lihtsalt voolame teineteisest mööda. astudes abiellu jätsin kõik ohumärgid ja talitasin südame järgi, kuigi mõistus ütles midagi muud. mehel oli mõni aeg tagasi lõppenud vabaabielu ja ta rääkis ka mulle selle lagunemise põhjusi, millest üks oli tema ema võimukus ja soov korraldada teiste elu oma äranägemise järgi.ainult tema ja maailm.minul seljataga pikad halvatud ema põetusaastad, pluss täielik talupidamise ja pere toitmine.tundsin, et enam ei suuda,sest soov oma pere järele oli suur,kuna aastad tiksusid. kohutav viga oli aga see, et olude sunnil asusime elama ämma majja ja minu kodust 100km eemal sest mehel oli siin töö ja mina ootasin last. mees arva,et selles abielus ta ema enam kuulda ei võta ja elab oma elu sest valus kogemus oli seljataga. kohutav viga sest minu vanemad ei surunud vägisi midagi peale ja ei suutnud uskuda,et selline üldse ilmas olemas on.
järgmise aastaga oli äkki kolm last, ühed neist kaksikud ja mina täielikult selle maja külge aheldatud. ma sain kõigega hakkama nii enda kui mehe meelest kui ämm nii ei arvanud, ikka oli midagi ripakil. rääkisin palju äraminekust kui nii oli mehel mugavam sest ema on alati oma võimukusest kõik tööd ta eest ära teinud, et näidata teiste saamatust ja see oli ka tema kodu ju eelnevalt olnud. mehe tööpäevad hakkasid aina venima ja leidus ka naisi kes temast väga huvitatud olid. tahtsin kodunt välja koos mehega kuid tema seda si soovinud ja lapsi polnud kuhugi panna sest ämm lapsi hoidma pole nõus. Rääkisin kui vajalik ta kodus on siis mugavusest lasi selle emal ära teha. kui tekkis mingi mure siis sain alati sõimu osaliseks sest tal omal probleeme külllaga ja mina keerutan ka veel tüli üles. teda pole kodus kunagi mõistetud näen seda ise ja seega ei tohi minul ühtegi muret olla.
oleme olnud täieliku lahutuse äärel, kuid kumbki ei tahtnud algataja olla ja mees põeb minu isa ees kuna see kohutavalt kõrgel kohal tema silmis, kuid see ei aita meil elada ja vastuvõetamatu ka see, et lahutuse puhul naasmine sünnikohta kindel. aga kuis võimalik edasi elada kui mõlemal tühjus hinges ja mees on öelnudka, et pole minust kunagi aru saanud.
tunnen igatsust tagasi sinna kus polnud sellist hõõrumist ja õelust, kuid hoolin oma mehest ikka veel, kuid lähedus ja teineteise mõistmine puuduvad ja oleme teineteisele lihtsalt koormaks. mees on tunnistanud ainult seda ,et olen liiga hea naine ja saab aru, et teeb oma käitumisega mulle haiget, kuid ütleb,et ta ei oska teisiti kuna tema kasvatus on olnud selline.samas aga hõõrub meie perede erinevust nina alla, et nemad ongi pahad ja meie head.pidevad nääklemised on igapäevased sel teemal. näen, et ta sõltub täielikult emast ja püüab end kõvasti tõestada, samas teeb kõike vastupidi, samas ei oska ta ka loobuda sellest tööst ja rahast mis siia majja maetud, sama ka siin, kuid maja kuulub samuti ämmale ja veel kahele lapsele.millegi pärast ei taha kumbki meist ka hirmsasti lahutada. ei oska enam edasi ja kolm last ka.ei oska koos ega ka lahus kuid olukord kohutavalt koormav.
Lahutus on küll jah raske, kuid elada nii, et hinges on tühjus ja mure on minu arust veel raskem. Küsi endalt, miks ma tahan temaga koos elada? Loomulik on ju see, et sa hoolid oma mehest. Ta on sinu laste isa ja kindlasti on teil olnud ka ilusaid hetki ja aegu. Tean, et ostus ei tule lihtsalt, olen ka ise lahutatud. See oli väga raske, kuid nüüd tunnen hinges kergendust. Olen iseenda peremees, mul on toredad lapsed ja saame ise väga hästi hakkama.
Mehega suhtlen praegu suhteliselt harva, lapsed tihedamini. Õnneks meil varajagamisega probleeme ei olnud ja mees nõustus alimente maksma.
Olen küll selle poolt, et kõigepealt püüda koos ületada oma probleemid, rääkida neist, kuid mingil hetkel tuleb vaadata iseenda sisse ja küsida, kas tahad jätkata... kas oled õnnelik... kas midagi saaks teisiti... Mina olen veendunud selles, et väljapääsmatuid olukordi ei ole, kõik algab meist endist ja sellest, kui väga tahame muutust. Alati on võimalik leida väljapääs! Päikest!
väga tihti lagunevad suhted just sel samal põhjusel mis su mehel on: liigne kiindumine vanematesse(emasse)...
Kui mees valima panna siis valiks ema? Tean tuttavat kes tegi sama...mees on täielikult vanematest ja oma tütrest, esimesest abielust sõltuv, samas kui naine rääkima hakkas, mis teda häirib sai mees temale endalegi ootamatult aru, et naise jutt on täiesti tõsi, praegu saavad nad juba oluliselt paremini läbi ja plaanivad siis peale pikki aastaid ka oma isiklikku kodu
kui sul aga asi paremaks ei lähe ja mees jätkuvalt hoolib ainult endast ja emast, siis oleks vist parem lahutada, vähemalt ei pea sa edasi enda väärtuslikku elu raiskama, elu ei tohi olla pikalt piin ja kui midagi paremaks ei lähe siis milleks kannatada...
Kallis Aster!
Saan aru, et Su mure on väga suur ja raske kanda. Kardan, et ühe kirja põhjal ühe kirjaga head nõu anda on raske - vabanda, kui mõne soovitusega täiesti mööda panen, püüan aidata selle põhjal, kuidas mina Su murest aru sain.
Ämma võim kodus ei ole kerge kanda, eriti hulluks teeb aga asja see, kui oled selle murega üksi - kui Su abikaasa Sind ei toeta. Ma ei tea, kas selle pärast, et tema arvates on kõik korras - ema ju ainult aitab Sind ja kui ta on ära teinud just need asjad, mida oled soovinud (mis sest, et abikaasalt), on ju kõik korras; või hoopis selle pärast, et ta kardab oma ema, ei suuda end lahti kiskuda vmt. Sellest, kuidas ta Sinuga vestlust tõrjub (nt öeles, et Sina oledki hea ja tema paha - see välistab ju kahe võrdse inimese arutelu oma elust), tundub mulle, et ka tema on hädas.
Tean üht paari, kelle puhul ämm arutles: "Muidugi on tal raske - oma ema ta ju maha lüüa ei saa ja naist maha jätta ka mitte". Mees oli isa kaotanud 16 aastaselt, tema emal oli lapsest saati omadus arvata, et kõik teevad talle liiga. ainsa pojana oli mees emasse kiindunud just läbi ema kaitsja rolli. Ja loomulikult kaitses ta ema siis ka oma naise eest. Lõpuks, kui sai aru, et mõlemad naised üksteisele liiga teevad, hakkas lihtsalt situatsioonist põgenema - tüli korral tõmbus oma töötuppa ja oli ikkagi paha nii ema kui naise silmis. Ja raske oli kõigil kolmel.
Ma ei tea, kuid kardan, et ka Sinu mehel on üsna raske - ükskõik, kas ta saab aru, et ämm teeb Sulle liiga või mitte, on näha, et ta ei oska olukorraga midagi ette võtta. Aga Sinu jaoks ei tee see asja lihtsamaks. Isegi, kui püüad teda mõista, ei lahenda see iseenesest probleemi ja Sinu elu on ikka sama võimatu kui praegu.
Mida siis teha? Püüa temaga rääkida. Rääkida ja rääkida ja siis veel kord rääkida. Ükskõik, kui raske see Sulle algul tundub, püüa algul temast aru saada. See võib keeruline olla, sest ta on kaitses. Isegi kui Sina teda otseselt ei süüdista, teeb ta seda ise oma sisimas ja usub, et Sina seda parajasti teed. Püüa peegeldada olukorda: "Ma tahan Sinuga väga rääkida, aga ma kardan, et me ei saa üksteisest aru. Ma ei taha Sinuga tülitseda - oled mulle kallis. Palun püüame rääkida ja kui midagi on, mis Sind häirib, palun ütle kohe. Ma ei taha haiget teha ega tülitseda, ma tahan just kõik korda saada jne." Selline pikk sissejuhatus on algul väga vajalik, mitmeid kordi, sellega lood turvalise õhkkonna, et üldse oleks võimalik rääkida. Loomulikult sõnasta see nii, nagu Sina olukorda tajud ja seda ausalt. Ja ikkagi ei pruugi ta Sind uskuda. Oluline on, et kui ta midagigi räägib, siis lased tal seda teha - nii kui lähed endast välja, hakkad ennast kaitsma ja teda süüdistama, ämma süüdistama vmt, tunneb ta, et oled teda lihtsalt lõksu meelitanud. Püüa algul lihtsalt aru saada, mis on tema jaoks olukorras raske ja peegelda seda - "Ma saan aru, et sa mõtled, et..... Ma mõistan alles nüüd, et sinu arvates on asi hoopis nii....". Alles siis, kui ta on lõpuks mõistnud, et tõesti soovid teda mõista, on ta valmis ka Sind kuulama, aga jälle ainult mittesüüdistavas keeles, ehk mina-keeles. St räägi sllest, kuidas asi sulle tundub, mida sina näed, mida sina tunned, mõtled, arvad; mitte vormis: "Sa ju alati oled ema poolel ja minust ei hooli üldse!", pigem "Mul on nii valus, kui olen üksi kodus ja püüan hakkama saada. Tahaksin siis, et oleksid mu kõrval ja kaitseksid mind. Tean nüüd, et Sa ei tee seda sellepärast, et mulle haiget teha, et me mõlemad oleme hädas jne."
Loodan väga, et saate omavahel rääkida. See võiks olla võti ka uuesti lähenemisele. Mind rõõmustab, et kuigi kõik tundub halvasti ja olete kaugenenud, et taha te kuidagi ka lahku minna - usun, et see nätab, et teil on võimalik veel kõike parandada. Kui olete jõudnud selleni, et saate üksteisega vabalt mõtteid vahetada, kartmata teise reetlikkust, süüdistusi või seda, et tänast probleemi lahendades kisutakse välja igivanad asjad, saate hakata probleemi lahendama. Lahendusi pole tavaliselt ainult üks, ikka on neid rohkem. Loodan et leiate lahenduse, mis teile sobib.
Ma ei tea, kas sain Sind praegu aidata, kui mõistsin midagi valesti, siis palun kirjuta vastu ja paranda minu arusaama, et saaksime edasi mõelda.
Arvan, et Sind võiksid toetada ka paar raamatut. Loomulikult Gordoni "Tark lapsevanem", kuigi seal on enamus näiteid lapsevanem-laps suhetest, õpetatase seal kuulamist, mina-keelt ja probleemide lahendamist. Täiskasvanute kesksemalt õpetatakse raamatus "Suhtlemisoskused" (Matthew McKay, Martha Davis, Patrick Fanning), seal räägitakse palju ka just paarisuhtest, üsna lihtsas ja arusaadavas keles, heade näidetega. Nii üks kui teine raamat võib Sulle liiga ameerikalik tunduda, kuid iva on neis mõlemas olemas - vaata lihtsalt ameerikalikule lihtsustamisele läbi sõrmede.
mees ongi hädas ja väga tõsiselt, kuid ma ju ei saa teda aidata kui ta seda ei taha ja probleemi ei tunnista.olen ta tähelepanu sellele juhtinud, et sõltub oma emast,kuid see tegi asja veel hullemaks. ta ema tahtis kõigepealt iseendale(nii arvan mina) tõestada,et suudab maailma parandada ja valis pojale kirjandustegelese nime ning arvas et suudab oma pojast ideaali kasvatada. pojal olid omad ideaalid ja sihid koolis käimisega kuid ema surus läbi vägisi oma tahtmise, mis ta poja jaoks oli valinud. See oli esimene asi mis mees mulle tutvumisel rääkis ja sealt paistis suur valu. ka minul oli valusaid aegu ja valu vist ühendas. poja koolitee aga jäi pooleli kõrgemal tasemel. arvan, et ka enne, kuid minu ajal on see nii, kui mees võtab midagi tähtsat otsustada(oma naiivsusest tõttab kui väike laps seda ka kohe emale rääkima, et tõestada- ma saan sellega hakkama), ütleb ema ,vaevalt sellegi juures sa püsid ja hakkama saad ,sest kui ma seda ütlen siis nii see ka alati läheb. kui lähebki viltu, siis varjab seda kiivalt ema eest kuni ema ise selle avastab ning ütleb, et tal nii häbi ja mis ma sulle kohe ütlesin, aga kui kodus magab oleks ju veelgi hullem. nii nad üksteisele asju ette heidavad,et üks ei kuula ja teine topib oma nina igale poole.
arvan et saan asjast õieti aru sest minu ema püüdis mind ka kogu aeg õpetaja ja talitada ja püüdsin minagi end tõestada(asi polnud küll nii hull sest inetuid väljendeid meie kodus ei kasutatud ja ei manipuleeritud), kui leidsin, et saan siiski edasi minna ainult siis kui vanematest ei sõltu kuigi süümekad olid suured sest olin ju a ja o kuid nad said hakkama ka ilma minuta.
palju olen tundnud, et edasi enam ei jõu, kui näen, et ainsatki mu sõna ei mõistete, siis aga äkki saaan jälle jõudu vaadates lapsi ja teadmisest, et ta ju ei saagi mind mõista, kuna tema probleem veelgi hullem ,kuna ta ei tunnista seda. alati kui abikaasa koju jõuab jookseb ema rääkima mis ta lapsed pahandust tegid(mis minu meelest polegi pahandus), mida mina tegi, sest esimest kuuldut ju usutakse ja katsu sa midagi ümber rääkida.
kuidas saada aga mees siit lahkuma , sest ta iga kord vasta, et meil ei ole ju kuhugi minna.
Tundub, et oled keerulisemas olukorras, kui algul arvasin. Kardan, et see probleem jääb perekooli koolitaja kompetentsist välja. Mulle tundub, et Su ämm ei suuda oma pojast lahti lasta ja on leidnud erinevaid häid viise tema kinnihoidmiseks. Tean, et on neid perekondi, kus erinevad põlvkonnad elavad rõõmsalt koos, kuid perekonna (ema-isa-lapsed) toimimiseks on vaja vähemalt teatud piirini päritoluperest eralduda. Sinu kirjast jääb mulje, et Su ämm tahab olla oma poja jaoks esikohal, mitte teisel, mis oleks pärast poja abiellumist loomulik. Ma ei saa täpselt aru tema kohast perekonna hierarhias - asetab ta end pigem ema või abikaasa rolli? Kellena Sina end peres tunned, kas pigem lapsena või abikaasana ja emana? Kui palju teie pere saab omaette koos olla? On teil kõik ruumid ühised või on ka koht, kuhu ämm ei tule? Kes otsustab olulised asjad majapidamises? Kes otsustab laste kasvatamise üle?
Nagu näed, tekkis mul väga palju küsimusi. Kardan, et neti teel arutlemine on siinkohal ebapiisav. Kuna probleem puudutab kogu Sinu peret, soovitan väga võimaluse korral perenõustaja juurde minna. Tallinnas oskan soovitada Tallinna Laste Tugikeskuses (Asula tänaval) Iris Koitnurme - seal on tasuta vastuvõtt ja ta on väga hea psühholoog, on keskendunud just peresuhetele ja õpib pereterapeudiks; teiseks soovitan Haide Antsonit, kes on ka ise perekooli koolitaja ja pereterapeut. Temal on tasuline vastuvõtt, kontakti saate sina-mina-st küsides. Pereterapeudi juurde võite minna abikaasaga kahekesi, aga ka kolmekesi koos ämmaga. Ei pea midagi jubedat kartma, see on lihtsalt võimalus arutleda, kuhu oleme oma perega jõudnud ja kuidas tahame edasi minna. Sellest, kuidas kogu oma mure juures näid oma meest mõistvat, arvan, et teil on, kuhu koos edasi minna.
