Kuidas tulla toime lahutusega,mis on emale ja isale palju valu ja kannatust toonud?
Mõtlen seda just laste poole pealt.
Lapsed on väikesed ja ei mõista seda,samas nad tunnevad kõik minu sisemised emotsioonid ära.Viimastel päevadel on nad lausa võimatud-kaklevad,löövad,virisevad ja "memmetsevad"vahetpidamata.Tean,et see on neile raskem kui minule,aga äkki saan ma neid kuidagi aidata lisaks tegevustele,mis meil koguaeg käsil on(kõik,mis neile huvi pakub-pottidega kolistamisest seinamaalinguteni,praegu on peaaegu uus tapeet maast laeni täis joonistatud)
lapsed 2 ja 4a.
Räägi lastega, mis teiega toimub. Mäletan, et kui minu vanemad lahutasid, siis meid jäeti kogu sellest protsessist kõrvale (olin siis 10a ja vend 4a). Ema hiljem ütles, et selleks, et meid säästa. Tegelikkuses me ei saanud aga aru, mis toimub: ema nuttis pidevalt, isa käis morni näoga, tülitsesid omavahel. Väikevend küsis minu käest mitu korda, kas me oleme teinud mingit pahandust, et emme ja issi on nii kurvad. Meie ees püüti teha head nägu, kuid me nägime ju ikkagi, mis toimus. Alles vahetult enne isa välja kolimist, öeldi meile, et nüüd on nii... Rääkige koos mehega lastega, miks te lahutate ja et te armastate neid. Ole tugev!
Mu laps oli 5aastane kui mehega lahutasime. Raske oli ja väga valus, aga kindlasti muutus kodune kliima palju rahulikumaks, kuna enne tülitsesime mehega väga palju. Alguses reageeris tüdruk meie lahkuminekule väga ärevalt, ärkas öösiti üles, tegi üle pika aja öösel voodisse, otsis palju tähelepanu, tegi lasteaias rumalusi. Ka mina püüdsin teda sellest kõigest eemale hoida. Ühel õhtul puges ta mulle kaissu ja küsis, "Emme, kas te issiga jätate mind ka maha?". Olin murest murtud ja sain aru, et olin teinud väga valesti, püüdes teda kaitsta, olin tegelikult teinud veel rohkem haiget.
Istu lastega maha ja räägi nendega. Selgita, mida sina tunned, ka seda, et oled kurb ning millised muudatused teie elus leiavad aset. Lase ka neil küsida ja rääkida, sest nad ei saa aru, mis toimub. Üheskoos on palju parem raskeid aegu üle elada!
Tere!
Mõistan Teie olukorda. Lahutus on emotsionaalselt raske nii täiskasvanutele, kuid veelgi raskem lastele. Raskemaks teeb olukorra see, kui täiskasvanud ei oska selles olukorras lastele arusaadavalt käituda.
Lahutuseni jõutakse siis, kui mees ja naine saavad aru, et enam ei ole võimalik koos eksisteerida. Täiskasvanud on selle teadmiseni jõudnud läbi tunnete ja otsuste kujunemise protsessi. Lapsed tajuvad olukorra muutust juba varem, kui ema ja isa käituvad endisest erinevalt. Lapsed ei saa aru, mis on selle põhjuseks.
Paljude lahutuste korral on küsimuseks: "Kuidas me lastele sellest olukorrast teatame?" Pereterapeudina ja psühholoogina olen oma töös soovitanud vanematele, et lastele tuleb neile arusaadavas keeles olukorrast rääkida.
See selgitus võiks olla selline:
"Ema ja isa hakkavad eraldi elama. Vaadake, teil on sõbrad. Ühel päeval aga te ei saa enam nendega hästi läbi. Nii on ka ema-isaga juhtunud".
Edasi on vanematel vaja täpselt teada, kus hakkavad lapsed edaspidi elama, kas ema või isa juures. Peamine on see, et lastel oleks olukorrast väga selge ja kindel pilt. Millal lapsed isaga kohtuvad, kui ema juurde jäädakse või vastupidi. Lastele peab jääma teadmine, et ema ja isa jäävad nende jaoks ikkagi alles. Nad lihtsalt elavad eraldi.
Veel üks oluline mõte: kuhu jääb laste kodu? Kui jäädakse ema juurde elama, siis minnakse külla isale või vastupidi. Lapsel ei saa olla kahte kodu.
Kõik igapäevased korralduslikud muutused on vaja lastele selgitada. Enne on need kokkulepped aga vajalik saavutada vanematel endil.
Kui vanemad lahutavad, siis on emotsionaalsed pinged sedavõrd suured, et lastega ei suudeta normaalsel viisi enam rääkida. Eelistatakse pigem vaikida. Kardetakse lastele haiget teha. Teadmatus teeb lastele rohkem haiget ja pinget kui tegelik olukord ise.
Teie poolt kirjeldatud laste käitumise põhjuseks on laste on ärevus ja pinge. Nad ei tea, mis ja kuidas saab kõik olema. Nad on aru saanud, et midagi on halvasti, kuid puudub täpne arusaamine.
Lastele on julgustav vanemate rahulik, otsusekindel käitumine. Kuigi lapsed saavad aru, et palju asju nende elus muutub, saavad vanemad selle olukorraga hakkama. Lapsed jälgivad väga tähelepanelikult vanemate käitumist.
Julgustan teid koos laste isaga lastele kujunenud olukorrast rääkima.
See on ideaalvariant. Kui isaga koostöö ei laabu, siis tehke seda üksi. Rääkima sellest aga peab.
Soovin Teile edu!
Tere
Kuidas teada kelle juures on lapsel parem,kui kumbki vanematest ei ole nõus lapsest loobuma ja kas 4aastaselt tohiks ikka küsida kus talle rohkem meeldiks elada?
Laps peab koduks ikka seda kohta kus enne sai elatud,kas oleks õige viia ta elama uude kohta?
Kas on asjal ka mingi mõistuspärane lahendus või aitab ainult kohtutee?
Meilgi pikk lahutusprotsess selja taga. Meil on 4, 9 ja 14 aastased lapsed. Nüüd on lastel kaks kodu, mõlemas on neil oma tuba ja asjad. Pikapeale kujunes nii, et lapsed elavad küll põhimõtteliselt minu juures, kuid suhtlevad väga tihedalt oma isaga. Nooremat last toome korda mööda lasteaiast ja ka vanemad lapsed lähevad vahel peale kooli isa juurde. Oleme lihtsalt kokku leppinud, et alati kõik informeerivad teisi oma tegemistest ja oleme ka näiteks nädalaks või paariks eksmehega kokkuleppinud oma käimised. Õnn on see, et oleme suutnud eksiga säilitada tervisliku läbisaamise ja saame asjad räägitud. Kumbki ei sarja teist. Lapsed on esmatähtsad ja armastame mõlemad neid väga!
Küsides lapselt, kumba juures ta soovib elada, saate tõenäoliselt vastuseks- "mõlema juures". See vastus on õige, sest lapsele on mõlemad vanemad kallid, olgu neil siis vigu milliseid tahes. Seega väikesed lapsed ei oska kindlasti ise otsustada, kelle juures nad elama hakkavad. Lahendus saab tulla ikka vanematelt, kui neil on veel selline suhe, et saavad koos midagi arutatud. Vastasel juhul jääb asi kohtu otsustada. Vanemad on lahutuse käigus sageli negatiivsete emotsioonidega nii üle ujutatud, et mõtlevad ainult sellele, kuidas teisele võimalikult palju haiget teha. Nii võib juhtuda, et last ei soovita endale ainult armastusest, vaid sellepärast, et teisel veel halvem oleks. Kui teie omavahel ei suuda asja arutada, siis võiks pöörduda psühholoogi või perenõustaja poole. Sageli lihtsalt kolmanda osapoole kohalolek distsiplineerib nii palju, et saate omavahel asjad südamelt ära öelda ja ka partnerit tõeliselt kuulata. Võib olla õnnestub nii kohtuväliselt asjad paika panna. Oluline on pidada meeles, et lahutate end oma partnerist mitte lastest. Te mõlemad olete lastele olulised ja armsad ja nad on seda õnnelikumad, mida rohkem aega saavad nad koos mõlema vanemaga (mis sest, et eraldi) olla. Rahulikku meelt ja mõistvaid läbirääkimisi!
