Mida teha mehega,kes on patoloogiline hilineja.Meil on juba tutvusringkonnas saanud teadmine,et see mees jääb oma matustele ka hiljaks.Kui on vaja minna kuhugi kellapealt,siis on hilinemine 15-30min.Kui kokkulepe on umbes 7 siis tema jõuab kohale pool üheksa jne.Ma olen sunnitud olnud juba valetama,et meid oodatakse nt.kell6,mis siis et kutse on kella seitsmeks,nii jõuame vähemalt viisakuse piirides hilinemisega.Mida teha?
Minu pidev hiljaksjäämine oli ingitud peamiselt minu hajameelsusest ja oskamatusest aega planeerida (nt kui palju mul läheb aega kodust kuhugi jõudmiseks jne).
Üks kord jäin seetõttu lennukist maha. Nüüd olen suht hoolikas igasuguste minemiste suhtes. Kell on ka abiks, enne oli ainult mobiil kuskil kotipõhjas Keeran isegi kella vahel natuke ette, et jõuaksin varuga kohale.
Igasugune süsteem aitab hilinemise vastu. Võib-olla ka väike ehmatus (kuskilt mahajäämine vmt) aitab!
Hilinemine on sagedane probleem just seetõttu, et ei osata aega planeerida või ei teadvustata kuivõrd selline käitumine teisi inimesi häirida võib. Kirjast kahjuks ei selgu, mida mees ise sellest probleemist arvab ja kas Sa temaga sel teemal rääkinud oled. Siiski mõningad näpunäited, mida võiks katsetada.
Tõepoolest võib aidata mõni tõsisem hiljaksjäämine, mille tagajärjed on raskemad. Kuid antud juhul tundub, et hilinemine on suuremaks probleemiks kõrvalseisvatele inimestele.
Kui kellegi käitumine mind häirib, siis on tegu minu probleemiga ja kasu võiks olla mina-sõnumitest. Ma väljendan selgelt, mis on minu jaoks probleemiks, miks see mind häirib ja mida ma sellega seoses tunnen. „Kui me peame kuhugi koos minema ja sa jääd hiljaks, siis on mul väga piinlik ja ebamugav teiste ees ja ma ei taha selles seltskonnas enam olla“, „Kui sa lubad tulla kell 6 aga jõuad kohale pool tundi hiljem, siis ma hakkan väga muretsema ja ma tunnen, et ei saa meie kokulepetes kindel olla“.
Edasi võiks mehe käest uurida, kuidas tema ennast selles olukorras tunneb ja kas teda ka see probleem häirib. Koos võiks arutada, mis edasi teha. Lahendused võiksid tulla mehe enda poolt, sest nii võetakse nende elluviimisel ka vastutust rohkem. Kellele ikka meeldiks, kui öeldakse mida teha tuleb.
Sageli juhtub, et probleemist rääkimine tekitab vestluspartneris vastupanu – ärritust, pahameelt jm. Inimesed ei ärritu niisama, selle taga võib olla näiteks ebameeldivustunne antud teema puudutamisel, segadus, häbitunne või hoopis midagi muud. Selleks, et mitte inimesega konflikti minna, oleks kasulik hetkeks jätta mina-sõnumid sinnapaika ja peegeldada teisele tagasi seda, mida te tema ärrituse taga näete. „Mulle tundub, et sellel teemal rääkimine tekitab sinus ebameeldivust, sest sa ei tea ise ka mis selle probleemiga peale hakata. Ma hea meelega kuulaksin sind ja me võiksime koos mõelda mingeid lahendusi“. Isegi kui meie tagasipeegeldus pole täpne, on vestluspartneril võimalik meile rääkida, mida ta tegelikult arvab ja tunneb. Kui aga vestlus kuidagi lahendusteni ei taha jõuda, siis anda veelkord mina-sõnum „Ma tõepoolest tahaksin asjale lahendust leida, sest kui sa hilined siis ma tunnen ennast väga kehvasti!“.
Tooksin välja ka ühe ohtliku momendi mina-sõnumite juures. Suur kiusatus on kasutada selliseid sõnu nagu „alati“, „iga kord“, „mitte kunagi“ jm. Teises võivad nad tekitada süü- ja ebaõiglusetunnet. Ei saa ju olla, et alati jäädakse hiljaks. Kindlasti on kokkuleppeid, millest on kinni peetud.
Minul on selline sõbranna,kelle hilinemised ajavad lihtasalt hulluks.Hakkasin teda samamoodi tund varem kutsuma kokkusaamistele ja külla.Rääkimised siin ei aidanud.Väike näideleme kutsutud sünnipäevale,tema lubas tulla minu juurest läbi,et siis koos minna.Kui olen pool tundi oodanud ja helistan,siis on ta alles kodus ja kuivatab juukseid.Lõpuks jõuab kohale ja selgub et ta tahab veel minna lillepoodi ja kuhugi kaubanduskeskusesse,sest ka kingitus on ostmata.Sellega tuleb ajajooksul arvestama hakata,käin ise lillepos ja ei usalda kingituseostmist temale.Samuti määran kokkusaamise tema pool ja lähen varem sinna,et teda veidi tagant piitsutada.
Aga mina olen krooniline varem-jõudja. Igale poole, tavalisest sõbrannaga kohvikus kohtumisest kuni arsti-töövestluse jms-ni välja - alati olen ma kohal vähemalt 10 min, kui mitte pool tundi, varem. muretsen alati võimalike viivituste pärast, mida tavaliselt kunagi ette ei tule.
Minu mees on samamoodi hilineja,aga selle vahega,et iseenda tähtsatele kokkusaamistele ta ei hiline kunagi.Tööle jõuab alati õigeks ajaks,arsti või teiste ametnike ajad on ka raudsed ja hilinemine ei tule kõne allagi,aga privaatelus ei möödu mitte ühtegi pidu või olengut,kuhu ta ei hilineks.Alati tülitseme enne peole jõudmist,sest oleme juba nii palju hiljaks jäänud,et liiklusummikute süüks ka enam ajada ei saa!:
See,et ta IGALE POOLE ei hiline,näitab minu meelest tema suhtumist!Ja selle pärast on minul tuttavate,sõprade ees häbi ja piinlik.Ei ole ma isegi ju täiesti pedant kui hiljaksjäämisi arvesse võtta,aga tema suhtumine läheb minu arvates üle piiri!ja temaga rääkimine sel teemal ei aita,sest ainus,mis ta selle peale kostab siis,on,et maailm sellest hukka ju ei läinud!Kõik on ju korras! Kas ikka on???
Keeran isegi kella vahel natuke ette, et jõuaksin varuga kohale. 
leme kutsutud sünnipäevale,tema lubas tulla minu juurest läbi,et siis koos minna.Kui olen pool tundi oodanud ja helistan,siis on ta alles kodus ja kuivatab juukseid.Lõpuks jõuab kohale ja selgub et ta tahab veel minna lillepoodi ja kuhugi kaubanduskeskusesse,sest ka kingitus on ostmata.Sellega tuleb ajajooksul arvestama hakata,käin ise lillepos ja ei usalda kingituseostmist temale.Samuti määran kokkusaamise tema pool ja lähen varem sinna,et teda veidi tagant piitsutada.
