Viimasel ajal olen oma naisega väga palju tülitesenud. Viimane tüli läks väga ägedaks ja ma lõin teda. Ma ei tahtnud seda teha ja ma väga kahetsen. Naine kardab mind. Kui püüan temaga rääkida ja isegi kätt liigutan, siis hüppab ta eemale. Minu juures olekul läheb ta väga närviliseks, kuigi ta varjab seda hoolega, saan mina ju aru. Nimelt, kui ta oli väike, siis ta isa on teda paar korda löönud ja....Mida teha? Kuidas talle selgeks teha, et ma armastan teda ja ma ei tahtnud teda lüüa?
Loll ja nõrk mees oled, kui lööd oma naist. Niipalju peaks ikka lugupidamist teise inimese vastu olema, et ei lähe vägivaldseks. Kui see juhtus ükskord, juhtub seda veelgi ja naine õigesti teeb, et kardab. Sellest kooselust ei tule enam midagi, see lõpeb varem või hiljem. see on vaid aja küsimus.
Argo! Nõuab vist julgust, et kirjutada oma teost, millega ise rahul ei ole! Ma usun, et see on esimene samm olukorrast aru saamiseks ja lahenduste otsimiseks. Oluline, et suudaksite sisemiselt jõuda veendumusele, et löömine ei ole lubatud ja inimene saab enda käitumist kontrollida. Usun, et naisele kindlustunde tagasi andmiseks läheb päris hulk aega, aga teinegi kord löömine, või sellega ähvardamine võib selle võimaluse nullida alatiseks. Naised vajavad mehelt kõige enam kindlustunnet - nii majanduslikku, psühholoogilist kui ka füüsilist. Kujutage nüüd olukorda, milles teie naine praegu on. Mida ta võib tunda, kui inimene ( see tähendab teie), kes peaks kindlustunnet pakkuma, muutub ise ohu allikaks? On üsna loomulik, et ta teid kardab.
Vaatame seda olukorda nüüd mitme kandi pealt ja teie, kui seda kirja loete, püüdke tõsiselt otsida vastuseid minu küsimustele.
Tülid perekonnas on normaalne nähtus. Vägivald tüli korral ei ole normaalne ja näitab, et (1)tüli ei osata lahendada rahumeelselt või (2) vägivallatsejal on veendumus (sageli alateadlik, kuid siiski sügavalt sisemine), et teatud juhtudel on löömine lubatud. Kas teid ennast on löödud ( lapsepõlves?)? Kas teil on selline veendumus, et mõnikord on inimene nii vihane, et kaotab kontrolli oma tunnete ja käte üle? Või usute, et mees on "pea" ja naine peab talle kuuletuma ja kui asjad nii ei ole, siis mees on nannipunn ja "tuhvlialune"? Kas tunnete end pahasti (ebakindlalt, ärritunult, vihaselt), kui kuulete midagi oma naise tegemistest, millest ta teile rääkinud ei ole? See viimane võib viidata vajadusele oma naist kontrollida, et vältida hülgamist või muid ootamatusi. Kas teil on raske leppida sellega, et naine näeb asju teisiti kui teie ja jääb oma seisukohtade juurde? Kas tunnete, et selline olukord on teie autoriteeti õõnestav? Mitmed "jah" vastused näitavad, et püüate oma pereelu korraldada ainult enda nägemuse järgi ja kõik teistsugused lähenemised on teie jaoks valed ja võib olla teie enesehinnangut alandavad. Kui teid ennast on löödud, siis võib olla on teie südamesse jäänud veendumus, et löömine oli õige ja aitas teil saada paremaks inimeseks.
Igal juhul on vägivalla kasutamine tunnus, et inimene ei leia olukorra lahendamiseks muud viisi ja ta tahab tülis tulla kindlasti "võitjaks" ja sellepärast ei tule tüli lõpetamine või järeleandmiste tegemine kõne allagi.
Kirjutate, et olete viimasel ajal naisega palju tülitsenud. Siin puuduvad vihjed põhjustele. Tülid on normaalsed, kuid kui neid on sageli, siis on kellelgi tõsiseid probleeme selles suhtes. Tülide puhul on oluline välja selgitada põhjus. Sageli on põhjuseks varjatud rahulolematus ja otsesed tüli esilekutsuvad tegurid vaid rahulolematuse väljendused. Kui alustate teie tüliga, siis küsige endalt, mis oli põhjus? Kas naine ei vasta enam ootustele? On tüli põhjuseks raha? lapsed? või midagi muud? Me vihastame teise inimese peale, kui ta meie arvates käitub lollilt, lubamatult, meid kahjustavalt. See tähendab, et vaatame maailma oma mätta otsast ja oleme kindlad, et ainult nii tuleb käituda, nagu meie õigeks peame. Tegelikult on maailmas võimalik elada ja olla väga erinevat moodi ja see, mis sobib ühele ei pruugi sobida teisele. Seega tuleb teise inimese käitumist püüda kõigepealt mõista ja alles siis oma arvamust väljendada. Sageli vihastame ka siis, kui meile tundub, et meie partneri käitumine, tegemised riivavad meie au ja uhkust. Teisisõnu, me tunneme, et teine inimene justkui häbistab meid oma käitumisega. Minu arvates on nii, et keegi ei saa mind häbistada ega minu enesehinnangut alandada, peale minu enda. Kui minu abikaasa murrab truudust, siis see ei häbista mind, vaid näitab teda truudusetu elukaaslasena.
Kuidas siis käituda konfliktides? Oluline on välja selgitada, kas tegemist on vajadus- või väärtuskonfliktiga. Vajaduskonflikt on selline, kus teise inimese käitumine toob mulle käegakatsutava tagajärje. Nt. partneri liigne raha kulutamine viib selleni, et mul ei ole raha üüri maksmiseks.
Väärtuskonflikt on vastuolu põhimõtete, väärtuste tasandil. Nt mulle ei meeldi minu naise sõbranna ja ma saan vihaseks, kui kuulen, et nad on koos kohvikus käinud. Mulle ei meeldi oma abikaasa hobi, mis minu arvates võtab mõttetult palju aega. Sageli on just viimast sorti tülid suhete halvendajad. Väärtuskonfliktide põhjuseks on sageli veendumus, et maailmas on õige elada vaid ühtviisi ja kõik muu on halb, rumal, lubamatu. Väärtuskonfliktil pole enamasti mõlemat poolt rahuldavat lahendust ja seetõttu on mõistlik suhtuda sallivalt teise inimese põhimõtetesse ja väärtustesse.
Vajaduskonfliktide puhul on mingid minu vajadused rahuldamata või toob teise inimese käitumine mulle kaasa lisatööd, lisakulutusi või ajakulu. Sel juhul ma annan mina teate, milles toon välja tema käitumise mõju minule. Nt "Kui sa kulutad jõulukaunistustele nii palju raha, siis ma muutun murelikuks, sest kardan, et meil ei jätku raha üüri jaoks". Mina teade ei ole süüdistav nagu seda oleks sina teade, mida tavaliselt kasutame:" Sa oled üks mõtlematu laristaja ja ei suuda kunagi pikemalt ette mõelda." Kui on olukordi, mis ikka ja jälle tüli põhjustavad, siis tuleks kasutada kuueosalist võitja - võitja konfliktilahendusmeetodit. Sellest saab lugeda Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" või minna perekooli, kus võimalik praktiliselt see läbi mängida.
Argo! Usun, et teil on veel võimalus muuta oma suhe mõistvaks ja mõlemale partnerile rahuldustpakkuvaks. Väidate, et armastate oma naist ja ei tahtnud teda lüüa. Nüüd tehke kõik selleks, et muutuda rahulikuks ja sallivaks meheks. Kui tunnete, et siinkirjutatust ei aita, siis külastage psühholoogi või perenõustajat. Hea oleks seda teha koos abikaasaga. Tegutsege ja ärge jääge ootama, et ehk laabuvad asjad iseenesest.
Muidugi ei ole ma oma teoga rahul ja naisega otsustame kõike alati koos. Ma ei ole sugugi mingi pere pea ega käskija siin. See tüli läks väga teravaks, tema tõukas mind päris mitu korda, lõpuks...Ma tõesti ei saa aru, kuidas ma võisin, aga ma lõin teda. See tõi välja vanad haavad. Ma kirjutasin ju, et ta isa lõi teda. Aga ükspäev siin olin öösel tööl ja mul oli nii halb selle pärast. Saatsin talle vabandava sõnumiga SMS-i. Koju päeval läksin, siis üritasin rääkida, vabandasin ette ja taha. Noh ega ta enam mu eest ära ei jookse, aga selline pinges on ikka.
Ei. Ma pole isegi kooli ajal kedagi löönud ja veelvähem naist. Mul on tunne, et te ei saa minust aru ning ma isegi et kahetsen, et oma probleemist kirjutasin. Küll ma saan hakkama ise. Üritasin vähemalt rääkida ja muideks ma ei ole ähvardanud teda lüüa ega midagi. See lihtsalt juhtus. Ma kahetsen väga. Ma ei lähe närvi ju sellepärast, et mu naine räägib hingeasjadest sõbrannadele aga mitte mulle. Ta on selline alati olnud ja nii ta ka jääb. Ta rääkis emale, et mingi mees üritas teda töö juures käperdada, aga ta ei rääkinud sellest mulle. Ma mõistsin, et selliseid asju ei taheta meestele öelda. Ta isegi vist ei tea, et ma seda tean...
See on veits teistsugune olukord, kui minul ükskord. Mu naine on väga lapsemeelne ja lõbus. Ühel õhtul mul oli kiire tööle ja naine tegi nalja. Et seisis mulle tee peale ette ja küsis salasõna? Mul oli väga kiire, pakkusin igasuguseid :" Palun, lase mind mööda", " Kallis (nime ei avalda) luba mul mööda minna" jne. Naine raputab kindlameelsena pead. Lõpuks läksin närvi, trügisin mööda ja ütlesin talle "Paks" Ma nii kahtsesin seda ja see tuli ka eikuskilt välja. Naine on mul natuke selline tüse ja oma välimuses suht kinni. Aga mis teha, mulle meeldivad vormikad naised. See juhtus juba ei tea mingi kolm neli aastat tagasi, praeguseks lukus teema...Psüholoog vist aitaks.
Tere, Argo! Aeg on liikunud uude aastanumbrisse, kuid Teie aasta lõpus kirjutatud kiri on natuke hinge peal. Kurb, et siia kirjutamist kahetsete, sest Teile tundub, et Teid ei mõisteta. Lugesin üle ka kommentaarid. Nendes on tõesti kindel vägivallavastane hoiak, kus peale Vaike Kumari ning viimase kirjutaja ei peegeldu soov mõista. Kahetsete südamest juhtunut ning otsisite, kuidas seda heastada. Olete oma tegu tunnistanud, kahetsenud, vastutust võtnud, mitte õigustanud, vabandanud ning paistab, et naine on suutnud ka andestama hakata. Et mõningane pinge püsib, on loomulik. Edasine asjade kulg oleneb teist mõlemast. Mõned mõtted eelolevale lisaks.
Paistab, et tundsite end tülitsedes abituna ning kui naine Teid tõukas, provotseeris see justkui asjade edasist kulgu. Kuna löömine on Teie puhul ebaharilik käitumine, ehmusite ka ise toimunust väga. Olukorda raskendavad kahtlemata naise valusad mälestused lapsepõlves kogetud vägivallast. Ometi on päevakohane mitte minevikuvalu, vaid küsimus, et see juhtus Teie kahe vahel. Kuidas see sai toimuda? Milline vastastikuste käitumiste ahel selleni viis? Ning kuidas olla kindel, et juhtunu ei korduks edaspidi?
Esimesest kirjast selgub, et tülitsete sageli. Kas tüli põhjus on seotud viimases kirjas lisatud infoga, jääb ikkagi selgusetuks.
Vähe on paare, kes oskavad tülitseda nii, et sellest sünnib selgus ja mõistmine, paraneb omavaheline arusaamine ja lähedus. Et see nii oleks, on vaja õppida ennast selgelt väljendama, teist inimest tõeliselt kuulama ja mõistma ning konflikte lahendama mõlema osapoole vajadusi ja väärtusi arvestades. Oskused, mida selleks pakub Gordoni perekool, on mina-sõnumid, aktiivne kuulamine ja kuueastmeline probleemilahendusmudel. Vaike Kumari on oma põhjalikus vastuses neid konkreetseid suhtlemisoskusi näidete abil kirjeldanud.
Kui Teie naine pärineb kodust, kus vastuolusid lahendati vägivallaga, võib see tähendada, et temagi vajab abi, kuidas end selgelt väljendada. Nii, et tõukamise asemel leiaks sõnad. Teie aga peate õppima teda mõistama ja tema tundeid peegeldama ka siis, kui need pole sõnades, vaid käitumises. See on õpitav. Kahekesi perepsühholoogi poole pöördumine võiks lisada kindlustunnet, ühtlasi aitaks lahti harutada minevikust pärit käitumismustreid, et neid siis uute ja toimivamatega asendada.
Kommenteerijate küsimus, kas antud olukorras olite kasutanud alkoholi ja viited vägivalla võimalikule kordumisele ei ole mõeldud Teie solvamiseks, vaid on paraku elust enesest tulenevad kogemused.
Kui esimesele korrale reageeritakse vastutustundlikult ja leitakse, mida kummalgi vaja muuta ja juurde õppida, võib see tõesti jääda ainsaks korraks. Vaid siis.
Õnnestuvat alanud aastat!
Külalisele. Aitäh, et Teie vastuses on toetust Argole. Juhtum, millest kirjutate, näitab, kui kergesti võime teha või öelda midagi, mida hiljem kahetseme, kui ei tea, kuidas mingis olukorras toimida. Kõige sagedamini käitume tahtmatult siis, kui tunneme end abituna, lõksusolevana, lootusetuna. Just nendes olukordades vajame lisaoskusi.
Paistab, et Teil on siiani öeldu pärast kahju. Viimane märkus "psühholoog vist aitaks" viitab justkui sellele, et öeldu on siiani Teie ja Teie naise vahel ning mõlemad kannatate.
Aastavahetus on ikka väärtustele ja eesmärkidele mõtlemise aeg. Miks mitte ka see teema, kui see Teid mõlemaid vaevab, lukust lahti teha ja ära lõpetada. Distantsilt paistab mõnigi asi selgemini.
Mida naine tegelikult tahtis, kui võlusõna küsis? Kallistust? Musi? Kumbki ei võtaks ju kaua aega. Kallistus, suudlus ning mina-sõnum sinna juurde: "Kallis, mul on praegu tõesti kiire. Tahaks olla sinuga, kuid pean jõudma (kuhu)... Kui tulen, võtame paar tundi ainult teineteise jaoks." Veel üks musi. Näiteks.
Äkki tõesti ei olnudki Te naisele selgelt öelnud, kui kiire Teil on ja ta ei teadnud seda. Pealegi võib kiirolukorras anda kiirmusi. Ning mina- sõnumitest on kergem aru saada kui sina-sõnumitest. "Kallis, palun mine eest ära," võib mõjuda tõrjumisena. Samas naise tunnete peegeldamine: "Sul on kahju must lahkuda. Lootsid, et mul on rohkem aega sinu jaoks," annab naisele teada, et kuigi seisate oma vajaduste eest (jõuda õigeks ajaks vajalikku kohta), mõistate ka teda
ja tema tundeid.
Kui praegu asi jutuks võtta, võiks see kõlada umbes: "Kallis, on üks vana asi, mis mul siiani hingel on. Ütlesin sulle mõne aasta eest midagi, mida siiani kahetsen. Soovin, et oleksin mõistnud, et sa tahtsid vaid tsipake rohkem lähedust. Mina aga palusin sul eest ära minna. Oskamata pakkuda seda, mida vajasid, väljendusin viisil, mis sulle haiget tegi ja sind solvas. Mul on siiani kahju, et sulle sel moel haiget tegin. Seda enam, et armastan sind tõesti just sellisena nagu sa oled."
Õnne ja armastust alanud aastaks!
Soovi korral leiab oma armastuse väljendamisele igapäevasuhetes toetust J. Gray raamatust "Marss ja Veenus. Igavesti koos" ning B. Angelise "Kuidas armastada õnnelikult kogu elu".
