Kuidas saada jagu mehe joomisest ? Minu mõistus on otsas. Oleme käinud mehega kahel korral A-kliinikus - esimesel korral tehti veenisisene süst ja teisel korral ca pool aastat hiljem pandi naha alla n.ö ampull. Tolku - ei midagi, kaine periood oli mõlemal juhul 3 nädalat ja siis läks kõik vanaviisi edasi.
Pere vanim laps, poeg minu esimesest abielus (14 a) on oma kasuisa joomisest väsinud, seda ka mina. Samas olen mitu korda teda oma kodust väljavisanud ja ikka peab ta enda õiguseks tagasi tulla, nagu õigemees kunagi. Oma õiguseks peab sissekirjutust. Korter ise on minu oma ja soetatud mitu aastat enne meie kooselu algust.
Mida teha - lahutada päris ka kohe ei taha, aga samas ei suuda ka mehele selgeks teha, et nii edasi elada ei saa. Kaine peaga saab ta väga hästi aru, et joomine tuleb maha jätta ja ravile minna, aga seda otsust, kuna seda teha, sellega venitab ja venitab - aegajalt arvab, et saab ise hakkama ilma ravita, aga vahel ka tunnistab, et vajab ikkagi ravi. Kainelt on ta parim mees ja isa, keda üldse tahta võiks, aga täispeaga on täpselt vastupidi - hullemat meest maailmas pole.
Olen isegi mõelnud kasvõi ajutiselt minna lastega turvakodusse, kuid ei julge seda otsust lõplikult teha, sest ei julge oma kodu päris järjelvalveta jätta.
Lahkuminnes meil vara jagada pole, kuna on sõlmitud abieluvaraleping ja sellega on see probleem paigas.
Mure nii tuttav. Mina vaatasin seda küll toona natuke teiste silmadega. Nimelt olin laps peres, kus isa alkohoolik. Kainena oli ta suurepärane ja tore isa ja abikaasa, kuid hetkel kui sisse võeti esimene gramm, muutus ta väga vastikuks ja kohati isegi vägivaldseks. Pikka aega uskus ema tema lubadusi, et ta muutub ja ta enam ei joo... see kestis aastaid. Lõpuks sai emal villand ja pakkis lapsed ja asjad kokku ja läks. See oli parim otsus. Jah alguses oli raske, kuid pidev hirm ja võitlus jäid selja taha.
Alkoholism on haigus. Seda ei ole võimalik ravida, kui inimene seda ise tõesti ei taha. Lubadused ennast muuta, enesehaletsuse hood, pisarad ja põlvilipalumised enamasti jäävadki ainult selleks teoks. See on minu arust puhas terror. Muutus aga ei tule kergelt.
Mõtle iseendale ja oma lastele. Jah otsust on raske teha, kuid sageli on see ainuke tee elada jälle inimese moodi...
Sissekirjutus minu arust tänapäeval ei oma seaduslikult nii suurt tähtsust. Kui korter on sinu oma, siis on õigus sinu poolel. Loomulikult ei ole seda nii kerge talle selgeks teha. Kui sul on aga juba olnud mõttes lausa turvakodusse minna, siis see näitab, et probleem on väga tõsine. Konsulteeri mõne juristiga ehk, mida annaks ette võtta. EI pea ju andma ametlikku käiku kohe, lihtsalt vii ennast oma õigustega kurssi.
Ole tugev!
Paraku ei ole Teil tõesti võimalik mehele selgeks teha, et nii edasi enam ei saa. See, et nii enam ei saa, tuleb Teil endale selgeks teha. Alkoholism on haigus. On haigusi, mille raviks arst saab rohtu kirjutada ja haige paraneb ravimit võttes ilma eriliste omapoolsete jõupingutusteta, kuid alkoholism nende hulka paraku ei kuulu.
Sõltuvusprobleemi kontrolli alla saamine algab probleemi tunnistamisest. Tuleb lõpetada enesepetmised: kõik mehed joovad, võtan siis, kui pinge liiga suureks läheb jms. Samuti ei ole sõltuvuses oleval inimesel võimalik juua nn."parajalt", s. t. pidada piiri. Kuni neid asjaolusid eiratakse, ei tule ka muutusi. Edasisteks sammudeks on vaja suurt motivatsiooni ja tugevat tahet, samuti tuleb endale teadvustada, mida alkoholiga on harjutud asendama ja õppida neid vajadusi muul moel rahuldama. Inimesed, kel on õnnestunud oma sõltuvusahel peatada (sellest ei saa paraneda, alkohoolik jääb alkohoolikuks edasi), on öelnud, et AA-s (anonüümsete alkohoolikute tugigrupis) käimine on olnud selles protsessis üks olulisemaid lülisid, kust saadud toetus on aidanud vastu pidada ja hakkama saada. On inimesi, kes saavad öelda: "Ma olen...., alkohoolik, 20 a. kaine." Kuid keegi ei saa panna teist inimest neid samme astuma.
Sõltuvuse puhul räägitakse ka kaassõltuvusest, s. t. et sõltuvuskalduvusega inimesed, kes on sageli kenad ja sõbralikud kaaskodanikud, kuid kelle jaoks nt. selge asjaajamine, "ei" ütlemine ja vastutuse võtmine on rasked, leiavad endale elukaaslasteks just sellised inimesed, kes on ülihoolitsevad, valmis võtma vastutuse ka teise eest ja tegema tema tegemata asju, teda ja tema raskusi mõistma ning teda esialgu igati välja vabandama, uskudes, et armastusega võib teda päästa. Kõige sellega kompenseeritakse oma madalat enesehinnangut ja tuntakse ennast vajalikuna. Kurb tõsiasi on see, et selline käitumine aitab vastastikusel sõltuvuskäitumise mustril püsida.
Muutused saavad alata just siis, kui kaassõltlane teadvustab oma osa probleemis ja otsustab ahelast välja astuda ning oma elu muuta.
Loomulikult on ka need sammud rasked, kuid tuleb endale tunnistada, mis juhtuks enda ja lastega senise olukorra püsimisel. Tulevikku ei saa rajada lootusele, et küll mees muutub, vaid tõsiasjale, et tema joob, ning kujutada sel juhul oma elu ette 3 a. pärast, 5. a. pärast... Ja kujutleda oma elu samade ajatsüklite puhul siis, kui olete mehest eraldunud.
Et need on rasked otsused, oleks kasulik need läbi arutada psühholoogiga või ohvriabi töötajaga. Sel moel on kergem jõuda eneses selgusele, mõista oma hirme ning teadvustada, millega kardate mitte hakkama saavat. Miks Te ei taha lahutada? See oleks selge otsus, ka mehe jaoks oleks see selge sõnum, et Teie olete otsustanud oma elu sõltuvuse püünisest vabastada. Kuni ei ole selgust eneses, ei aita tema väljatõstmised. Teie sisemine selgus ja otsusekindlus on see, mis mõjub ja sellele saate ise toetuda.
Sageli on kooselu alkohoolikuga naised sel moel välja kurnanud, et enne,kui nad suudavad astuda muutusteks vajalikke samme, tuleb mõnda aega ravida depressiooni. Kui sisemine keemia on tasakaalus, on kergem otsuseid teha ja neid ellu viia. Selles suhtes, kas Teie seda vajate, võib nõu pidada perearsti või psühhiaatriga.
Tähtis on meeles pidada, et aidates ennast aitate ühtlasi oma lapsi. Teie otsus alkohoolikust lahku minna on neile selgeks sõnumiks, et hoolite neist ja nemad võivad Teie toetusele loota.
Kirjutate, et purjus peaga on mees hullemast hullem. On ta vägivaldne? Vägivalla eest on küll vaja kaitsta nii ennast kui lapsi. Möödunud aastast on kord, et politsei peab tulema välja, kui tegemist on perevägivallaga. Enam ei öelda, et see on teie omavaheline asi. Kui mees muutub vägivaldseks, kutsuge politsei. Või kui see ei ole endal selles olukorras võimalik, leppige naabritega kokku, et nemad seda teeksid. Võib ju nendega selleks kasvõi mingi märguande kokku leppida. See oleks üks samm selge piiri poole. Vägivald kasvab seni kuini ei kohta oma teel piire. Ka sõprade poole või turvakodusse minek oleks üks võimalus enesekaitseks.
Naised, kes on olnud taolises olukorras, on leidnud tuge R. Norwoodi raamatust "Naised, kes armastavad liiga palju" ning S.Perttu jt. raamatust "Ava silmad! Käsiraamat vägivalda kogenud naistele". Mõnes paigas tegutsevad juba ka tugigrupid naistele. Võtke ühendust kohaliku ohvriabi töötajaga või psühholoogiga, et kohapealsetest võimalustest teada saada.
Senise olukorra jätkumisel on suur oht, et Teie lapsed võivad hiljem samasse lõksu sattuda, sest on kodust kaasa võtnud vägivallaga leppimise mustri.
Soovin Teile pealehakkamist ja meelekindlust oma (ja oma laste!) elu muutmisel!
Õnneks ei ole abikaasa füüsiliselt vägivaldne, kuid sõnadega teeb küll väga haiget. joobes olles sõimab ka kõikvõimalike sõnadega, mis üldse suhu tuleb. Tema vägivald avaldub füüsilises mõttes asjad lõhkumisega, kas viskab vihaga puruks mõne nõu või suurema eseme. On olnud olukordi, kus ta on lõhkunud siseukse klaasi ära ehk löönud vihaga käe ukseklaasist läbi, seda koguni kahel korral. Viimane kord oleks talle peaaegu maksnud elu, kui ma poleks tulnud ise alla tuppa vaatama, mis klirin see oli. Ukseklaas lõikas mehel läbi käeveeni ja kõõluse, mille tulemusel oli päris tohutu verejooks ja kiirabi viis ta ära haiglasse, kus õmmeldi haav ja kõõlus kinni.
Tean, et olukord on päris hull, kui mitte öelda totaalselt hullumeelne. Ainult laste pärast olen siiani seda kannatanud, sest südamest ma ei tahaks, et ka väiksemad lapsed peaksid kasvama ilma isata nagu seda vanema poja puhul on juhtunud, kuid näib, et nii enda kui lapse turvalisuse pärast oleks see kõige parem lahendus.
Lahutada ei tahaks ma sellepärast, et alles vaevalt saab pool aastat abielus oldud, kuigi - jah - meie kooselu ise on kestnud juba üle kolme aasta.
Igaljuhul tänan kõiki, kes heasõnaga on mind siin toetanud. Saan aru, et selle otsuse, kas jätkata või mitte jätkata kooselu pean ikkagi ise ja ainult ise tegema. Keegi teine minu eest seda ju teha ei saa. Üksi on küll kolme lapsega raske, kuid ega nüüdki palju kergem pole, sest ega väga palju just mehe sissetulekust pere jaoks alles küll ei jää. See mõni tuhat krooni, mis siis üldse olemata jääb kooselu lõpetamise korral - elab üle, sest paraku ei ole mõtet ka alimente nõuda, sest neid ei suuda ta oma eelmisest abielust sündinud kahele lapsele maksta, ammugi veel meie ühistele lastele.
Kui kolite lahku, ei tähenda see seda, et lastel ei ole enam isa. Kui mees on väga hea isa, saab ta seda olla ka distantsilt. Igasuguseid kokkuleppeid on võimalik ju teha. Samas see, kui kodus käib pidev sõnasõda ja mees uksi murrab ja asju loobib ei ole kuigi tervislik keskkond ka lastele. Nad ju näevad seda samamoodi iga päev pealt. Mõtle iseendale ka, sina ju hoolitsed laste eest ja neil on vaja kindlat pidepunkti oma elus kellele toetuda! Selleks on vaja ka sinul endal leida meelerahu...
Tuttav probleem ja seda juba 10aastat.Kuid-tänaseks oleme leidnud lahenduse.Minu mees jõi ka,asi jõudis ka niikaugele et tegin kolimisplaane ja käisin ise psühholoogide juures,sest mees keeldus sinna tulemast.Ampullidesse ja muudesse sellistesse asjadesse ta ei uskunud ja ma olin juba lootust kaotamas,et mehe haigusele(alkoholism on haigus)ravi leida.Kuid on olemas ravi-vähemalt meil see aitas(9kuud ei ole mees tarvitanud tilkagi alkoholi).Tallinnas on mees kes tegeleb laserkodeerimisega ja tundub et toimib.Kui minu skeptik seda kasutas ja abi sai,siis usun et aitab ka teisi.Loomulikult peab selle eest tasuma ja mitte vähe,kuid 4kuuga oli meil see raha tagasi teenitud(alkoholi ostuks kulutatud raha kokku hoitud)
Suutsin meest nii palju veenda, et käisime reedel Albert Stepanjani juures ja mehele pandi peale hüpnoosi teel kood, et ta aasta jooksul ei tunne mingit vajadust alkohooli järele.
No eks näis, kas selles on abi või ei. Täna ju alles kolmas päev ja väga vara veel midagi öelda. Eelmisete ravi toime oli max 3 nädalat seda nii veenisisese süsti puhul, kui ka nahaaluse ampulli puhul.
Loodan, et seekord toimib aasta nagu lubati, aga muidugi peab mees ise ka vaeva nägema.
Stepanjani juures käis ka minu mees-kasu oli sellest kuueks kuuks ja sedagi suurte vaevadega.Põhjus on selles,et Stepanjan ei tegele probleemiga täielikult.Kui midagi inimeselt ära võtta,siis peab ka midagi asemele andma-loodus ei salli tühja kohta ja seepärast Stepanjani koodid ei toimi-vähemalt minu mehe puhul ei toiminud.Nüüd on teisiti-Dr.Solovjov tegeles ka sellega,et andis psühholoogilist nõustamist ja õpetas mida teha siis kui tekkib olukord kui tavaliselt sirutatakse käsi pudeli järele.Kogu seanss kestis 2*3tundi.Sest ega soov juua jääb alles-tuleb õppida seda soovi ignoreerima ja seda aitab laserkodeerimine-joomiskeskusele ajus pannakse "tekk peale" ja soov juua ei tungi esile.Loomulikult peab inimene ise seda tahtma.Kõik need ampullid ja süstid toimivad hirmu najal,kuid ikka tekkib elus perjoode kus kõik on suva ja siis tegutsetaksegi hoolimata tagajärgedest.Minu mehe suhtumine on muutunud vaat et 100% -siiani oli ta toriseja ja väga pika vihaga,kuid nüüd olen ma avastanud mehes omadusi,mida ma enne näinudki polnud.Jõudu teile katsetamisel ja kui tõesti miski ei aita,siis kompsud kokku ja minema.Ei ole mõtet iseennast ja lapsi piinata.
