Mul on vahel tunne, et mu mehel on rinnus südame asemel jääkamakas. Esimene näide: Meie 3-aastane poeg murdis suvel käeluu ja oli neli nädalat kipsis. Kui läksime kipsi eemaldama ja arst hakkas sidet läbi lõikama, sattus poja hüsteeriasse. Ta rabeles, karjus ja luksus, silmad klaasistunud. Mees kukkus kohe riidlema ja õiendama, et mis ta jonnib, vaja on kips eemaldada ja poiss peab sellest aru saama. Püüdsin seletada, et laps kardab valu tagasitulekut. Poja mäletas, et enne kipsi panekut oli kohutav valu. Mees hakkas siis minuga õiendama, et vaat kus psühholoog välja kukkunud. Minu mehe jaoks on meie poja IGA nutt ALATI jonn. Tema arust ei tohi laps tunda valu, viha, hirmu; tema arust laps AINULT jonnib...
Teine näide: Alustasime köögis remonti. Esimesel päeval ei saanud veidi aega wc-s vett peale tõmmata, sest mees tegeles köögis kanalisatsioonitoruga. Järgmine kord, kui mees taas köögis müttas, tuli meie 6-aastane tütar ja küsis, et kas ta tohib vett wc-s peale tõmmata, kui ta pärast kakale läheb. Minu kallis kaasa hakkas õiendama, mis lollid küsimused tüdrukule pähe tulevad. Proovisin siis seletada, et laps ju ei tea, mida issi köögis teeb. Eelmine kord ei saanud vett peale tõmmata, ja laps arvas, et seekord ka ei saa. Taas mõnitati mind.
Selliseid situatsioone on iga päev. Kui mina laste kaitseks välja astun, siis olen mina kurjategija, kes lapsed ära hellitab. Mu abikaasa ei suuda või ei taha mõista oma lapsi; ta ei suuda või ei taha asetada ennast nende asmele ja aru saada, et lapse mõttemaailm erineb täiskasvanu omast.
Üks näide on tütrega veel. Tema jalgratta kummid on peaaegu täiesti ära kulunud. Rääkisin mehele, et vaja ära vahetada, äkki kumm lõhkeb ja tütar kukub. Mees kohe imestama, et miks kukub, laps jääb seisma ja tuleb rattalt maha. Rääkisin, et laps ju ehmatab, hakkab sõidu ajal rattakumme vahtima, hakkab vingerdama ja kukub. Ütlesin et ta ei saa lapselt nõuda täiskasvanu moodi käitumist. Taas olin mehe jaoks paberiteta psühholoog ja mõtetelugeja.
Ma ei tea, kuidas panna mees oma lastest aru saama. Vaidlused sel teemal lähevad ainult suuremaks ja hullemaks ning ohustavad juba meie abielu. Ma armastan oma meest väga ja ei taha lahku minna, aga kui nii edasi läheb...
Issand kui raske on selline situatsioon. Minu mees on ka vahel lastega tõre ja tembeldab mind psühholoogiks, kui üritan talle selgitada, mida ta valesti tegi. Mees on ise kasvanud range kasvatusega peres, kus oli 3 poega. Ema ja isa sõna maksis, vastuvaidlemine ei olnud valikuvõimalus. Sealt on talle külje jäänud ka mitmed jäigad põhimõtted: nutt ja jonn on tabu nagu ka tunnete väljendamine. Püüan varmalt tema arvamust ümber lükata ja oma lastele tunnete väljendamise olulisust õpetada. Vahel mees mõistab, et osad tema põhimõtted on liiga jäigad, kuid harjumus on tugev!!!
Tuttav lugu.
Mina püüan praegu meil aktuaalsetes lapsekasvatamise küsimustes tomida nii, et saatsin maili siit leheküljelt kopitud soovitustega. Võimalikult lühikese, sest ta kunagi ei viitsi lugeda näiteks hommikukohvi kõrvale sokutatud "pere ja kodu" artikleid ega ammugi raamatuid ega kuulata, mis ma raamatust teada sain, on autoritaarne ja arvab, et tema teab kuidas kõik käima peab... Õigemini kodus teemat tõstes lõppeb jutt kiirelt sellega, et tema ütleb mulle "ah, mina teen ju muidugi kõik valesti". Seega tema meelest on viga minus... Aga mailiga ma ei saa öelda vale tooniga. Enda meelest igatahes. Minu meelest oleks hea lahendus, et ma saadan psetsialisti arvamuse ja küsin: "Mis sa arvad?". Aga no eks ole näha. Perekool- no eks ta on muidugi meie jaoks kallis, ei tea, kas kunagi suudan selle vajalikkust mehele selgitada...
Üks asi on muidugi meiliga saatmine, teine on ka ise omavahel asjade selgeks rääkimine. Samas kui saadad selle jah nii, et mis sa asjast arvad, mitte süüdistusena, et näe, spetsid ütlevad ka, et mul on õigus! Ma arvan, et see võib teda ehk mõtlema panna küll
Saatsin maili teemal, mida konkreetselt ma kodus tõstatanud polnud, (hoidsin keele hammaste taga, kuigi oli olukord, mis mulle ei meeldinud) ja küsisin, mis tema sellisest seisukohast arvab. Vastust ei tulnud. Kodus küsisin, kas maili lugesid. "Jah" "Mis arvad?" "mis ma ikka arvan." Kui siis käes on olukord, kus tema käitub nii nagu mina õigeks ei pea ja ma selle põhjal teema algatan, siis ta vihastab ja ei ole nõus arutama midagi.
Kahju.
Mehed ja naised mõtlevad erinevalt. Mis on probleemiks naisele, ei pruugi see olla mehele. Naise avatud tajumise tõttu valdab teda sageli mure teiste pärast. Kui sellest teada anda, tajub mees, nagu süüdistataks teda. Mees kaitseb ennast vastusüüdistusega, et naine võtab kõike liialt südamesse ning teeb palju kära eimillestki. Kui veel õpetama hakata, kuidas peab ja kuidas ei tohi, on tüli majas.
Ma arvan, et esimene asi, millest alustada, on endale selgeks teha, mis täpselt see on, mis häirib, ja siis sellest teada anda (öelda, mis minuga toimub, mida ma vajan, arvan ja tunnen - mina-keeles!). Kindlasti osutab mees vastupanu: vihastab, siis süüdistab ja siis õigustab. Edasi võib toimida nii:
1. Sulle ei meeldi, et ma sellest räägin?
2. Sinu arvates on see pisiasi ?
3. Sinu arvates see nii hull ka ei ole?
4. Sa ei teadnud, et see mind häirib?
Tegemist on tunnete mahavõtmisega, mis tekkisid pärast teate edastamist.
Asjast veel ei räägita. Kui tajute, et teine pool on valmis teiega koos edasi minema, võite öelda: kuidas me võiksime seda lahendada.
Tähtis on olla küsimuste esitamisel järjekindel ja mitte alustada vaidlust, st te ei reageeri teise poole vastustele. Üldjuhul vastatakse 4. küsimusele eitavalt, mis näitab, et teil on aeg astuda samm mõlemaid pooli rahuldava lahenduse leidmise suunas.
Olukord on üsna keeruline - antud juhul on tegu väärtushinnangute erinevusega. Paratamatult tekivad vaidlused ja tülid. Tülide vältimiseks võiks kasutada „käiguvahetust“. See on tehnika, mille abil me anname teada enda soovidest ja arvamustest ning samal ajal üritame mõista, mida teine mõtleb ja miks talle meie poolt pakutu ei sobi.
Vestlust ei maksa läbi viia jooksupealt või hetkel, mil emotsioonid on väga kuumad ja teravad. Sobilikud on enne jutuajamist kasutada ennetavaid mina-sõnumeid, sest siis me ei alusta juttu teisele inimesele ebasobival hetkel (see ka on üks ärrituse põhjustajaid). „Mul on üks mure ja ma soovin sellest rääkida ja kuulda sinu arvamust asjast. Kuidas sulle sobib, kui me räägime sellest täna peale õhtusööki?“
Vestlust alustades ära häälesta ennast võitluseks või isegi sõjaks. Peamine eeesmärk on rahulikult lahendusi leida. Alustada võiks mina-sõnumitega. Näiteks „Mulle tundub, et meil on kasvatusküsimustes erinevad arusaamised ja see teeb mulle muret. Ma hea meelega kuulakis ära sinu mõtted selle kohta ja mulle meeldiks, kui sa mind ka ära kuulad. Ehk saame siis leida mõne parima lahenduse“.
Vestlusel on oluline, et sa ise jääd rahulikuks ja teise inimese ärritumist ja viha isiklikult ei võta. Vihal on alati mitmeid varjatud põhjuseid. Näiteks võidakse tunda ennast puudutatuna ja see teeb vihaseks või siis ollakse abitud, kardetakse kriitikat, tuntakse ennast alaväärsemana jne. Seda võiks kinnitada ka mehe lause „Ah, mina teen muidugi kõik valesti!“. Hea oleks, kui sellisel hetkel jätta oma nõudmised veidi kõrvale ja asuda teist aktiivselt kuulama, siis me saame ehk teada tema ärritumise põhjuse. „Mulle tundub, et sa võtad minu arvamust kriitikana enda suhtes ja see teeb sind pahaseks“. Sellega anname teisel inimesel võimaluse oma pahameelt väljendada ja anname mõista, et me ei taha rünnata, vaid ikkagi lahendusi leida. Peale tunnete ventileerimist asuda aga uuesti teema kallale ja proovida oma arusaamist selgitada.
Lihtne see olema ei saa, aga kindlasti tasub proovida. Edu!
