Elukaaslasel on pool aastat armuke olnud. Mees on mulle vahelduva eduga lubanud, et lõpetab selle kõrvalsuhte, on ka proovinud lõpetada, aga neiu hakkab alati nutma ja paluma ja mehel süda sulab, nagu ta ise ütleb.
Samas mees ütleb, et ei armasta teda.
Hiljuti ütlesin mehele konkreetselt, et sa kas lõpetad selle suhte ära või on meie vahel kõik läbi. (Varem pole ma sellist konkreetset nõudmist esitanud, olen ainult süüdistanud ja õiendanud ja me oleme sellepärast väga palju tülitsenud.)
Täna, minu küsimise peale, ta teatas, et "mul oli küll see plaan teine maha jätta, aga ei tulnud välja, tal (neiul) on nüüd hoopis teine taktika, ma ei saanud teda maha jätta."
(Mees ütles seda veel nagu kuidagi kergelt ja rahulolevalt, või mulle ainult tundus nii).
Ma ei hakanud midagi selle taktika kohta küsima.
Ütlesin, et sa ütled tollele teisele, et sa ei armasta teda.
"Ei saa, ei saa, enam ei saa", ütles mees selle peale.
"Sel juhul ma sinuga rohkem tegemist ei tee", ütlesin mina ja läksin majast välja.
Nüüd nutan ja ei kujuta ette, mismoodi edasi saab. Kuidas ma oma tunnetega toime tulen ja mahajätmise üle elan.
Selles olen kindel, et rohkem ma ei suuda olla "teise naise" rollis ja oodata, kuidas mu mees lõpuks valib.
Ma ei oska ennast kehtestada, praegu tunnen, et olen lasknud end ainult ära kasutada selle poole aasta jooksul, lootes, et mees valib lõpuks minu jne. Vihkan ennast ja meest ja teist naist ja...Ei suuda praegu loogiliselt mõelda.
Mida ja kuidas peaksin mehega rääkima või tegema või olema?
Tahan meie elu korda saada, armastan teda ikka veel.
Tubli -esimese sammu sa juba tegid.Ei vali need mehed midagi -nemad tahaks kõike korraga -ja kui sa seni oled seda lahkelt lubanud,siis muidugi.Otsi lolli,kes sellist elu ei tahaks -pean aga armukest ja naine on lahkelt nõus ootama millal oma uuest mängukannist tüdinen....Võin lausa kihla vedada,et su kallis mees pole oma armukesega sel teemal sõnakestki vahetanud -milleks? tal niigi mugav.Ja mees kes väidab sind armastavat -tõestagu siis seda.Kuidas küll armukesega suhtlemine seda tõestab???See on ju esmane tõestus sellest , et ta ei armasta.Ei saa ju ühtaegu kedagi armastada ja talle laia kaarega krae vahele lasta ? Armastuse juurde kuulub ka lugupidamine ja austus ning hoolimine!?Kus need antud juhul on? Kui kedagi armastad-tahad ju teda hoida jne Sind ainult solgutatakse kui kaltsu .Ära lase seda teha !Mine teatrisse -vt draamas "minu olivalist lahutust" ja sea enese elu korda .Mida sina tahad?Ja kuidas sa tahad ? Austa ennast ja siis teevad seda ka teised.senikaua kui mees teab, et hoolimata tema käitumisest on ta sulle ikka armas ja kõik andeks antakse -siis milleks ta peaks pingutama?temale oled sa ju enesestmõistetav.sa ju ei saa temata ...Olgu see kui raske tahes ja olgugi paradoksaalne -mida rohkem ta aru saab, et sul ju teda eluliselt vaja pole -seda enam ta sinu ellu tahab kuuluda ja kui ei taha -siis milleks sulle inimene kes ei taha ? Mida rohkem me kellestki kinni hoiame, seda kaugemale nad tahavad .Kuigi jah -kui sul täiesti ükskõik -siis on juba teine teema....Näiteks ütle talle, et ma armastan sind küll,aga selline olukord kus sinu kõrvalt veel kedagi vajatakse, on sinu jaoks väljakannatamatu ja sa ei kavatsegi sellega enam leppida.Meil kõigil on üks elu ja kui ta on endale leidnud sobivama kaaslase ja kes teda tõeliselt õnnelikuks teeb -siis sa lased tal minna .Pole ju mõtet kedagi kinni hoida -vägisi armsaks ei saa.Et, kui ta tõesti tunneb end teisega õnnelikumana -siis mingu.Sa tahaksid ju ka oma eluga edasi minna ja õnnelikus saada-ka sinul on selleks õigus.Samamoodi jätkates, aga puudub see võimalus ju teil mõlemal.Nii saad vähemalt selguse majja -kuidas iganes ta ka ei reageeriks -kui läheb, siis polnudki mõtet kinni hoida -kui jääb, siis tõenäoliselt jääb nii, et enam kõrvalt ei vaja.Üldjuhul osatakse hinnata kaaslast kes oskab vabaks anda.Ja alles siis kui tahab jääda -on edasistest vestlustest kasu ,et miks nii läks ja kuidas me küll selleni jõudsime -siis aga sealt edasi minna juba tuleviku suunas.Edu ja jõudu sulle !
Olen täiesti nõus lihtsalt üks arvamusega.
Anu on väga tubli,et midagi ette võttis.Kui elukaaslane enam ei saa armukest maha jätta,siis on sellega ehk laps tulemas või lihtaslt lollitab.
Ega armastust teisele vägisi peale sundida ei saa.
Alati kui halvasti läheb , tuleb mõelda-kes teab milleks see hea on. Jõudu ja enesekindlust Anule.Küll aeg parandab kõik haavad.
Teie kirja põhjal saan aru, et olete keerulises olukorras, vihane ja haiget saanud. Olete soovinud, et mees kõrvalsuhte lõpetaks, kuid ta ütleb, et ei ole saanud seda neiu käitumise tõttu teha. Olete ka meest süüdistanud, konkreetse käitumisjuhise andnud ning talle ultimaatumi esitanud. Samas on teil ka mõtteid ja hirmu, ebakindlust seoses tulevikus hakkama saamisega kui mees peakski valima teie asemel neiu.
Kahjuks ei selgu teie kirjast, kas olete mehega saanud rahulikult rääkida. Nii, et nii tema kui teie ise saate rääkida enda mõtetest ja tunnetest, mida selline olukord tekitab. Võiksite proovida talle võimalikult rahulikult rääkida, kuidas teile mõjub (teie tunded, mõtted) olukord, kus mehel on ka kõrvalsuhe. Hea oleks kui saaksite rääkida just endast, nt. öelda, et Ma olen olukorras, kus olen teise naise rollis ja ootan, et sina valiksid kahe naise vahel. Selline pool aastat kestnud elu on minu jaoks väga raske. See kõik on mulle haiget teinud ja minus on tekkinud vihkamine. Ma ei taha enam niimoodi koos edasi elada.. Püüdke kuulata, mis mõtteid teie mehel sellega seoses tekib. Võib juhtuda, et mehel on esimese hooga keeruline oma mõtteid, tundeid või ka edasisi plaane kohe sõnadesse panna. Võiksite siis talle anda aega. Näiteks kokku leppida, et teie mehel on 5 päeva aega mõelda, kuidas teie elu edasi läheb. 5 päeva möödudes räägite sel teemal uuesti. Kui mees ütleb, et ta ei suuda teist naist maha jätta oleks hea kui mõtleksite, mida te siis teete. Kui mees lubab maha jätta oleks hea kui saaksite läbi räägitud, mis aja jooksul ta seda teeb; kuidas teile mõjub see kui ta jätab selle tegemata ning mis teie ise siis edasi teete (nt. lähete lahku).
minul on suht sama seis -selle vahega vaid, et minu mees siiski piirdus nö üheöö suhtega.Reedetud ja haiget tehtud on aga sellegi poolest.Eks ta on nüüd viimase poole aasta jooksul end siin üritanud igatpidi tõestada -et siiski tal on koht minu juures jne Ega ma tahagi perekonda lõhkuda,aga ka mind algul õudselt vaevas ja vaevab ka vahest nüüdki veel kogu see teema -siis tõmbun endasse ja ta saab sellest aru ja näha on et ta tõesti kahetseb, et tegi oma mõtlematusega nii palju haiget .Ega ma teda veel nö 100% usalda ja ei teagi kas kunagi seda teha veel saan -eks minu maailm vajus ju selle kõigega siiski kokku .samas usun, et võib-olla on parem elada inimesega kes teab ja saab aru mida sellised asjad endaga tegelikult kaasa toovad ja kas oma tujude taltsutamatuse pärast peavad kõige lähedasemad kannatama-kui lähen nö uuele ringile -kes ütleb, et ma uuesti haiget ei saa? ega ütle ka selles suhtes -aga on üks ütlus, et kui oled kord surma näinud, siis sa seda enam ei karda.kui ka elu teeb nö korduse pole see enam kunagi nii valus kui esimene kord...teiseks olen ka mina palunud teist võimalust siin elus ja ma tean mis see tähendab kui see antakse ja ka seda kui ei anta.kindlasti on minu puhul ka üks põhjus see, et ma pole eriti allaandja tüüp -kui nii mõelda,siis kas tõesti peaksin oma perekonna lõhkuma ja jätma lapsed isata (isa küll jääb, aga mitte ju enam igapäevasena -kuid see ju lastele siiski ülioluline )ühe libekeelse lipaka pärast -kes oskas meie suhete madalseisu ära kasutades öelda õigeid sõnu õigel ajal?Tuli meie lastelt isa varastama?No ei !Ega ma seejuures oma meest muidugi mingiks ohvriks pea -pigem vastupidi.Kuid igatahes tegin iseenda jaoks otsuse -võtan päev korraga .mees teab ka, et nii see on ja et ta on nö igavesel katseajal .Vaatame mis elu edaspidi toob,sest momendil ma ju talle mitte midagi lubada ei suuda-kuidas saakski .Eks tasapisi hakka rahu me suhetesse saabuma ja eks sel ole ka põhjus -mida varem ei pidanud oluliseks teisele öelda,siis nüüd katsume olla avatud.Eks sellest, et me ei suhelnud selle sõna tõelises mõttes ka meie kaugenemine alguse sai.Kuid kui sul pole tunded jahtunud, siis uue võimaluse andmisega sa ei kaota tegelikult midagi -kui ta soovib sinuga olla, lase tal ennast armastada ja hoida ( palju siis neid inimesi- kes seda tõeliselt soovivad- siin ilmas ikka ringi käib?)Kui kõik läheb hästi -muutub teie suhe veel paremaks ja kindlamaks-kui aga mitte, siis vähemalt oled proovinud st andnud armastusele ja lastele teise võimaluse.Mahavisatud ajaks seda siiski pidada ei tasu.On palju neid kes lähevad uuele ringile ja leiavadki rahu ja õnne -aga kõik need naised kes seda teinud ja keda tunnen ,ütlevad kui ühest suust -lastele on siiski parim kui neid kasvatab nende oma isa ( eriti kui isa tõesti neist hoolib) olgu see uus mees nii hea kui tahes,neile on ja jääb ta võõraks. Kuid eks sa võid ju ka ta tundeid testida =) aga sellega ei tasu liiale minna.Eks pead talle suht avameelselt selgeks tegema, et kuidas sa end tunned ja kui raske see kõik on .Isegi kui tema on oma tunnetes selguse saanud -pead seda siiski ka sina tegema.Ja sinu puhul pole tegemist ainult lihtsa küsimusega kas armastad vaid kas suudad ka uuesti usaldada.ja usaldus tekib tasapisi tagasi vaid tõesti nii,kui seda igapäev tõestatakse, et vääritakse .Kui ma abilellusin öeldi meile - armasta,hooli ja kui vaja-andesta.Ja nii raskelt kui see tõde ka ei tulnud -nii see ongi.Aga jõudu sulle igaljuhul-oma elu me elame siiski ise selliseks nagu ta meil on -ja muutused algavad meist endist-tegelikult ei saa keegi sulle öelda, et näe elavad edasi ja kõik on ok või, et hoia jumala eest eemale-kui süda ja mõistus on vastuolus -kuula oma südame häält -süda on targem!
Üritasin mehega rääkida. See ei õnnestunud eriti hästi, sest mingit lahendit pole tulnud.
Mehe jutt on selline: ta on proovinud armukesega ära lõpetada, aga tal hakkab temast nii kahju, ta ei saa talle haiget teha. Et kui ta jälle näeb, kuidas see neiu kurvaks muutub, siis ta on võimetu midagi lõpetama.
Minu algatusel leppisime siis kokku, et enne vabariigi aastapäeva lõpetagu palun see kõrvalsuhe ära. Ma sain aru, et mees oli sellise kokkuleppega nõus, et 2 nädalat on piisav aeg, et lõpp teha.
Mees oma sõnutsi oli siis neiule öelnud, et kõik on läbi, ärme enam kokku saame. Aga tüdruk oli ikka temaga kokku saanud, lihtsalt tulnud ja saanud (mina olin õhtul tööl, tüdruk ilmus meie ukse taha ja mees ütles mulle pärast, et "ega ma ei saanud teda siis ukse taha jätta, ikka pidin sisse laskma").
"Ei õnnestunud ära lõpetada", ütles mees, "armuke ei taha lõpetamisest kuuldagi, ta arvab, et ma nalja teen".
Tüdruk olevat nüüd haigeks jäänud, et praegu ei saa teda traumeerida.
Kui meenutasin mehele, et meil oli ju konkreetne kokkulepe, siis ta vabandas end ikkagi välja: "aga mis ma teha saan, ta on ju haige". Kui küsisin, mis siis meist edasi saab, sain vastuseks: "Ma ei tea, otsusta ise".
Tunnen end väga segaselt.
Ühtpidi mõtlen, et ehk andsin mehele liiga vähe aega lõpetamiseks? Teistpidi olen pahane, et miks mees asjasse tõsisemalt ei suhtu. Mul on tunne, et ta tahab jätta vastutuse meie lahkumineku eest minu õlgadele. Kõige hullem, mis mulle tundub, et armuke otsustab meie lahkumineku üle, et kui armuke ikkagi mu meest rahule ei jäta ja mehest pole oma sõna ütlejat, siis pean mina välja kolima.
Mis mõttes ei saa teha haiget naisele kes tuli teie suhet lõhkuma ja kellel pole sooja ega külma kuidas tema käitumine teistele haiget teeb???Ma pole nii lolli juttu kuulnudki -siin on lihtsalt tegemist mehe absoluutse mugavusega ja hoolimatusega sinu tunnete vastu -ei kavatsegi tema seda suhet lõpetada.Väidab, et armastab sind, aga teeb ikka edasi haiget ja magatab teist naist ja lollitab sind ???? Hallooo!Nii otsustusvõimetu ikka ei ole võimalik olla .Mõelge nüüd ikka veidi -ja kõigele lisaks laseb ka selle lipaka veel teie koju ???? mida kuradit?Ausalt öeldes sellisele mölakale oleks üks paras keretäis vaja anda! Mina sinu asemel paneks taignarulli juba sooja -vägivallaga küll asju ei lahenda,aga tema puhul pole "rääkimisest" enam vist kasu, nii ülbelt oma naisega käitudes ikka lausa ju kerjatakse üht korralikku skandaali.Miks sa kulla inimene lased end solgutada mingil lipakal ja oma otsustusvõimetul mehel ? Nad ju lausa naeravad sinu üle -tule mõistusele!Kas tõesti sa oled selleks siia ilma loodud, et kaks sadisti sinu kannatusi naudivad ja ei mõtlegi seda lõpetada? Sinuga käitutakse alati nii hästi või halvasti kui lased seda teha -seega palun lõpeta see jalamatiks olemine.Sinu mees ei tee seda iial -ära ole naiivne -ta on leidnud endale ju absoluutselt mugava äraolemise-sina lubad kõrvalsuhteid -ja ole aus, oma mitte tegutsemisega sa ju lubad-ja teisega ei pea kah nagu midagi kindlat looma -mängib kuni tüdineb-ja siis valib uue .Ja mis mõttes vähe aega ???Ta on ju sind terroriseerinud juba pool aastat -mis kuradi vähe aega ? Aga mida see kõik teeb sinuga ?Sul on ikka terasest närvid. Miks lased oma hinge muserdada?Sellist temapoolset käitumist võib vaid võtta psühhoterrorina.Igaljuhul on parem õudne lõpp kui lõputu õudus !Ja kui tema poolselt on teie suhte kohta vaid nentimine, et otsusta ise- kõlab see ikka nii, et mul suva, tee mis tahad.Milleks sellisest suhtest kinni hoida ? mida head see sulle annab? Parem anna endale uus võimalus -küll leidub ka sulle keegi ,kes sinust tõeliselt hoolib -see mees ei tee seda-ta hoolib vaid iseendast.Ole tubli ja tee iseendale kevade puhul kingitus -vabane kahjustavast suhtest.Kui muidu ei saa -mine vaikselt kuhugi omaette mõtlema - kaugemalt näed õigeid perspektiive-kodus teda oodates ei paista asjad sulle selgelt -kõrvalvaataja roll on teinekord kasulik .Aga kui lähed eemale -lülita telefon välja ja ära ise ka talle helista .mõtle parem oma elu üle järele ja mõtle kuhu küll temasugusega jõuda võid ?teed vaid oma elu põrguks.uśu mind kõik mehed õnneks pole sellised -aga sul tuleb vaid õppida vaatama -kas inimene hoolib ka teistest või ainult endast.
Minu üks tuttav naine kannatas pea 20 aastat oma mehe kõrvalsuhteid.Nüüd 50 aastaselt lahutab.Lapsed kasvasid keskkonnas kus oli kõrvalsuhe lubatud ja on ise nüüd samasugused,nagu isa.
