Meie probleemid algavad mehega juba põhimõtete lahku minemisest.
Mina pean oluliseks peret ja selle heaolu, temale on oluline ennekõike enese heaolu.
Võin kostuda iseka ja ebaõiglasena, aga tunnen, et meie pere laguneb just tema pärast. Võimalik, et tema näeb seda oma vaatenurgast teistpidi.
Minu perele orienteeritus võib temale tunduda ülepakutuna, samas minu jaoks on tema eemalolek solvav.
Mees on narkosõltlane ja alkohoolik. Seda küll minu taluvuspiiri arvestades - iga temavanune noor inimene nimetaks seda lõbutsemiseks. S.t. ta ei ole süstiv narkomaan, ta ei ole narkomaani tüüpkuju. Alkoholi tarbib mitte vähem kui kord nädalas. MINU jaoks on see probleem.
Püüan teda vabandada (enese ees) tema sisemiste pingete ja keerulise lapsepõlvega. Olen optimist ja usun, et kui teda aidata siis mõistab ta ise, et on võimalik elada mõnuaineteta ja selle järel saab ta aru pere hoidmise tähtsusest.
Samas on võimalik, et loon enesele illusioone ning kui olen juba korra mõistnud, et ta ei ole pereinimene, siis teda nö kodustada ei saagi...
Meil on lapsed ja pere on püsinud vahelduva eduga minu meelest vaid tänu minu ponnistustele. Kas paariteraapia võiks aidata? On seda mõtet üldse proovida või tuleks suhtele lihtsalt kiire lõpp teha? Mees ise on nõus paariteraapiasse tulema.
Saan teie kirjast aru, et olete juba pikka aega rahulolematu, kuid ikkagi püüate peret koos hoida. Selle jätkuks on täiesti loogiline ära proovida ka paariteraapia. Kui ei aita, siis saate vähemalt öelda, et olete teinud omalt poolt kõik, mis võimalik. Kui aitab siis on ju õnn ja rõõm teie poolel.
Nii napi kirja põhjal mina küll ei oska öelda, kas teraapiast võib abi olla. Palju sõltub ju teie abikaasast. Kui ta tõesti tahab oma probleemidest vabaneda, siis võib sellest abi olla. Samal ajal on oluline ka teie suhtumine temasse. Kui teie ettekujutus mehest ja isast on oluliselt erinev tema ettekujutusest, siis võib tal olla raske teie meele järgi olla, isegi kui ta väga tahab. Seega tuleb paariteraapiast kasu, kui te mõlemad olete valmis muutuma ja teisega arvestama. Igal juhul soovitan kõik võimalused ära proovida. Selleks jõudu ja pealehakkamist!
Ilmselt erineb abikaasa peretunnetus sellepärast, et tal ei ole olnud peret. Ta on lapsendatud koolieelikuna perre tühja koha täitjaks. Kodust on tal vähe häid mälestusi. Kodust õppis põgenema narkootikumide ja valede abil. Ta ei usalda kedagi ja tal on raske end ausalt väljendada.
Sellepärast uuringi, kas pereteraapial on mõtet.
Pereteraapia tundus parima lahendusena sellepärast, et ta kardab hingetohtreid ja ta tunneb end minuga koos kindlamalt. Samas tunnen, et ta vajaks pigem individuaalset nõustamist. Ta tahab loobuda mõnuainetest, aga julgusest ja pealehakkamisest jääb puudu. Ja kui tööasjad ning kodused mured satuvad samal ajal hinge jääma siis on tal lihtsam "põgeneda".
Ta armastab mind (mina tedagi), aga me ei oska probleemide sasipundart kuskilt harutama hakata.
Pere- ja paariteraapias on nii individuaalset nõustamist kui ka kahekesi koos nõustaja juures olemist. Usun küll, et minge koos alguses ja vaadake kuidas läheb. Kui mees saavutab psühholoogi/nõustajaga kontakti on ta kindlasti nõus ka individuaalseid sessioonil käima.
Raske lapsepõlv on sageli pärand. Muutused on aga võimalikud, kui proovida! Usun seda siiralt! Oluline on probleemiga tegeleda...
