Lahutasime oma abielu sel kevadel. Lapsed jäid minuga, isa lubas nendega edasi suhelda ja isaks edasi jääda.
Ise ta lastega lahutusest ei rääkinud, jättis kõik minu teha. Mina olin ka see, kes andis lastele edasi lubaduse, et isaga suhtlevad edasi.
Nüüd, 4 kuud hiljem oleme seisus, kus ta enda initsiatiivil pole kordagi lastega suhelnud. Minu soovil kaks korda - siis kui laps oli haiglas, käis teda korra vatamas.
Ja paar nädalat tagasi poja kümnendal sünnipäeval. Sünnipäeva pidin talt lausa välja pressima. Lubas küll tulla, aga siis teatas, et muud asjad tulid vahele, tuleb hiljem. Ja hiljem ka enam tulla ei tahtnud. Lõpuks tuli, aga niimoodi ei näe mina sel tulekul mõtet
Otsustasin, et mina talle enam lapsi peale ei pressi, las siis olla nii, ma ei saa teda vägisi lapsi armasta,a panna.
Aga süda ei anna rahu. Lastest on kahju. Ja ma ei suuda mõista, mis teda selleni on viinud. Ta oli superisa, kui öapsed olid väikesed. Nüüd pubeaeelsete noormeestega ta enam suhelda ei taha
Kedagi ei saa sundida midagi tegema. See on tema otsus, et ta ei näita üles initsiatiivi. Arusaadav, et sa ei taha, et lapsed kannataksid. Ma arvan, et kõige mõistlikum on selgitada olukorda ja anda vastutus mehele üle. Sina ei ole süüdi selles, et mees on oma isakohused hüljanud. Saad lastele ainult kinnitada, et sina oled nende jaoks olemas. Kellegi teise tegude eest ei saa vastutust võtta.
Ära ennast küll süüdi tunne! Sina oled omalt poolt andnud talle kõik võimalused ja püüdnud teda igati laste ellu kaasata. Paraku on nii, et alati see ei mõju. Misiganes põhjusel on ta nii otsustanud teha, siis püüa seda aktsepteerida. Kui tuleb siis tuleb ja kui ei siis ei. Ootus ja ootuses pettumine on väga valusad nii iseendale kui lastele. Seega on parem mitte loota niiväga ja minna oma eluga edasi.
Nojah süüdi.. Võin ju mitte tunda. Aga lapsed küsivad minult, millal issi tuleb, miks ta meid endale külla ei vii. Kuidas seda lastele seletada. Ma ei saa neile ju öelda, et issi ei hooli teist.
Nad proovivad ise issile helistada, issi vastab, et pole aega hetkel..
Ja siis tulevad minu käest küsima, miks nii.. Mida ma vastan?
Nii üldise kirja põhjal (ei ootagi isiklike andmete avalikustamist rohkem) ei oska anda ühest põhjendust käitumisele. Teen mõned oletused ja loodan, et see aitab teil edasi mõelda ja lahendusi otsida. Kui aga neist abi pole, siis minge nõustaja juurde, kus saate oma olukorda arutada avameelselt ja leida ka kõige sobivam lahendus. Nüüd oletusi. Kui abikaasal on praeguseks uus suhe tekkinud (ma ju ei tea), siis võib olla ei jätku tal tahtmist ja aega oma suurte laste jaoks. Tuletage meelde, kuidas oli, kui olite armunud. Või toob suhtlemine lastega kaasa probleeme uues suhtes (partneri armukadedus?). Teine võimalus, et lahkumine lastest tegi väga haiget ( kirjutate, et oli superisa) ja iga uus kohtumine kisub nüüd selle haava jälle lahti ja valu tuleb tagasi. Sel juhul inimene hakkab vältima haigettegevaid situatsioone ja antud juhul püüab lastega võimalikult vähe suhelda. Põhjusi võib olla muidki, mille peale mina ei tule. Võib olla on tal süütunded laste ees ja hirm, et lapsed hakkavad esitama ebamugavaid küsimusi, jne. jne.
Mida teha? Probleemi lahendamiseks prooviksin eksabikaasaga rääkida. Annaksin oma tunnetest teada ja sellest, mis olukorras muret teeb. Paluksin temalt ettepanekuid, mida lastele öelda ja kuidas olukorda lahendada. Kui ta ikkagi valib nn. põgenemise olukorrast ja ei soostu rääkima ei teie ega lastega, siis otsiksin abi nõustajalt. Oluline, et lapsed võimalikult vähe kannataksid ja asjade seisust õige pildi saaksid. Kuid sama oluline on ka teie enda hingerahu ja psühholoogiline seisund. Vaid tasakaaluka ja rahulikuna suudate olla oma lastele toeks ja abiks. Seepärast hoolitsege ka enda heaolu eest. Jõudu ja rahulikku meelt!
Uut suhet tal minu teada ei ole. Küll on hulk uusi hobisid, millega tegeleb kõik nädalavahetused, tal tõesti on vähe vaba aega.
Kas teeb talle haiget - ma ei tea, ta ei räägi ju ega väljenda kuidagi oma tundeid.
Põgeneb ebamugavate küsimuste eest - usun, et see võib tõsi olla, ta tõepoolest kõik selgitamised alati mulle jätnud, väldib ebamugavaid olukordi.
Temaga rääkida mul ei ole õnnestunud. Kui veel koos elasime ja lahutamas olime, sisi püüdsin igat moodi - ta vastas ühesilbiliselt. Igasuguse minu proovimise peale teda kuulata ta lihtsalt vaikis. Praegu pole tal aega minuga kohtuda rääkida. Saatsin talle ka kirja, kus tema arvamusi küsisin, vastust ei tule. St, ma ei oska teda rääkkima saada. Lastega saan ilusti perekoolis õpituid suhtlusstiile kasutada, temaag ei õnnestu ka need.
Nagu eelnevast aru saada, nõustaja juurde saan ma ka minna ainult üksi. Ja ma väga ei usu sellesse. Sel ajal, kui meie suhted halvaks läksin, ma proovisin. Tulemus, me koos nõustajaga proovisime aimata mehe käitumismotiive, aga midagi muuta mul ei õnnestunud. Miks praegu peaks?
Pigem on küsimus see, mismoodi seda lastele selgitada nii, et ise ausaks jääksin ja nemad võimalikult vähem haiget saaksid.
Lastele tulebki seletada ausalt, nagu asjad on. Nad saavad aru küll, kuigi see võib haiget teha. Valu eest ei saa (ja alati ei peagi) kaitsta. Küll aga vajavad lapsed teie toetust ja mõistmist , et sellest valust rääkida ja seeläbi sellega toime tulla. Kuidas siis selgitada? Saan aru, et abikaasa oli kehv suhtleja juba kooselu ajal ja kasutas põgenemist ebamugavate olukordadega toime tulekuks. Seda lastele seletagegi. Öelge, et isal on selline käitumine ja sinna pole midagi teha. Inimestel on erinevaid vigu ja tema viga on see, et ta ei taha probleemidest rääkida ja neid lahendada, vaid ta põgeneb nende eest. Nii ka nüüd. Kui usute, et ta sellisest käitumisest hoolimata oma lapsi armastab, siis seda öelgegi. Püüdke olla tõeliselt aus kõigis oma väidetes. Siis ei teki lastel ebareaalseid ootusi ( et isa tuleb ja on varasemast hoopis erinev) ja sellest tulenevaid pettumusi. Lapsed on tegelikult palju tugevamad negatiivsete tunnete suhtes, kui me arvame. Kui teie olete neil olemas ja nad teavad, et armastate neid ja ei kao kuskile, siis tulevad nad toime ka isast lahutamise valuga.
See teema on mulle tuttav. Vanemad lahutavad ja lapsed on osalised selles protsessis. Môlemad vanemad tahavad lastele parimat, aga kuna valu on suur, siis môtlevad nad eelkôige oma tunnetele, ôigemini, kuidas nendega toime tulla.
Ka minu laste isa oli super isa, aga nüüd käitub ta kummaliselt. Suureks probleemiks on see, et üks laps on minuga ja teine isaga ja me elame erinevates riikides. Ma olen pannud kogu oma energia sellele, et lapsed saaksid oma vahel koos olla ja suhelda isaga vôimalikult palju, aga...
...kui see on vaid ühepoolne, siis see ei toimu. Isa peab väiksemat last reeturiks ja ta pole temaga suhelnud 8 kuud. Ta ei vasta telefonidele ja ei mingeid kaarte ega kirju. Minu küsimusele, et miks ta oma lapsele nii teeb, saan vastuseks, et tal endal on väga valus ja tal on parem siis, kui tal puudub igasugune kontakt oma lapsega. Vanemale lapsele on ta sisendanud, et emme on paha ja tema on kôiges süüdi. Laps, kes on lojaalne oma isale, ei suhtlel minuga üldse, kui siis vahest ja seda väga napilt. Ma olen abi palunud paljudelt asjatundjatelt, aga seda tulutult. Ainus asi, mida mul soovitatakse nüüd teha on see, et oodata, millal mu poeg ise minuga suhelda tahab. Väga lihtne ju öelda, et oota, aga ta on minu poeg, keda ma väga armastan ja kelle tegemistest ma osa tahan saada.
See teema on valus ja ma ei teagi, kas sellele üldse positiivset lahenust tuleb. Fakt on see, et kaks venda on omavahel lahutatud ja ainultl minu poolne soov neid lähendada, on tulutu. Nüüd elangi üks päev korraga, mis on täis valu ja ahastust, kurbust ja nuttu. Väiksemale olengi öelnud, et issi ei räägi, sest tal on valus, aga ta armastab sind endiselt väga. Vôib-olla selles vanuses (6 a) lapsel ongi peamine, mis tal vaja on teada, see, et issi teda ikkagi armastab.
Nendele vanematele, kel seisab ees lahutus, môelge palun palju, palju korda enne seda sammu järele, kas see on ikka ainuôige lahendus, sest sellega kaasneb meeletu valu ja laste haiged hinged.
Meil täpselt sama lugu.Läksime lahku, alguses oli enam-vähem ok, siis leidis uue naise(tegelikult oli see naine juba enne ametlikku lahkuminekut olemas-ta oli meil lapsehoidja),said omavahel lapse ja nüüd kogu suhtlus meie ühise lapsega täiesti 0.Raha kannab küll korralikult üle ja ju siis arvabki, et sellega tema panus piirdub.Mina temaga suhelda ei tahagi aga lapsele võiks ju helistada ja küsida kuidas läheb.Igasugune huvi kadus täpselt siis kui uus laps sündis.Olen väsinud seletamast lapsele, miks issi huvi ei tunne.Olen piisavalt pettunud ja solvunud sellise käitumise pärast ja enam midagi head temast lapsele küll ei räägi.Aegajalt tõuseb teema jälle päevakorda, tean, et lapsel on valus ja siis nutame koos .Aga täiskasvanud mehele ei hakka küll ütlema, kuidas oma lapsest hoolima peaks.Ei hooli tema, pole ka meil vaja!!!
