Eelmisel nädalal oli mu abikaasal juba mitmendat päeva stabiilselt väga paha tuju. Minu mitmekordsete arupärimiste peale selgitas ta, et elu läheb nii halvasti, tal on kõik nii "s..asti" (tema väljend).
Selgituseks, et meil on maja, aed, kummalgi suht kõrgepalgalised töökohad, kolm toredat last (kaks ühist ja üks minu esimesest abielust).
Füüsiline tervis mõlemal korras.
Siis mulle meenus tuttava räägitud lugu, tema tuttava õe kohta: elavad eakas invaliidist ema ja täiskasvanud sclerosis multiplexi põdev poeg ahiküttega korteris. Ema pole oma poega eluaeg silmist lasknud, nüüd on ise pea liikumisvõimetu ja püüdis end koos pojaga vingugaasiga tappa. Mõlemad nüüd haiglas, ema raskemas seisus kui poeg.
Sellele loole mõeldes tunduvad kõik enda elu raskused kuidagi tühiste ja naeruväärsetena. Pangalaen, laste jonnituurid või tubade segiajamine - no mis raskused need on, minu tervise ja minu palga juures? Küsisin mehelt, mis siis konkreetselt nii "s..asti" on, et seepärast peab nii morn kõik aeg olema. Ta ütles, et lapsed ei kuula sõna, tema tehtud remonti ei väärtustata, ühtki head asja enam elus järel pole. Mulle tundus selline arvustamine üpris karm. Ütlesin et juba ainuüksi see on kõige suurem väärtus, et meil on need kolm last, ja et mees on olnud nii tubli, et saanud hakkama majaehitusega... ja et meil on tööd ja et oleme üksteisel olemas
Ma õigupoolest ei mäleta mida ma sel hetkel veel kokku rääkisin, igaljuhul mulle negatiivset tagasisidet enam ei tulnud ja tänaseks päevaks on ka mehe meeleolu veidi tõusnud. Probleem võib aga tagasi tulla, sest mulle tundub, et mees ei tule hästi oma tunnetega toime - ei suuda neid teadvustada, on harjunud oma lapsepõlvest pärit autoritaarse kasvatusmeetodiga, lisaks kõigele tarvitab mees iga päev vähemalt 2 liitrit lahjat õlut või muud lahjat alkoholi. Kardan, et kui ta põebki depressiooni, võib alkoholitarbimine stressi enamgi süvendada. Käitumisele alkohol tema puhul mõju ei avalda. Joob õhtul oma õlle ära ja heidab magama. Ei tea, mida ma omalt poolt ära teha võiksin, vahel tuleb sellise totaka kaaskannataja tunne peale, eriti kui näen et vahel teeb ta lastele ülekohut, ei arvesta nende tunnetega, ei oska neid õieti motiveerida vms. Mina olen siis see puhver-isik, kes neid suhteid tormab lappima ja alati peab olema pealik ja pressiesindaja kahe poole vahel. Lapsed käivad oma muresid kurtmas ja jonnimas ja vingumas ka ainult minu kallal. Tunnen, et hädasti oleks professionaali head nõuannet vaja... aga ka mehele - (kes põeb hirmsat psühholoogi/nõustaja foobiat ega mingi väega nõustu tunnistama, et tema ellusuhtumises miskit valesti võiks olla).
Ma nüüd kirjutan nii nagu mulle mulje jäi su kirjast. Kui ma millegagi mööda panen, siis vabandan - kirja teel pole info kindlasti piisav.
Nimelt jääb mulje, et sa ei lase mehel olla ISA ega MEES majas. Tundud olema tugev naine ja võtad palju asju enda kanda - klaarid isa-laste suhteid ja ütlesid, et lapsed ka juba rohkem sinuga suhtlevad. Mees tunneb end isana läbikukkununa. Selline olukord tekitab trotsi ja mehed reageerivad siis sageli agressiivselt. Situatsioonis, kus isa-laps tülitsevad, tuled sina vahele ja klaarid asjad ära. Kodurahu tagatud, aga mehe teed maatasa. Mees on rahuneb näiliselt, kuid selle asemel, et järgmisel korral rahulikumalt võtta, kasutab ta jälle jõumeetodeid ja tekib surnud ring.
Pealegi paistab, et su mehel on suur tunnustusvajadus. Ta on tubli olnud, aga teda pole selle eest kiidetud. Lapsik?? Ütleks, et inimlik. Kui ma oma mehega hakkasin koos elama, oli tema enesehinnang ülimadal (põhjuseid ei hakka nimetama). Kiita ja tunnustada ka pisiasjade eest ning mees on kohe hoopis teistsugune.
Meestel on vajadus tunda end asendamatuna. Meie saame neid aidata sellega, et oleme vait seal, kus vaja ja kiidame neid igal võimalusel. Depressioonis meest torkida ei oleks vaja - mis viga? mis mureks? Miks sa ei räägi? jne. Kui tahab rääkida, räägib niikuinii, kui ei taha, siis torkimisega ajame veel hullemaks olukorra.
Jõudu ja edu
Minu arust on see tüüp eestlaslik probleem, et tunnetest ei räägita ja sellest sageli saavadki enamik jamasid alguse.
Minu soovitus on aga see, et kuula rohkem teda ja ära rutta selgitama, mis on kõik hästi. Viimasega viitad sa sellele, et mehel nagu ei olekski õigus end halvasti tunda. Jah sageli näivad meie igapäevased mured väga tühistena. Näiteks täna hommikul sain ühe poemüüja käest sõimata, kuna olin kogemata ühe raamatu riiulilt maha ajanud ja mul oli pool päeva tuju alla igasugust arvestust. Püüdsin küll head nägu teha tööl, kuid ikka on sees halb tunne. Kui töökaaslane ütles, et ah, mis sa tühja pärast närvitsed, siis ärritusin sisimas veelgi rohkem (kuigi ratsionaalselt mõeldes, ega olnud ju põhjust). Üks asi on kuulmine ja teine kuulamine. Igal inimesel on vaja vahel end ventileerida, nii et teda ära kuulatakse. Muidu oleme kõik närvipuntrad valmis
PS! Kiita oma meest pole ka patt!
Annika, Sinu lugu on justkui õpikutekst, mis selgitab tüüpilist mehelikku käitumist. On leitud, et meestele ( tegelikult poistele) ei õpetata tunnetega ümberkäimise kunsti. Ainuke viis, mida nad valdavad, on tunnete mahasurumine ehk endasse peitmine.. Kusagil sügaval on veendumus, et mees peab olema alati kõigest üle ja kõigutamatu. Sellepärast ei saa nad ka abi küsida. Naispsühholoogi juurde sattumine tähendab sisekõnes midagi sellist:" Mis mees sa ka oled, kui pead naise käest nõu küsima?" Siin kaotab mees enesest lugupidamise. Meespsühholoogi juurde ei saa minna, sest siin kardab mees kaotada lugupidamist sookaaslase silmis. Sisekõnes:"Nüüd ta (pühholoog) mõtleb, et mis mees see selline on, kes ise oma asjadega toime ei tule?" Nii ei jäägi muud üle, kui oma mured pudelisse uputada. Mida siis selle TÕELISE MEHEGA teha, kuidas aidata? Sanomi ja Hinge on juba jaganud häid nõuandeid ja neid ma kordama ei hakka. Kui mees jälle oma elu üle kurdab, siis tõesti lihtsalt kuula ja ära rutta appi. Kirja alguse näites oleks võinud kuulata ja peegeldada tagasi mida kuulsite. Võimalusi on mitmeid, kuid siin paar varianti:" Hm..., Sul on vist tõesti väga närune enesetunne, kui kogu elu tundub s..." või, "see on vist tõesti õudne tunne, kui kõik tundub s.. olevat?" Kui sellise lausega piirduda ja jääda huviga edasi kuulama ( ei ole seljaga ja ei tee midagi muud, vaid oledki kohal ja kuulad, vaatad), siis mees tõenäoliselt jätkab ja sa kuuled oluliselt rohkem, kui küsimusi esitades. Selline kuulamine annab mehele teada, et temast saadakse aru ja temast hoolitakse. Mis puutub konfliktidesse lastega, siis kasutage kuueosalist konflikti lahendamise meetodit. Nii kuulamine kui konfliktilahendus on Gordoni perekoolis õpitavad ja ka tema raamatutest saab abi.
Kuulamisoskust ja mõistmist soovides, Vaike Kumari
Elada mehe kôrval. kes näeb vaid halba viib selleni, et Te muutute ise varsti samasuguseks- torisejaks, virisejaks jne, kes ei ole millegagi rahul. See on nagu nakkushaigus. Nüüd ongi vaja hakata selle probleemiga tegelema nii nagu üks eelnev kirjutaja seda tegi- laske mehel olla MEES, tunnustage teda ja rääkige omavahel. Selline halb aura kodus, teeb ainult halba, mis kasu on ilusast kodust, kui inimestel, kes seal elavad, on halb.
