kui lapsevanemad.
Soovin, et Teie halb uni lõppeks, hommik tuleks selgem ja paistas taaskord jälle päike.
Jah, loomulikult oli sul õigus tõde teada. Ei ole võimalik normaalset kooselu elada kui mingi osa partneri elust on sinu jaoks varjatud. See jutt, et iga inimene vajab privaatsust ei kehti abielus. Tavaliselt salatsetakse millegiga mille kohta on teada, et see partnerile ei meeldi.
Ma arvan, et lahkuda soovis ta juba varem, otsis lihtsalt enda jaoks ettekäänet ja see piinlik situatsioon sinu teadmata võetud laenuga sobis selleks.
Sinu olukord on keeruline, kuid kui lõpetad anumise/palumise/taganutmise ja asud tegutsema, on sellest võimalik välja tulla.
Kõigepealt küsi endalt, kas sa soovid temaga kooselu jätkata? Kui jah, siis tee selgeks, millega sul praegu rinda pista tuleb. Uuri välja, kas kogu selle jama taga ei või olla hoopis kõrvalsuhe - kõik sümptomid viitavad sellele.
Vale taktika on siinkohal otse ilma tõenditeta küsimuse esitamine - suure tõenäosusega ei vastata sulle midagi või saad hoopis süüdistuselaviini - kuidas sa üldse julged midagi sellist minust mõelda!
Kasuta oma mõistust, et välja uurida tõde. Elektroonilised suhtluskanalid, telefoniarved jne annavad teinekord suhteliselt kiiresti välja vajaliku info ilma täiendavaid vahendeid kulutamata. Kui ei, kasuta usaldusväärsete sõprade või eradetektiivi abi.
VÄGA OLULINE: Ära lase välja paista, et sa midagi kahtlustad!
Sinu kodu peab olema praegu meeldiv koht, mitte kgb ülekuulamiskelder! Kui oled välja selgitanud tõe, on võimalik edasisi tegevusi planeerida. Praegu pead säilitama rahu ja kaine meele.
Saan aru, et sellised meetodid kõlavad drastiliselt ja "nuhkimisena", kuid, et sinu olukorrast välja tulla ja perekond päästa on sul vaja teada tõde ja muudmoodi sa seda lihtsalt ei saa.
Ma saan aru, et kirja põhjal on raske aru saada miks mu naine lahkus. Ma ei oodanudgi, et saan siit selle vastuse, pigem lootsin saada häid nõuandeid.
Teie kirjast võib välja lugeda, et kui ta on otsustanud, et las siis olla. Miks peab mees alatihti naise otsuseid aksepteerima aga naine mehe ja laste soove/otsuseid mitte. Miks alati arvatakse, et naine on see kannataja pool.
Keegi ei ajanud teda minema ja keegi ei olnud ta vastu halb ega õel. Lihtsalt palusin temalt (mis on pere normaalseks funktsioneerimiseks väga oluline) olla mu vastu AUS ja mitte VALETADA ja salatseda.
Ma ei ole olnud ta vastu kunagi vägivaldne ei ole kodus lõhkunud mööblit ega taldrikuid, nagu tavaliselt kodutülisid ette kujutatakse.
Miks arvate, et jätan lapsed teadmatusse? Väiksem tüdruk käib vahel peale kooli ema juurest läbi, nad suhtlevad telefonitsi ja on kõigega kursis. Ainuke millest nad ei saa aru on see, et miks ema ei tule koju.
Ema st. minu naine, ütleb et kül nad tulevad mulle linna järgi ja harjuvad.Kas selline laste "murdumist" ootav käitumine on kohane lapsi armastavale emale? Ma tõin talle sellise näite, et kui inimene pannakse vangi pikaks ajaks, siis ta harjub seal olema aga kindlasti ei saa see tema koduks ja nii on ka lastega ja seda enam, et nad on harjunud elama maal oma majas kus on loodus, vaikus, ja rahu, ja vabadus.
Ütlete ,et tuleks rääkida lastele mida vanemad on otsustanud... mida me oleme otsustanud? Otsustajaks oli üks pool ja mina pean kõiki otsuseid aksepteerima ja tema mitte?
Pigem lootsin saada nõuannet, et mida võtta ette et lapsed ei kannataks.
Kas kutsuda naine koos endaga kuskile nõustamisele või pole mõtet. Või proovida ikka veenda teda koju tulema või mitte.
See, et küll aeg kõik probleemid lahendab, ei pea paika sest mida kauem on ema kodunt ja lastest eemal seda sügavamaks käriseb haav laste südames ja seda võõramaks jääb neile ema. Neid aga vägisi linna ema juurde vedada ei jätku mull jõudu ega pole tahtmistki. Siinkohal mainin veel seda, et ma ei hoia neid kinni ega halvusta nende silmis ema, pigem olen teinud ääri-veeri juttu, et linnas on ka tore elada ja küll te harjute kuid alati olen saanud vastuse, et"Meie sinna ei lähe" Kuid tema on linnas oma korteris ja ootab kui lapsed "murduvad"... kas pean jällegi aksepteerima???
Aitäh Teile. Tundsin ,et saite mu probleemist aru ja kirjutasite seda kõike soovides mind aidata.Kas ma nii äärmusilikke abinõisid tarvitusele võtan on iseküsimus kuigi hing ihkab tõesti tõde teada. Mis puutub aga kõrvalsuhtesse siis kahtlustasin isegi koguaeg seda, kuigi ta väidab et tal kedagi pole ja ei taha ka ühtki meest näha.
Eks paistb mis elu toob, sest tõde tuleb päevavalgele varem või hiljem, sest valel ju lühiksed jalad
Aitäh.
Tõde võib ju tõesti tulla ka iseenesest päevavalgele. Aga võib ka mitte. Või tuleb päevavalgele kunagi hiljem, siis kui enam midagi päästa pole - näiteks siis, kui su naisel on juba uus laps teise mehega...
Loomulikult ta eitab kõike praegu, kuid kuna ta on sulle enne väga oluliste asjade kohta valetanud, ei saa tema sõnu uskuda. Jälgi parem tegusid. Küsi endalt, mis võiks olla veel tegelikuks põhjuseks, miks peaks naine mehe (ja laste!) juurest ära kolima? Või oled sa teda füüsiliselt ja emotsionaalselt ahistanud?
Probleem ongi selles, et sul ei ole olukorra lahendamiseks lõputult aega. Isegi kui sa avastad mõne kuu pärast, et naisel on uus mees, ütleb ta sulle ja teistele midagi järgmist:
- meie probleemidel ei olnud midagi tegemist selle uuega
- suhte purunemises oled süüdi sina oma lõputute kahtlustuste ja nuhkimisega
- uus mees oli lihtsalt mul toeks raskel ajal
jne jne
Mis puudutav äärmuslikke abinõusid - siis sinu olukord on äärmuslik ja selle lahendamine ei ole võimalik siidkindaid kasutades. Julge tegutseda, sul ei ole kaotada rohkem, kui sa juba kaotanud oled.
Uut las ta muretsema ei hakka ma arvan, sest niipalju ma teda tunnen. Ta tahab kangesti et lapsed läheksid tema juurde aga nad ei taha minna ning ta loodab ja arvab, et kül kõik loksub paika.
Ah mis ma siin jahun, see on nii keeruline ja pikk teema.
Tegelt ma lootsin, et võtavad sõna elukutselised pereprobleemidega tegelevad inimesed kuid loe ise seda vastust mis Lp.Marge Vainre vastas. Ma ei saanudgi tegelikult aru mida ta öelda tahtis. Sinu postitus oli hulga siiram ja kaasaaitavam.
Ahistanud ma teda fuusiliselt ei ole kohe kindlasti võibolla emotsionaalselt siis niipalju kui pärisin aru tema salajaste tegemiste kohta. Kui see on ahistamine siis tunnistan oma süüd.
Sa tundud asja hästi tajuvat ja sarnaste probleemidega kursis olevat, seetõttu on su postitused ja nõuanded väga teretulnud.
Kui on viitsimist siis kirjuta mulle meilile jape1[at] hot.ee
MB-d tasub kuulata ja kuulda võtta MB on selle kõik minuga üle elanud. Nii et seda, mis ta sulle on soovitanud, tasuks kohe ka tegema hakata. Uuri tõesti, kas su naisel pole kõrvalsuhet. Tee luuret.
Mul on sulle veel üks lisasoovitus - hoolitse keerulises olukorras iseenda ja oma laste eest nii hästi kui mõistad. Söö (ära joo alkoholi - see teeb asjad vaid hullemaks) korralikult, katsu leida aega puhkamiseks ja ka trenni tegemiseks. Lapsi pead rahustama ja kõige rohkem rahustab neid kindlameelne ja rahulik isa, kes ei musta laste ees nende ema ning kes annab neile olukorrast võimalikult ausa pildi (emmel ja minul on praegu probleeme, me katsume need probleemid lahendada ja teie ei ole süüdi meie probleemides).
Niipalju on selgem, et ta käis kevadel mingil rasstanovkal ( www.rasstanovka.ee ) kus mingite tegelaste abiga aidatakse sul vabaneda sind "koormavatest" asjadest. psüholoogiline töötlemine on mingi.
Kuigi seal pakutakse abi ka pereprobleemide ja nende tekkepõhjuste väljaselgitamiseks. Tema aga käis vabadust otsimas ja nüüd on siis vaba kuigi lõpptulemus on see, et ta on sisemiselt sassis ega tea enam mida tahab.
Kedagi teist tal ei ole.
Sa ei saa naist enda koju tagasi.
Õigemini- kuhu tal tulla. See polnudki tema kodu, see ei kuulunud talle mitte üheski juriidilises punktis, tema kohus oli olla selles kodus vaid majapidajanna ja sulle poja sünnitada.
Eks ta muutus kurvaks, kui sa talle läbi nalja seda meelde tuletasid, et ta isegi poja sünnitamisega pole veel hakkama saanud.
Ja raske on elada, kui sulle öeldakse pidevalt, et sa valetad ja peaksid andma normaalsemaid vastuseid. Siis jah tuleb peagi olukord, kus iga vastus tundub valena.
Sul tuleb leppida olukorraga, et see naine, keda sa kunagi päiselt enda naiseks ei tahtnud on otsustanud oma eluga edasi minna ilma sinu majapidajanna olemata.
ja lapsed vii ilusti ema juurde, nendega manipuleerimine lõpeta nüüd ära. See nende ees nutmine ja rääkimine kuidas sa ema igatsed ja tagasi tahad... see on laste manipuleerimine ja pealegi üsna alatu.
