Tere
Olen õnnelik inimene, et suutsime leida elukaaslasega ühise seisukoha - sedasi edasi pole mõtet elada. Oleme mõlemad kohtunud siis, kui üks oli 17 ja teine 19 ja nüüd elanud koos ligi 13 aastat. Oleme lihtsalt lahku kasvanud - erinevad sõbrad, erinevad huvid. Ei ole suuri süüdistamisi ega tülisid, aga samas ei ole ka rõõmu ja armastust. Lihtsalt koos eksisteerimine... Mõlemad saame aru, et otsime suhteid väljaspool kodu - ja see ei ole enam õige. Seega, oleme otsustanud - püüame eraldi hakkama saada (mis on suht keeruline, kui siiski oled pea pool oma teadlikust elust kellegagi koos olnud).
Meil on väike 3.6 aastane tütar, kellesse me mõlemad oleme üli-kiindunud. Kuidas seda kõike talle seletada? Kas üldse on vaja seletada?
Reaalne elu on see, et kolime lapse isaga erinevatesse linnadesse, kuna mina töötan teises linnas. Laps käib praegu lasteaias linnas, kuhu jääb pärast lahkuminekut elama isa.
Kas laps peaks jääma isa juurde esialgu - et vähendada niikuinii muutustest tekkivat stressi? Või pole sellel mõtet?
Ilmselgelt ei hakka sellisele pisikesele rääkima otseselt sellest, et emme ja issi lähevad lahku. Kas oleks targem nn. pehmelt üle minna - a'la "emme töötab teises linnas ja õhtuti koju enam ei tule, kuna liiga pikk maa on sõita ja emmel on targem ööbida teises kodus. Emmega saad koos olle siis kui tulevad puhkepäevad?"
Palun andke nõu - kuidas seda väga valusat protsessi võimalikult valutult pisitütre jaoks teha. Praegu on ta küll ääretult kinni meis mõlemas - seetõttu ongi ka ilmselt meie lahkuminemise otsus siiamaani viibinud.
Tere.
Saan aru, et lahkumineku osas te enam ei kahtle, nendite vaid, et see on keeruline, kuid vaatamata sellele loete asja otsustatuks. Ainus mure on nüüd see, et kuidas rääkida tütrele.
Loomulikult on bioloogiliste vanemate õnnelik suhe parim kingitus, mis üks laps oma vanematelt võib saada, kuid sellele vaatamata on uuringutega leitud, et lahutus ise ei pruugi lapsele kahjulikult mõjuda, olulisemad mõjutajad on lahutusele eelnev ja järgnev ning see, kuidas lapsega lahutust käsitletakse. Kui lahutusprotsess viiakse läbi mõistlikult, lapse jaoks säilivad turvalised suhted ning vanemad ise tulevad lahutusega hästi toime, taluvad lapsed seda suhteliselt hästi, valus on see talle aga nii või teisiti. Juhendeid, kuidas lapsega lahutust käsitleda, on andnud mitmed psühholoogid, toon siin välja mõned lühikesed nõpunäited:
* Lahutusest ja sellega seonduvast rääkige lapsega kohe, ärge jääge ootama enda toibumist või kohanemist uue olukorraga, sest see võib võtta aega ja laps on selleks ajaks juba oma järeldused teinud. Loomulikult ei pea lapsele seletama keeruliselt ja filosoofiliselt lahkukasvamisest või erinevatest maailmapiltidest, kuid aus ja eakohane info on talle vajalik;
* rääkige lihtsalt ja konkretselt teda puudutavast - kus ta elama hakkab, millised asjad jäävad tema elukohta, millised mitte, kus ta lasteaias käib, ühesõnaga kõigest, mis muutub ja mis endiseks jääb, nt: " Sina elad koos issiga nüüd siin ja emme elab uues kodus." (kui laps jääb isaga vanasse kohta elama); "Nüüd Sa hakkad käima uues lasteaias, vanas enam ei käi", "Mänguasjad tulevad ka uude koju"(kui laps kolib uude kohta) jne - hoidke last täpselt kursis edaspidi toimuvate muudatustega elus, kuid ärge teda infoga üle koormake, rääkige korraga nii palju, kui ta jaksab kuulata, olge valmis vastama tema küsimustele;
* pigem rääkige lapsele kohe ausalt, kuidas asi on, sest nö pehme ülemineku jutt võib lõpuks lapse jaoks veel segasemgi olla; keerulised seletused võivad lapse jaoks keerulise situatsioni veelgi ebakindlamaks muuta;
* olge valmis selleks, et laps võib räägitust olla väga häiritud, kuid ärge olge üllatunud, kui ta seda ei ole, iga laps võib erinevalt reageerida;
* Püüdke alati KUULATA, kui laps soovib teiega rääkida, leidke alati võimalus lahus elavale lapsevanemale helistamiseks, kui laps soovib temaga rääkida. Vaatamata põhjalikule ettevalmistusele ja rahulikule otsusele võib uus elukorraldus tuua endaga nii palju hõivatust, et lapse jaoks jääb vähe aega ja energiat, kuid just siis vajab laps teiega arutamist, oma uute muljete jagamist, süles hoidmist, aega teilt uuesti ja uuesti tähtsaid asju küsida - olukorraga kohanemiseks peab ta saama oma tundeid ja mõtteid jagada, olge lihtsalt tema jaoks olemas;
* olge valmis, et laps võib toimuvast tahta rääkida hoopis kellegi teisega,ärge olge solvunud või pahased, kui ta jagab oma mõttei, tundeid ja arusaama toimuvast hoopis vanaema või kasvatajaga;
* nii väikesel lapsel võib olla keeruline oma tundeid sõnastada, püüdke teda aidata tema tundeid peegeldades ("Mulle tundub, et Sa oled kurb., "Sa vist igatsed issi järgi.", "Sa oled pahane, et pead uude lasteaeda minema.") või alternatiivseid väljendusviise pakkudes ("Sa igatsed nii väga emme järgi, joonistame talle koos pildi.");
* oluline on kinnitada lapsele, et lahutus ei ole tema süü, nt, et emme ei koli teise kohta elama selle pärast, et tema oli lasteaias paha laps vmt, kinnitage lapsele oma armastust;
* last ei tohi sundida asuma kellegi poolele (nt "Issi on paha, ärme helista issile.", "Emme ei tahtnud enam meiega koos olla, meie siis ka teda ei taha.") - normaalse arengu eelduseks on, et laps saaks armastada oma mõlemat vanemat, laps tunneb end osana vanemast ja kui vanem on halb, peab ka laps ennast halvaks;
* tihti kasutatakse lapsi lahutusprotsessis ära, nt üritatakse lahkunud vanemale kätte maksta keelates tal lapsega kohtuda või klammerdub üks vanematest lapse külge ja ootab temalt lohutust. Viise, kuidas last lahutusprotsessis "ära kasutatakse" on mitmeid, kuid oluline on, et lapsele jääks võimalikult kindel ja turvaline lapsepõlv täis mõlema vanema armastust;
* olge valmis, et olukord, mis praegu tundub suhteliselt lihtsana võib ajapikku keerulisemaks muutuda, nt kui üks vanematest leiab uue elukaaslase, kes ei soovi, et ta suhtleks eelmisest suhtest pärit lapsega vmt, ikkagi on oluline, et last ei kaasata teise vanema või tema uue elu halvustamisse;
* selgitage lapsele täpselt, kus ja kunas ta näeb teist vanemat, see annab talle kindlustunde ning säästab liigsest ootamisest või lootmisest;
* jääge omalapsele vanemaks, lapsed vajavad oma vanematelt armastust ja aega, mitte kingitusi;
* laps vajab lahutuse käigus küll rohkem hellust ja tähelepanu, kuid lisaks tuleks talt ikkagi nõuda samasugust korda nagu enne lahutust (nt oma asjade koristamise, magamamineku vmt suhtes), sest laps vajab struktureeritust - see taastab tema jaoks kõige kiiremini kindlustunde;
* teadke, et vaatamata kõigele loodab enamus lapsi, et ema ja isa jäävad kokku või leiavad teineteist taas ning kolivad uuesti kokku.
Lapsed tajuvad tavaliselt vaistlikult, kui peres on midagi lahti, ka väikesed lapsed. Eakohane info aitab neil siis uuesti kindlustunnet saada. On lapsi, kes tahavad lahutusest kõike kuulda, on neid, kes ei taha sellest üldse rääkida, aktsepteerige lapse valikut, olge tema jaoks lihtsalt olemas, osake kuulata. Muutuste ajal võib lapse jaoks suur tähendus olla mõnel mänguasjal, koduloomal või mööbliesemel, see võib aidata tema jaoks järjepidevuse ja turvatunnet luua.
Vastus sai pikk, kuid loodan, et sellest on kasvõi natukene abi.
Meie poeg oli 5- ne, kui meie pere lagunes. Isa kolis oma korterisse, poiss jäi minu juurde. Rääkisin pojale kohe, et issi elab nüüd omaette, sest talle meeldib niimoodi rohkem. Rääkisin veel, et issi hakkab tal tihti külas käima ja nad teevad koos veel palju toredaid asju. Poeg arav algul, et tema tahaks küll ,et issi ikka meie juures elaks. Ütlesin vastu ,et issi tahab ikka väga olla omaette ja meil külas käia. Poeg siis arvas, et ku iikka issi nii tahab, las siis olla. Õnneks kohtuvad nad regulaarselt kord nädalas (ma ikka ise torgin issit tagant) ja helistavad sageli. Leppisin issiga ka kokku ,et kui tal peaks uued pruudid tekkima, siis esialgu pojale ei tutvusta. Äkki on see minu armukadedus, mis sellist kokkulepet soovis? Meie issile meeldivad paljud naised ja mulle tundub, et oma pojale nende naiste tutvustamine ei mõju lapsele hästi.
Mul on just sama vana laps ja sama mure. Kas keegi oskab pakkuda konkreetses sõnastuses läbiproovitud vastusevariante küsimusele, miks issi ei taha enam meiega koos elada? Seda just 3 aastasele mõistetaval moel, et laps shokki ei saaks. Lapsel on ju teadmine et emme ja issi armastavad üksteist. Mida siis nüüd öelda? Et issi tahab lihtsalt omaette elada? Miks?
Võimalik, et kolme aastasele piisab sellest, kui öelda, et issi elab nüüd teises kohas, käia koos temaga vaatamas, kus issi elab ja öelda, et see on nüüd issi kodu. Kindlasti on tal siis oma versioon, miks see nii on, hea, kui selle talt teada saate. Kui see pole teda kahjustav (nt"Issi ei taha enam meie juures olla, sest ma lõhkusin tema tassi ära") võib tema põhjendust aktsepterida. Tema korduvad uurimised, miks issi teises kohas elab, ei pruugi näidata, et ta ei saa asjast aru, võimalik, et ta lihtsalt ei oska oma igatsust muul moel väljendada. Siis tasub küsida: "Kas Sa igatsed issi järgi?", "Mulle tundub, et Sa oled kurb, et ta enam meie juures ei ela" jne.
Isa ärakolimine on lapse jaoks kaotus nagu iga teinegi. Kuigi ta näeb isa edasi, leinab ta ikkagi. Siis on loomulikud igasugused leinareaktsiooid (lähemalt on neist kirjas Atle Dyregrovi raamatus "Lapse lein"), ta võib oma mänguasjadega mängida, kuidas nende isa ei ela enam nende juures, ta võib klotsidest ehitada isa uue kodu, ta võib teile lõputult seletada, kuidas issi elab nüüd teises kohas ja miks ta seda teeb, see on vajalik, et ta saaks enda jaoks olukorra läbi mõelda.
Kuna lahutuse aeg on raske, võib lapse seletuste kuulamine ja temaga rääkimine väga keeruline olla. Kui võimalik, püüdke seda koormat jagada ja ise ikka ellu jääda.
Mida teha sellises olukorras, kus ärakoliv isa ei ole nõus ütlema, kuhu ta kolib ega üleüldse midagi oma uuest elust lapse emale rääkima? Isa ettekujutuses saab ta lapsega (samamoodi 3 a vana) kokku nii nagu ta ise heaks arvab - mis ei ole ju ka vale - ja keeldub kategooriliselt ütlemast, kus ta ise elab ja mida ta lapsega koos olles teeb, põhjendades seda sellega, et tema ju ka ei tea mida ema ja laps omakorda koos teevad. Laps elab emaga ja lahkuminek oli ema algatus.
Viimast kirja põhjal tekkis oletus, et isa väljendab uue elukoha varjamise kaudu oma pettumust, nii on ehk kergem eemalduda ja negatiivsete emotsioonidega toime tulla. Võimalik, et ta vajab aega ja ka selgut iseendas, et leppida muutustega ja mõista toimunut. Näib, et sel moel annab ta teada, et ei ole valmis avatud suhtlemiseks ja koostööks lapsega seonduvas - ta ei soovi jagada ja vahetada informatsiooni. Põhjendus, et ka tema ei tea, mida ema ja laps koos teevad, viib mõttele, et ta võiks soovida sellest rohkem teada ning võib olla on tal sellega seoses omad mured ja kahtlused.
Samas ei ole ka mõeldav et suhet parandaks see, et ema ja isa hakkaksid vastastikku aru andma. Eesmärk pole ju millegi tõestamine, vaid lapsega seonduvas osalemine ja hoolivuse väljendamises. Laps vajab mõlemat vanemat ja võimalust koos olla ning usku, et vanemad armastavad teda endiselt.
Praegu saan kirjast nii aru, et ema vajab rohkem infot ja sooviks rohkem teada, kus ja mida isa ja laps koos teevad.
Kõik see kokku on teema vastastikusest usaldusest. Mõlemad vanemad peaksid saama rääkida sellest, mis neile muret teeb, ilmselt vajavad nad kinnitust selles, et ei soovi halba teineteisele, ei otsi vigu, ei süüdista, ei halvusta teineteist, eriti lapsega suheldes ega ürita teineteise vastu ära kasutada.
Laps tunnetab üsna kiiresti isa-ema pingeid ning seetõttu on tema huvides, et vanemad saaksid omavahel tõrgeteta suhelda vähemalt lapsega seonduvas. Selleks saavad mõlemad näidata head tahet.
Meie abikaasaga on lahutus protsess käimas.Mehel on uus naine.Mees keeldub last kodus külastamast.Me peame alati mingil x ajal,siis kui mees helistab ette ja ütleb et nüüd tule. kuhugi minema.et last isale anda.
Lapsele õpetatakse et emme on paha ja üldse lapsel on nüüd uus pere.kus ta peaaks elama.küsida ma ei tohi kunagi,kuidas lapsega on mehe jures.või et mis te tegite.see on emotsionaalselt väga raske.Ma saan aru et on võimalik et, uut naist segaks kui me mehega suhtleksime.Aga lapse kohta küsimine ja muretsemine kuidas tal isa juures on,on ju elementaarne.või ei ole? iga kord kui mees tuleb nädalavahetuseks last võtma,saan ma lapse ees ka sõimu.Kui paha ma olen,kui loll ma olen.On olnud juhtueid kui laps läheb röökides oma isa juurde.kuna ta ei taha minna sinna.Miks peab see nii raske olema? Ma olen proovinud rääkida mehega et, vähemalt lapse ees ta ei karjuks.Aga ei midagi
