olen 6lapseema ja lahutatud,viislast on esimesest abielust ja üks nüüd kelleka elan. minu vanem tütar 14a. ei poolta teda see on minu jaoks raske,samas näen et ega mees ise väga uvitatud ei ole ka et midaki ka ise teha,et saada lasteka headeks sõprateks,tema suhtumine on nende suhtes negatiivne kuidaki,kogu aeg keelud,mitte kuulamine ainuld tema arvamus ja õigus.olen nii palju mõelnud, rääginud,tülitsenud et vahest on targem suhe ära lõpetata.armastab ka juua siis on kuri kui oma joomiseka üle piiri läheb.ise tunnen et on minu vajadused ära unustanud mõdlen koos väljas käimist,kingitust või mida iganes.ma ei tea mida teha.
Mida sina ise tahad? Kui sa tunned, et sa sinu vajadustel tallutakse, siis on ju kaks võimalust, pista pea liiva alla ja mitte midagi teha. Selliselt juhul suur tõenäosus ise hulluks minna või siis midagi ette võtta.
Esimene etapp on rääkimine, kui kahekesi ei õnnestu, võib-olla võtta keegi kolmas juurde nt nõustaja juurde minna.
Usun siiralt, et suhtlemisprobleemid ON lahendatavad, kui asi ette võtta. Ise käisin oma abielukriisi ajal nõustaja juures ja sain sealt palju tuge ja mõtteid. Hakkasin ka iseenast ja oma käitumist rohkem vaatama. Nüüdseks olen küll mehest lahus aga saame laste isaga super hästi läbi. Lihtsalt armastus kui selline sai otsa, sõprus jäi
6-lapsega on ju päris raske ka. Niisama ärakõndmine ei tule vist kõne alla. Proovi ikka asja klapitada, ehk saab asjast asja
on küll,aga saan hakkama.kahjuks ära minna ei ole võimalik polekuhuki minna,meil ei ole päris oma kodu,kui teaks kas linn annab elamispinna.samas mul endal on tema vasdu tunnded, mis pole päris ära katunud tahan et kõik oleks hästi aga ei taha et lapsed kannataks samas.
Linn kindlasti mingil kujul toetab paljulapselisi peresid. Sots osakonnast tasub uurida. Samas soovitaksin sul pöörduda nõustaja (võib-olla ka mees tuleks kaasa?) poole ehk on ka sealt abi. Kui ise tahaksid temaga koos olla, siis proovi vähemalt. Kui sina aga oled õnnetu, siis on ka lapsed õnnetud. Arvan mina.
Nii nagu eelpool öeldud, pooldan ka mina alustada kõnelustest mehega. Rääkida võiks enda tunnetest ja mõtetest ning öelda, et see olukord teeb haiget. "Mulle tundub, et sinu suhted lastega ei ole eriti soojad ja see teeb mulle haiget. Ma hea meelega kuulaksin, mida sa tunned ja ise sellest asjast arvad".
Sellises vestluses on oodata vastupanu mehe poolt. Kuid vastupanu põhjused on ikka mehes endas - häbitunne, ebamugavus, abitus jne. Kuidas sellises olukorras toimida? Selle kohta võiksid lugeda "Suhted elukaaslasega" rubriigist teemat "Kui mees ei mõista lapsi". Seal rääkisin sellest pikemalt
Kui vestluseks ei ole endaljulgust, siis kindlasti pöörduda psühholoogi poole. Internetist võib leida mitmete nõustamiskabinettide ja perepsühholoogide kontakte. Kui mees pole nõus kaasa tulema, siis minge üksi. Peamine on see, et te ei jääks oma murega üksi!
Elukohaprobleeme aitab lahendada sotsiaalhoolekanne.
