Minul on 9 aastane tütar ja elukaaslane, kellega olen koos elanud aasta. Alguses tundus, et kasuisa sulas meie perekonda hästi, kui nüüd näen nii oma lapse kui ka elukaaslase käitumises probleeme. Laps on hakanud väljendama oma pahameelt meie suunas, on muutunud armukadedaks ja kasutab ebameeldivaid väljendeid. Alguses kui ma lapsega tema käitumisest üritasin rääkida, sai ta sellest aru aga järgmisel päeval hakkas kõik otsast peale - sõimab meid ja jonnib. Elukaaslasel endal lapsi ei ole, ning on oma nõudmistega suhtkoht range ja konkreetne. Selline temapoolne jäikus teeb aga mulle haiget- umbes, et kui laps saadab mind pikalt, siis meie suhe saab läbi. Samas elukaaslane ja laps omavahel suhtlevad vähe, elukaaslane suhtkoht kinnine ja eelistab vältida konflikte. Olen püüdnud lapsega rääkida, kuid laps vastab mulle nüüd, et mis siis et sulle teeb mu käitumine haiget, te oletegi nõmedikud ja naerab mulle näkku. Olen püüdnud lapse ja elukaaslase vahel keskteed leida, kuid see tundub raske. Tahan ju et kõigil oleks hästi. Kuidas oleks õige lapse ja kasuisa suhteid parandada ja teha kooselu neile mõlemile vastuvõetavaks?
Mure on tõsine. Olete keerulises olukorras oma lapse ja mehe vahel. Üheltpoolt teeb teile haiget elukaaslase jäikus, teiseltpoolt on tütre muutunud käitumine teie ja elukaaslase suhtes.
Olete püüdnud tütrega rääkida, kuid põrkute justkui seina vastu. Sõnad on üks kaitsemehhanisme. Loomulikult ei meeldi kellelegi kuulda, et tema käitumine valmistab teisele valu. Laps ostab vastupanu öeldes, et ah te oletegi nõmed jne. Siinkohal on oluline iseenda sõnasabast kinni saada ja mitte hakata kohe moraali lugema. Püüdke hoopis mõista lasta ja jõuda selgusele, mis temas toimub, mis on tema käitumise taga. "Sa oled meie peale pahane/Minu jutt tundub sulle nõmedana", "Sa tunned, et ma olen ebaõiglane" vmt. Peegeldamine ja aktiivne kuulamine aitavad jõuda probleemi tagamaadeni. Küsitlemine, usutlemine, moraalilugemine, süüdistamine, ähvardamine... kõik need valavad ainult õli tulle! Vahel on vaja aktiivselt kuulata üsna pikalt enne kui ta on valmis teid kuulama. Aktiivne kuulamine on üks olulisemaid viise, kuidas jõuda probleemide tuumani. See aitab ka lapsel endal iseendas paremini selgusele jõuda.
Mis võib olla lapse käitumise taga? Tähelepanuvajadus, soov olla mõistetud, laps võib katsetada piire, mis on talle lubatud ja mis mitte või hoopis midagi muud. Oluline on meeles pidada, et lapse probleemse käitumise taga on mures laps! Ta ei saa mingi olukorra lahendamisega ise hakkama, tal puuduvad selleks vajalikud oskused, teadmised. Väga sageli ei saa laps ka ise aru, mis temas täpselt toimub. Ta teab ainult seda, et ta tunneb end halvasti ja käitub selle n-ö välja. Täiskasvanu ülesanne on olla talle toeks! Loomulikult kui lapse käitub vastuvõetamatult, siis tuleb ka iseennast kehtestada tema käitumise suhtes. "Ma tunnen end väga halvasti, kui sa ütled..." Kindlasti vältige süüdistamist nii hääletoonis kui ka sõnades! Rääkige iseendast, seda mida teie tunnete ja mõtlete. Oluline on meeles pidada, et mitte laps ei ole halb, vaid tema käitumine!
Antud olukorra teevad keeruliseks suhted uue elukaaslasega. Mehe läbisaamine tütrega ei ole kõige parem. Te tunnete sealjuures ka iseennast väga halvasti. Kindlasti lisaks tütrega rääkimisele on oluline ka elukaaslasega oma tunnetest rääkida. Mind pani väga mõtlema teie lause, et kui laps saadab teid pikalt, siis mehe poolne suhtumine on, et ka teie kui mehe ja naise vaheline suhe on sellega läbi. Kas tema poolne väljapakutu on siis valik elukaaslase ja tütre vahel? Siinkohal tuleb teil endal langetada oluline otsus? Mis on see mida teie soovite? Mis on teie jaoks oluline?
Rääkimata asjadel on kalduvus kuhjuda ja pikapeale hakkab see suhet mõrandama. Tõesti rääkimine on vahel väga raske. Lihtsam on vaikida. Selle hind võib olla aga väga kõrge. Nagu ma eelpool kirjeldasin tunnete peegeldamist tütrele, sama soovitan ka teha elukaaslase puhul. "Ma tunnen end väga halvasti olukorras, kus.... See teeb mulle väga haiget" Samavõrd oluline on ka siin vältida hinnanguid, süüdistusi... Abiks on jälle aktiivse kuulamise kasutamine, sest vastupanu on täiesti loomulik reaktsioon. Andke teada oma vajadustest soovidest. Väga sageli kõnnime teine teise kõrval. Arvame, eeldame, järeldame, kuid unustame oma sees toimuvast teekaaslasele rääkida...
Kindlasti on soovitan vajadusel pöörduda ka perenõustaja poole!
