Juba mõnda aega kisub suhe elukaaslasega viltu. Oleme koos olnud 8 aastat meil 3 ühist last ja minul tütar eelmisest kooselust.
Mees on minusse alati suhtunud väga hästi ja suure armastusega aga probleemiks on saanud minu tütar. Olen kogu aja olnud seisukohal,et laps peab saama vabalt suhelda oma isaga ja seda ka selgelt väljendanud. Suhte alguses palus mees,et tütar ei kutsuks oma isa sünnipäevale meie koju aga minu arust ei olnud võimalik lapsele ära öelda. Tegelikkuses ei ole endine mees meie majas käinud 6 aastat.
Probleemid tekkisid paar aastat tagasi kui meile sündis ühine tütar kes kahjuks oli väga raske puudega ja suri selle aasta alguses. tundub, et mu elukaaslane vihkab minu tütart sest tema käitumine muutub aina imelikumaks. Kõigepealt hakkas ta virisema, et laps ei aita mind piisavalt kodu koristamises ja veetku aega oma toas, mis ei pea korras olema kui ei taha. see järel tekkis vahetegemine maiustuste ostmisel ja tänaseks päevaks oleme jõudnud nii kaugele, et tema minu lapsele süüa osta ei kavatse. Tema vanemate juurde ei ole soovi ta ka tütart kaasa, kuna soovib temast puhata, kuigi nn vanavanemad suhtuvad minu tütresse samuti nagu oma laselapsesse.
Põhjuseks toob, et mina ei kuulanud tema ainukest palvet, lisaks ei maksa tütre isa mulle piisavalt alimente ja miks tütar ei võiks üldse rahkem oma isa juures olla.
Mingit vestlust antud teemal ei ole võimalik temaga arendada, mina ise olevat selle ammuse asjaga kõik ära rikkunud. Tema on koga aeg tahtnud suurt peret jne.
Ise on ta tunnistanud, et närvid on täitsa läbi.
Õnneks on mul tütrega väga hea suhe ja ta on ise proovinud mehele mitte väga silma alla sattuda. Kuid see ei saa olla ju normaalne kui laps oma kodus peab ainult oma toas istuma ja külmutuskapi juures küsima, kas tohin seda või teist võtta.
Olen teinud kõik, et sellist vahe tegemist vältida, õpetanud väiksemad vennad asju õega jagama, kuid ma ei tea mis saab kui nad suuremaks saavad.
Kas on üldse veel midagi, mida teha, et suhet päästa, sest hoolimata sellest, et ma oma meest armastan, hoolin ma lastest tunduvalt rohkem ja ei soovi,et selline olukord neid traumeeriks. Mulle tundub, et mees vajaks nõustamist väljaspoolt aga kahjuks ei ole ta sellega nõus. Pärast väiksema tütre sündi pakuti meile psühholoogi abi aga ta arvas, et saab kõigega ise hakkama.
Suhted võivad ajuti olla väga keerulised, ja asjad võivad pöörduda pea peale. Tihti arvab paar või üks partneritest, et suhe on selle tõttu halb, et laps on halb ja võetakse hoiak, et laps on vaja ära parandada, et temaga on vaja suhted ära klaarida.
Siiski ei maksa unustada, et paarisuhe on baasiline, lapsed n-ö pealisehitus. Ilma vundamendita ei seisa püsti ükski maja. Keerukused peresuhetes algavad ikka ebakõladest paarisuhtes. Lapsed lihtsalt reageerivad. Ja enamasti reageerivad nad n-ö enda kahjuks.
Iga laps armastab oma vanemaid jäägitult, sest ilma vanemate pakutud turvatunde ja hooleta on lastel raske täisväärtulikeks inimesteks kasvada. Samuti on iga lapse arengule oluline, et isa ja ema oleksid koos. Nii võtavadki lapsed olukorras, kus paarisuhe ei toimi, alatasa tule enda peale, sellest endale loomulikult aru andmata. Lastest saavad pahad lapsed, neist saavad haiged lapsed, neist saavad perekonna patuoinad kõik need pakuvad teineteisest eemaldunud vanematele ühist teemat, neil on vaja arutada-toimetada paha, haige või patuse ümber, see ühendab neid.
See on üks võimalik vaade teie probleemide taustale.
Teie tütar esimesest abielust tundubki olevat nn patuoina rollis, ilma temata oleks kõik justkui korras. Vaevalt et teisedki lapsed end antud olukorras hästi tunnevad.
Küsimuste esitamist ja sasipuntra harutamist võiks aga alustada ikkagi algusest, st paarisuhtest. Võiksite alustuseks endalt või üheskoos mehega küsida: miks me kokku saime? Miks me kokku jäime? Mis meid on sidunud ja mis võiks olla selleks liimiks edaspidi? Kui põhjused on kinni vaid lastes, on ressurssi pikemaks kooseluks ilmselt vähevõitu.
Ka ühine toimetulek raskete üleelamistega on suhte tugevuse mõõdik. Olete koos üle elanud lapse surma. Kuidas võib see teie elu ja suhet mõjutada praegu? Kui lapse surmaga seostuvad mõtted ja tunded on enda sisse kauaks settima jäänud, võivad need muutuda raskeks lahustumatuks tombuks inimese sees. Leinamata lein võib anda mitmeid erinevaid reaktsioone, näiteks teiste süüdistamine, palju vihatunded, sage ülereageerimine jms. Usun, et see on teema, millega kindlasti peaksite tegelema.
Keerukates olukordades on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, et suhe jälle toimima hakkaks. Kui üks kaalub teise juurest ära minna (teiegi kirjas seisab kaalutlus, kas poleks ehk lihtsam lapsi üksinda kasvatada), on võimalusi suhte taastamiseks vähem.
Ent kui saate ka mõelda: meil on halvasti, kuid ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta ma teeksin! Sel juhul on lootust, et ehk õnnestub taas üles leida ja edasi arendada seda, mis teid kord kokku viis.
Lähisuhted on ilmselt inimese elu kõige tähenduslikumad ja olulisemad suhted, mille õnnestumisest oleneb inimese üldine elukvaliteet ja toimetulek. Enamasti ei pea me tarvilikuks mõelda oma suhetele seni kuni need toimivad. Usun, et suhetes olles on oluline aeg-ajaltki kaardistada üldist seisu. Suhe on elav organism, selle eest tuleb hoolt kanda. On kasulik õppida märkama oma hoiakuid ja käitumismustreid, nii on võimalik neid muuta suunas, mis suhtele hoidvalt mõjuvad. Keegi ei abiellu eesmärgiga lahku minna. Ometi on sügavaid sisemisi põhjusi, mis paratamatult selleni viivad nagu on ka asjaolusid, mis annavad märku suurest potentsiaalist elada koos õnnelikult ja kaua.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on igal juhul vaja palju pingutusi. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine võib luua pinge, mille lahendamata jätmine lööb valusaid haavu suhtesse. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus. On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse aastatepikkust pimesikumängu selle asemel, et proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta. Ometi peaks austus partneri vastu ja usk, et koos on võimalik midagi muuta, andma julguse teha partnerile ettepanek muutusteks või väljendada selgelt oma õnnetu-olemist või rahulolematust.
On vaja rääkida, on vaja kuulata, on vaja püüda mõista. On vaja seista enda eest, teise vajadusi sama tähtsaks pidades kui enda omi - see võiks olla miinimumprogramm igas suhtes.
Hea on ka teada, et igaühe muutuste võti on tema enda sees. Kedagi ei saa muuta ega aidata vastu tema tahtmist.
