Ei teagi mis valesti on läinud ,siiani ei saa aru kuidas sai inimene kellega oled üle 10 aasta koos elanud ja nö 6 puuda soola koos ära söönud -täiega ära keerata .Eriti veel peale seda kui ta oma parima sõbra naine teisega ära jooksis ja ta sõpra mitu kuud lohutas .Nimelt sain ka nii kuu aega tagasi teada et mu mehel oli armuke -kellega ta korra magas -kui komandeeringus käis ja too teine talle sinna järgi läks .Peale seda kui oli tolle kätte saanud, ta oli sellele väitnud et tegid valesti ja et ta võib temaga vaid lihtsalt niisama edasi suhelda -et rohkem midagi seksuaalset nende vahel ei toimu jne jne aga samas jätkasid suhtlust - smside teel , käisid 3 x lõunal ja mõnedel õhtutel rulluisutamas.Too naine saatis talle terve suve sõnumeid kuidas ta ikka tahab teda veel jne jne Jama algas mai lõpul ,siis kui tulin rasedana haiglast koju ja selle asemel, et õhtu perega olla helistati minu kuuldes sellele naisele ja kutsuti rullitama -tegin skandaali -mees ei saanud nagu üldse aru et mis mul viga ja et kas mina määran kellega ta suhelda tohib - see oli vist esmaspäev vmt laupäeval õhtul juba aga helistati ja kutsuti mu mees välja ... siis sai asi uuesti üles võetud et mis värk on - väideti et lihtsalt meeldiv inime ja ma näen vaid tonte -et raseda hormoonid möllavad jne ometi andis lubaduse et ei suhtle selle inimesega ( tegelt töises plaanis tutvusidki -klient see teine) väljaspool tööaega,sest saab aru et valetamine ei vii kuhugi ,et siis usaldus läinud jne .Aga kus siis- sellega asemel oldi juba kahe nädala pärast koos voodis.Kuna mees oli kodus rõõmsalt edasi -ostis mulle auto jne ei osanud väga kahtlustadagi ,sest tema suhtumine oli jälle normaalsemaks muutumas - ülbitsevast tõprast normaalseks pereisaks -kui välja arvata seik et oma telefoni hoidis ta kiivalt enda juures ja minu kätte seda ei lubanud -kuigi sellega pole meil iial probleeme olnud -hakkas kahtlus aina enam pead tõstma ,sest minu küsimustele ta vaid andis segaseid vastuseid ja ega ma vastsündinu kõrvalt polnud väga võimeline ka teemat täiega üles võtma -kuni siis ühel augusti pühapäeval kui see teine jälle helistas ja mees ütles minu kuuldes et praegu pole hea aeg jah -viskas mul lõplikult üle - kirjutasin lahutuse avalduse valmis ja viskasin selle talle näkku , koos roosidega mis oli just pulmaaastapäevaks toodud -siis aga millegipärast keelduti alla kirjutamast -kuigi eelnevalt oli ta mulle terve suve rääkinud kuidas ta omadega segaduses on ja ei tea mida elult tahab jne jne et tahab vaba mees olla,aga saab aru et see siiski näiline, sest kohustused meie ees jne ning et me peame ikka pingutama et oma suhe korda saada - väga võigas tekst inimese suust kes sind just teisega petnud on .Veel aasta tagasi tahtis teist last väga saada ja kui see endast märku andis -keerab inimene ära .Lasin tal isegi vastsündinu kõrvalt minna soome oma elu üle nädalaks ajaks järgi mõtlema jne Nüüd tundub see kõik ilge silmakirjalikkusena -sest kui asi nüüd välja tuli, siis lihtsalt mõitsu tõrgub teda uskumast .Nüüd on ta väitnud et ta ei tea siiani mis teda tabas - ta ei suuda uskuda et mõtles vaid jalgevahega ja lasi oma edevust toita.Ta on nüüd viimase kuu aega sõna otseses mõttes iga õhtul põlvili mu ees olnud ja andestust anunud .Samuti on meie vanem poeg minul palunud isale andeks anda ,sest ei taha et isa ära läheb -kuna olen siin suht suve läbi nutnud ,sest olen tunnetanud et mind on üksi jäetud,ning tahes tahtmata saab juba 9 aastane paljudest asjadest aru .Minu enda tunded on aga praegu nii seinast seina kui vähegi saavad -sest tunnen end reedetuna ja ei saa siiani aru kuidas muidu nii hooliv ja armastav mees järsku teeb kannapöörde ja reedab oma pere ühe meeleheitel naise pärast ,keda ei takista mehe leidmisel ei tolle rase naine ega lapsed .Nüüd kui küsisin mehelt et kas sa tõesti suudad armastada sellist inimest kes su lastest ei hooli -ütles ta et ei mitte mingil juhul .Ja et nüüd saab aru et ikka lasi end ära petta -et inime kes oleks tõeliselt temast hoolinud poleks sellist odavat võtet kasutanud - .Samas ajab mind ka vihale - nemad keeravad jama kokku ja mina nüüd vastutagu -andku andeks ja vaadaku lastele silma kah veel kui nende isa ukse taha tõstan.Ja lisaks ei taha nagu ühe mõttetu lipaka pärast oma lapsi isata jätta-rääkigu kõik mida tahes -lapsed eriti poisid -vajavad ikkagi igapäeva mitte pühapäeva isa .küsisin ka mehelt et kas ta tõesti tahab et keegi teine ta lapsi igapäevaselt kasvataks ?siis küll oli vastus kiire ei !Olen ise küll mõelnud et mis siis mina valesti tegin -ja ausalt - ei suuda leida ühtegi sellist põhjust mis õigustaks oma lapseootel naise reetmist .ta küll lõpetas selle naisega suhtlemise -saatis talle sms et käesolevast hetkest ta enam ei suhtle temaga sest ei taha oma pere reeta ja et armastab siiski mind ja et too ärgu enam helistagu ega smsigu -noh kas see ka nii on -ei tea .Praegu on nii et elame koos -aga on hetki kus ma olen rahul et võitlen meie eest edasi - mees ikka usub meie võimalusse - ja on hetki kus vihkan teda ja hetki kus maad võtab täielik tunnete puudus .Vahest öösel ärkan ja lähen ise suurde tuppa diivanile .Ma ei suuda sellest isegi sõpradega veel rääkida -olen siiani okis -perest rääkimata -nad nimelt kõik austavad mu meest väga -ja kahjuks peavad mind tugevaks .Samas ma ei taha enne midagi teistega arutada -tahan oma enda otsuse teha -aga tunnen et pean ka enda mure välja rääkima -selleks olen ka siin . Vabandan kui mu jutt na segane on .Lihtsalt tahan teada -kas üldse on sellisest jamast võimalik välja tulla ja kunagi veel õnnelik olla ? st seda siis kui ma oma mehega kokku jään . Ta kirjutas mulle isegi armastuskirja - seda kull exeli tabelis -aga siiski see liigutas .üks osa minust tahab andeks anda - sest õnneks ta nüüd saab aru et vääritust teost väärikat ei sünni -aga teine osa tahab ta igagveseks unustada ja lisada nende teiste mõttetute meeste klubisse kes mu enda elus enne teda on olnud .seega kui kellelgi sarnasest lood positiivset näidet tuua -oleksin tänulik - sest siiski tahan anda meile veel ühe võimaluse -nii enda kui laste pärast ja ehk see olnu teeb meid vaid tugevamaks -või olen siiski lootusetu naiivitar?
10 aastat on väga pikk aeg, et seda kohe oma elust välja visata. Olen olnud samas seisud, esimene laps oli juba suurem ja teine just sündinud, kui sain teada, et minu mees on peaaegu aasta suhtes olnud. Ja sama seis, see teine naine oli meie perekonnatuttav ja teadlik nii minu rasedusest kui ka meie esimesest lapsest. Ja see tegi veel rohkem haiget, sest reetnud on sind ju kaks inimest. Mäletan täpselt, sellel hetkel mulle tundus, et sellest olukorrast ei tule ma kunagi välja. Mõtled keerlesid peas, et miks, miks.Et miks meiega nii juhtus, sest tegelikult olid ju asjad korras. Aga ilmeselt vastust sellele ei ole, ju pärast 10 aastast kooselu ja kohustusi, oli mehele kõditav, kui keegi osutas kohustustevaba tähelepanu.
Minu esimene mõte oli ka, et nüüd on lõpp, koligu välja, saan ise ka hakkama. Esitasin mehele sama küsimuse, et kas ta tahab et tema lapsi hakkaks kasvatama teine mees, ked lapsed hakkavad isaks kutsuma. Loomulikult ei olnud ta üldse selle peale mõelnud. Eks minu reaktsioon pani ta uuesti asjade peale mõtlema.
Praeguseks sellest 3 aastat möödas. Asjad on küll lahenenud. Ma ei mõtle selle peale enam. Ilmeslt saad ise otsustada kas kõik on seda väärt. aga igathes pole mõtet oma perest niisama loobuda, liiatigi on su mees aru saanud, et tegi valesti. Ja kes garanteerib, et järgmine mees on see ideaalne, kes võtab su lapsed omaks ja on sulle samas hea mehe eest.
Tegelikult ,on asi siiski raskem - ma lihtsalt ei suuda andeks anda - selle reetmise ulatus on minu jaoks lihtsalt liiga suur . Ma tahan küll - aga igakord kui sellele mõtlen -hakkab lihtsalt sees lausa füüsiliselt keerama .Mõistus ütleb üht ja süda teist -ja mis kõige hullem neil pole ka selge mis pidi tunda ja mõelda .Kuidas küll sellest välja tulla ? Kas ainult aeg teeb oma töö ? Kindlasti osa -aga kardan ,et kui jääda vaid aja peale lootma -kustub ka see viimane mis mul tema vastu jäänud on .Ja üha enam kipub mulle selgeks saama see ,et lapsed jäävad isata kasvama -sest minu sees pole jõudu andestamiseks ja see on kurb.Kuidas olete selle kõigega tegelt hakkama saanud ? Kuhu,kuidas ja millele oma mõtted suunata ? Käin küll ülikoolis -aga isegi need teemad ei köida mind enam =(
vägagi tuttav lugu. kuidas keegi sellest välja tuleb ja andestab. kuid selge on see, et juhtunut kannad kaasas elu lõpuni. iga kord kui tuleb mingi tüli kerib see lugu sügavalt hingesopist välja ja teeb haiget. ja isegi väga haiget. ja kogemuste põhjal teeb haiget isegi siis, kui abikaasa on siit ilmast lahkunud ja koos on elatud aastaid olnud 50. kõik sõltub inimesest, mis tüüpi ta on. aga väga valus on vaadata kõrvalt, kui sulle kallis inimene meenutab 40 aasta taguseid mälestusi suure hingevaluga. ole tugev ja tubli.
see teine kiri, kus sa räägid, et--- ma lihtsalt ei suuda andeks anda --- ja ---Ma tahan küll - aga igakord kui sellele mõtlen -hakkab lihtsalt sees lausa füüsiliselt keerama--- pani mind mõtlema oma lahutuse peale. põhjus ei olnud küll sarnrne, aga sellegipoolest andsin oma mehele ka teise võimaluse. püüdsin mõista ja andestada, aga tagantjärgi ütlen siiski, et see ei õnnestunud. klassikaline lause: miski polnud enam endine...
me ei läinud päevapealt lahku, pärast esimest otsust kestis kooselu (niivõrd-kuivõrd seda nii sai nimetada ) veel terve aasta ja ma ikkagi tundsin sisimas, et ei suuda andestada. see tunne on sinu sees endiselt edasi ja juhtunut ei silu tegelikult ka aeg enam päris siledaks. sa tunned ennast reedetuna, usaldus on kadunud ja seda tagasi saada päriselt vist polegi võimalik.
nüüd teise poole pealt. kui asi lõpuks lahutuseni jõudis, siis kõige suuremaks mureks oli loomulikult lapse edasine saatus. meil kujunes see välja nii, et laps elab vaheldumisi kas minu või isaga. samuti suhtleme me siiani pärast lahutust mehega omavahel edasi juba seitsmes aasta. me lihtsalt ei mahtunud enam ühte ruumi ja ühte elamisse ära. lapsele oleme endiselt ema ja isa, ka ämmaga on suhted endiselt head.
see kõik on läinud aja jooksul paika, tagantjärgi ütlen, et olen kindlalt praegu õnnelikum, kui selles poolikus abielus olles.
ütleme nii, et ta murdis mu südame ja seda parandada polnud enam võimalik.
kuigi siiani ta küsib, et äkki oleks kunagi lootust...
ta on endiselt väga hea isa meie lapsele ja hea sõber ka mulle...aga ei midagi enamat...
selline oli siis minu lugu
Raske on jätkata, kui usaldus kadunud ja andestada ei suuda. Kuigi mõistusega võttes näib Teile kooselu jätkamine vajalik, käivad emotsioonid justkui oma rada ja ei anna rahu.
Nagu selgub, on paljudel jagada oma kogemusi ja loodetavasti, et saate neist tuge ja selgust oma hinges toimuvast ning jõuate lõpuks selleni, mis on Teile parim.
Tahan lisada nii palju, et kuumalt pole mõtet putru süüa ja otsustega pole hea kiirustada. Olete palju üle elanud ja emotsionaalselt veel väga kurnatud. Reetmine on suhetes väga keeruline elamus. Kui Teile näib, et sees keerab ja olete veel toimunust hokis, siis vajate aega, et enda tühjaks rääkida ja head kuulajat. Kui pole kedagi, kellega tahaks rääkida ja head tuttavad ei pruugi olla sel juhul parim variant, siis ärge peljake minna psühholoogi juurde. Tehke seda enda heaks, see on abiks ka lastele, kui ema kiiremini tasakaalu leiab.
Kindlasti tasuks enda jaoks sügavamalt mõista, mis teeb andestamise nii raskeks. Inimesed on ekslikud, eriti kui jutt on suhete ja tunnete pinnal toimuvast. Kui mees tegi vigu, siis ka ilmselt mitte ratsionaalne olles ja tulevikku arvestav. Samuti on vähe tõenäoline, et ta tahtis Teile haiget teha. Kui eksimuste tunnistamine ja soov hoida peret koos on siiras, siis on küsimus selles, mida vajate Teie, et saaks jätkata ja end suhetes mehega hästi tunda. On midagi, mis on veel liialt peidus, et avastada?
Oma kirjas arutledes vastate ise oma kõhklustele, et ei taha lastelt isa võtta, kuid millised on Teie tunded naisena oma mehe suhtes? Kui armastus on alles ja leiate, et see mees on ikka veel see, keda enda kõrval vajate, siis on kergem leppida ka sellega, et ta on oma eksimuste ja vigadega.
Soovin Teile kiiremat selgust oma tunnetes ja hingerahu.
Kõige raskem ongi see , et armastus ja tunded pole kadunud .Nii oleks palju lihtsam .Praegu ongi nii ,et üks päev mõtlen, et ok elame edasi ja saame sest kõigest üle,sest ega ma ei suuda ilma temata olla -oleme siiski kokkukasvanud ja tahaks vaid kaissu pugeda ja kõik halva igaveseks unustada .Ja kui mõtlen kogu eelnenud jamale -tõrgub mõistus uskumast, et ta nii vastik suutis olla ja et ma lihtsalt ei julge enam oma südant avada -kartus haiget saada on nii suur, et ma pigem olen ilma temata.Ma olen kõik eelnevad 10 aastat olnud väga tänulik oma saatusele ,et ma nii hea inimesega olen kokku sattunud ja et just see mees mind armastab-just nii nagu olen ,kõigi oma vigadega.Ehk aga olengi tast endale loonud liiga ideaalse versiooni ja kui nüüd selgus, et ta ikkagi lihast ja luust ekslik tegelane, siis eks mu pettumus ongi võibolla üheks takistuseks .Usun teda praegu küll, et tema soov minuga olla on täiesti siiras - teatud asju pole võimalik teeselda .Ja tema puhul, kes tegelt vähe omi tundeid välja näitab -on pisarad kõikse ehtsam siiruse väljendus .Ei hakka ju lihtsalt niisama nutma kui peab oma naiselt küsima kas tohin sul ümbert kinni võtta -ja ta nuttis just sellepärast et peab küsima -et milleni oleme jõudnud.Kui ma talle omi läbielatuid tundeid kirjeldasin ,ei suutnud ta uskuda, et ma temast räägin -et kas tõesti ta käitus niimoodi ?Eks tuleb välja et meil ongi palju asju mis aastate jooksul on rääkimata jäänud.Ega tegu on tehtud ,ja eks mul tule nüüd oma kolme situatsiooni seast valida - kas väljuda ,muuta või leppida .Võibolla teebki andestamise raskeks see, et ma pole ka iseendaga paljudes asjades rahu teinud - olen ka vigu teinud ja mitte vähe -neist õppust võtnud ja edasi läinud -kuid siit lugedes peidus olevates asjadest - pean tõdema ,et ega ma pole ka endale andeks andnud omi eksimusi .Ning eks paljuski mõjuta nö lapseeas kogetu - minu enda turvaline elu lõppes kui isal tekkisid töised jamad ja ta seetõttu lihtsalt jooma hakkas ja kogu me elu põrguks muutis -miks ema talle ikka ja jälle andestas ei saanud ma tookord aru ja ma olin ka sellepeale temale pahane .Tänaseks on isa sellest välja tulnud ning nad saavd rõõmsalt koos oma vanaduspäevi veeta -hind on küll kõrge olnud -laste närvid ja kõik muu mis sellise eluga kaasneb-aga see on nende valik olnud ja eks nad ürita seda nüüd hüvitada nii kuis võimalik.Ja ka nemad hoiavad mu meest väga.Veel üks põhjus miks see kõik nii rängalt mõjub -minu turvaline kodu ei olegi enam ühtäkki turvaline ja see sees keeramine toob uuesti meelde ka lapsepõlves kogetu-hirmu ja vastikustunde.Ja tõesti ma pöörduks heal meelel psühholoogi poole -kuid ei tea kelle juurde pöörduda?Tundub, et mul seisab ees kõva töö iseendaga, et aastatega kogunenud jama endast välja lasta.Ja aitähh kõigile kes võtsid vaevaks vastata !
mul kyll polnud sama probleem, aga lõppeks pidin ka tegema otsuse, kas jään ja andestan või lähen...ja armastus oli ikka veel seal...mida kaugemale ma lykkasin minekut ja ka andestamise varianti(sestka mina ei suuda andestada-see yks mu vigu) siis seda rohkem see mind ennastseest mürgitas...ja lõppeks hakkasin meest vihkama...vihkama seda tunnet enda sees ja ma olin veel suuremas segaduses......
mina otsustasin minna, samas ei olnud meil lapsi, niet mul oli otsust kergem teha....aga jah...lihtsalt mõtle selle peale, kui jääd ja ei andesta siis see sööb su hinge....jasellest ei ole kasu ei sulle, su lastele, ega ka mehele....
armastus läheb ka millalgi üle..mul läks...
see kiri muidugi ei väida, et peaksid minema...lissalt...tean mis tunne seeon, kui syda ja mõistus vaidlevad....see on raske...
