Ei osanud seda teemat kuidagi teisti pealkirjastada aga minu mõtisklused on teemal, miks mees last nii harva näha tahab.
Oleme lahus olnud kolm aastat, poiss saab kohe 8aastaseks.
Mind on pannud mõtlema lapse isa käitumine. Ta elab esiteks teises linnas, vahemaa on 200 km. Mehe töö iseloom on selline, et ta on tihti ära, kuskil välismaal koolitustel. Lisaks käib ta palju koos naisega reisimas. Minu jaoks aga teeb muret see, et lapse jaoks jääb tal väga vähe aega. Kui ta ka on eestis, siis saab laps sinna sõita paariks päevaks, keskmiselt näeb ta oma isa korra kuus nädalalõpus. Ja kui isal on puhkus, siis sõidab ta koos naisega reisima, mitte kunagi pole ta last kaasa võtnud. Kuigi laps väga tahaks. Ja mina siis olen see, kes vaatab tema kurba nägu ja seletab, miks issi jälle teda enda juurde võtta ei saa ja miks teda kunagi reisima kaasa ei võeta.
Võibolla ma teen sääsest elevandi aga ma ei mõista lihtsalt seda, kuidas saab omaenda lapsesse nii ükskõikselt suhtuda ja tema nägemist pigem kui kohustust võtta. Minu arvates ei ole mänguasjade kinkimine sama mis lapsele tõeliselt pühendumine, armastuse ja kindlustunde pakkumine.
Eksiga sel teemal rääkida pole võimalik või ma lihtsalt ei oska, pole kunagi osanud, sest ta ärritub väga kergelt kui puudutan sellist teemat.
Kas ma peaksin veel midagi tegema selleks, et laps ei võõrduks oma isast? Kas mina üldse saan midagi veel ära teha?
jätkuks vaid see, et kui kirjutasin talle selle teemalise kirja, mida tunnen (et on kahju, kui ta lapse koolivaheajal ei leia lapse jaoks aega vaid läheb puhkama ilma temata jne) sain vastuseks: "pane ennast põlema" .....jube närune tunne on kuigi ma tean, et olen enamat väärt kui selline vastus ja käitumine. Uskumatu, et selline mees kunagi mind köitis...
igal inimesel on õigus oma elule - ka lapsevanemal. Kui ta on mees ning lapsega koos ei ela - siis ilmselt võõrdumine on suhtleiselt paratamatu. kui mees on õnnelik uues suhtes ja soovib vaid sellele pühenduda ning elu nö otsast alata ei saa seda kapitaalselt hukka mõista. Kui ta selliseid repliike sulle ütleb, siis järelikult on mingi põhjus sinus, et ta soovib sinust eemale hoida ning laps meenutab talle sind rohkem, kui ta sooviks. Arvan, et kui laps on suurem ning on võimeline isale ise helistama ning kokkuleppeid sõlmima, ju siis tulevad ka kooskäimised ja tihedam läbikäimine.
Tere!
Iga lapsevanem peab võtma vastutuse oma lapse eest. Uue pere olemasolu ei ole õigustus oma lapse elust eemale jäämiseks. Kuigi igal inimesel on tõesti õigus oma elule, on igal lapsel õigus oma vanematele ja vanema kohus on lapse jaoks olemas olla!
Paraku on aga sageli peale lahutust eemale jääval vanemal (eriti isadel) oma lapsega raske kontakti hoida. Näiteks võib laps seostuda purunenud suhtega ja alateadlikult hoitakse eemale. Mehe ja naise vaheline lõpetamata või pingeline suhe kantakse üle lapsele. Põhjus võib olla ka selles, et vanem ei teadvusta endale kui oluline ta lapse jaoks on ja kui palju laps vanema puudumise tõttu kannatab. Kahjuks pole ka harv juhus, kui isadel polegi oma lapsega lähedast suhet tekkinud ja peale lahutust on seetõttu kergem eemale hoida. Sellised isad lihtsalt ei tea ja ei oska lapsega midagi peale hakata, kuigi nad tegelikult hoolivad.
Mis iganes on see põhjus, tuleks ikka püüda isa ja lapse vahelist kontakti hoida. Kui suhe kaob, siis ei pruugi laps ise suuremaks saades isaga enam kontakti võtta. Kirjast ei selgu, kas laps ise isale helistab. Kindlasti võiks teda julgustada seda tegema.
Mehed on väga tundlikud etteheidete ja kriitika suhtes. Eriti kui eemalolek tekitab niigi süütundeid. Lause, "et on kahju, kui sa lapse koolivaheajal ei leia lapse jaoks aega vaid lähed puhkama ilma temata", võib mehe jaoks olla väga süüdistav ning sellest ka negatiivne vastureaktsioon. Kui tahta, et mees lapsega veel tegeleks, siis ei aita etteheited ja süüdistused.
Kirjast ei selgu, kas olete mehele rääkinud lapse reaktsioonidest ja tunnetest. Näiteks: "ta igatseb sind", "oled talle väga kallis", "ta oli kurb, kui sa ei tulnud" jne. Pigem rääkida sellest, kuidas laps ennast tunneb ja mida teeb. Kui laps on isaga koos olnud ja rõõmustab, siis seda tagasisidet tuleks ka isale anda. Näiteks: "laps oli nii rõõmus kui sinu juurest tuli", "ta rääkis pikalt kui vahvaid asju te tegite" jne. Nii saaks isa kinnitust, et ta on oluline ja vajalik.
Kui aga endise mehe reaktsioon on ikka negatiivne, siis võiks kasutada aktiivset kuulamist. Mehe pahameele taga võib olla just seesama süütunne ja seda võiks talle tagasi peegeldada. Näiteks: "Sulle tundub, et ma süüdistan sind ja sa oled pahane", "Sa soovid, et ma sellel teemal sinuga ei räägiks", "sa oled minu selleteemalistest märkustest tüdinenud ja ma tüütan sind" jne. Solvumine ja vastu halvasti ütlemine ei aita, vaid valab õli tulle. Pigem proovida ise rahulikuks jääda ja mitte võtta mehe ärritust isiklikuna. Teie ei ole emana midagi valesti ju teinud Aktiivne kuulamine annab aga talle vüimaluse oma pahameele tagamaadest ise rohkem aru saada ja mõista, et te ei taha teda rünnata ja halvustada.
Kuigi endal võib olla väga valus ja pahameel endise mehe vastu suur, tuleks lapse huvides neist tema kuuldes mitte rääkida. Isa kritiseerimine mõjub lapsele alati negatiivselt. Pigem leida võimalus mõnele usaldusväärsele inimesele neid tundeid jagada. Nii on hiljem kergem ka mehe ärrituvusega toime tulla.
Kuidas veel isa lapse ellu tuua? Kui koolis on arenguvestlused, siis võib paluda, et õpetaja kutsub vestlusele ka isa. Te ei pea ühekorraga vestlusele tulema, vaid võib käia ka erinevatel aegadel. Peaasi, et isa saaks ka koolist märguande, et ta on oluline ja lapse ellu oodatud.
Loodan, et leiate endas jaksu isa ja lapse suhet ikka veel hoida ja toetada. Palju jõudu teile
Kahjuks meil ka halb olukord. Isa arvabki et uus elu on ainult see millele pühenduda ja tegelikult kaks teismelist last kannatavad väga. Kuna isa on lapsi halvustanud ka peale lahku minekut ja on olnud väga palju valesid ja katteta lubadusi lastele, siis lapsed on väga tundlikud ja haiget saanud. Olen oma poolt toetanud lapsi ja ka julgustanud neid isaga suhtlema ja see ongi vahel õnnestunud aga peale negatiivset kogemust isalt on neil jälle väga halb olla. Seetõttu olen sellest loobunud. Isa oli varem laste elus väga tähtis inimene, kellest hooliti väga ja jagati nii musisid kui ka kallisid. Väga raske on vaadata kuidas see lõhev suureneb ja ilmselt kunagi enam ei saa isa ja laste vaheline suhe korda.
Aktiivne kuulamine annab aga talle vüimaluse oma pahameele tagamaadest ise rohkem aru saada ja mõista, et te ei taha teda rünnata ja halvustada.