Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Laps väljaspool abielu

kress
Külaline
Postitatud 19.08.2006 kell 18:11
Palun arvamusi ja kommentaare! Lugu järgmine, et mehel on väljasool abielu sündinud laps, praegu 3.aastane. Elasime abikasaga 1,5 aastat lahus ja nüüd oleme otsustanud uuesti kooselu jätkata. Lapse emaga pole mees 3 aastat suhelnud, ega ka elatusraha maksnud. Vahepealne aeg kulus mehel n.ö. toibumiseks shokist, mis antud sündmus kaasa tõi.
Nüüd kui ta võttis lapse emaga ühendust, sooviga oma isakohustusi täitma hakata, keeldus lapse ema mehega suhtlemast (v.a. juhul kui mees tema juurde läheks elama).
Nüüd ei oska mees seisukohta võtta, kas võidelda olemaks lapsele isa või maksta raha ja unustada laps.
Mind aga vaevab küsimus, mis oleks minule parim variant (mis suunas meest veenda?)
Ühelt poolt, maksab raha ja justkui probleem unustatud...kuid kas on? Mees ise on kasvanud isata ja isa toetuseta ja aastaid sellepärast õnnetuna end tundnud! Mida arvavad sellisest isast meie lapsed? (meil 2 täiskasvaud last ja kolmaski juba 15) Kas mina suudan jätkuvalt lugu pidada mehest, kes oma last ei tunnegi? Ja aastate jooksul võib ikkagi tekkida uuesti situatsioone, kus lapse ema võtab mehega ühendust (kasvõi kohtu teel nagu algseltki)
Teiselt poolt, sõdida lapse emaga lapsega kokkusaamise õiguste eest. Kas ehk lapse ema seda ei taotlegi, et saaks mehega suhelda, mis iganes vormis siis?? Mina olen küll valmis olema tema lapsele kasuema, kuid lapse ema ei kannata seda välja, kuigi ta teadis ja tundis mind ja meie peret ennegi.

Kumb variant oleks minu jaoks parem? Parem selles mõttes, et meie suhe toimiks, et meie ühised lapsed tunneksid end oma vanematega hästi, ei peaks häbenema neid.

Ootan arvamusi, komentaare ja kui kellelgi on siis ka kogemusi!
Ette tänades!
kilumari
Külaline
Postitatud 19.08.2006 kell 20:37
Mulle tundub, et selle olukorra lahenduseks peab mees ise otsused tegema. Sinul ei jää muud üle kui mehe otsust toetada. Ükskõik, mida mees siis otsustab.
kress
Külaline
Postitatud 20.08.2006 kell 00:33
olen nõus. Kuid siiski tahaks kuulda arvamusi, milline otsus oleks mulle parem? Sest mul on ju alati variant, et ma lahkun mängust! Smile
kress
Külaline
Postitatud 20.08.2006 kell 01:59
ja kena oleks, kui keegi ka erinevaid ohte, võimalusi, ühe ja teise variandi nõrkusi ja tugevusi välja tooks? Antud foorum tundus mulle asjalik ja positiivne. Enamuses selline halvustamine ja lahmimine! Smile
mall
Külaline
Postitatud 20.08.2006 kell 22:47
Olukorra võti tundub mulle olevat siiski lapse ema käes. Kui ta on enda jaoks rahulikult olukorra läbi mõelnud, suudab ta kindlasti ka otsustada, millised võiksid olla edaspidised suhtlemisvormid. Sulle soovitaksin äärmist delikaatsust, oma mina tagaplaanile jätmist ja rahulikku ootamist. Sinu mees on ju ikka sinuga! Pane ennast korraks tema olukorda ja võta rahulikult.
Oma lastele, kuna on tegemist täiskasvanutega, peaksite küll olukorda rahulikult ja emotsioonivabalt seletama. Kui sellega liialt venitada, võib arusaamatusi tulla.
Ühesõnaga- mida mõistlikum ja pingevabam ise suudad olla, seda suuremad on sinu plussid. Igasugune võitlemine ja muu tõmblemine ei anna suurt midagi.
Lähedasi on lihtalt juurde siginenud, see vist kõlab veidi hipilikult, aga hoia hing lahti ja mis seal muud!
Parimat soovides!
kress
Külaline
Postitatud 21.08.2006 kell 09:44
tänan sind mall! Lapsed teavad uuest poolvennast. Ja suhtumine oli neil erinev. Noorem tütar, kes OLI lapse ema vanema tütrega sõbranna sai üsna raske kogemuse-pettumuse osaliseks. S.h. sai tunda ka seda, et tema ema (s.t. siis mind) halvustati selles peres. Tol ajal ei saanud ta veel aru, miks sõbranna ema nii teeb. Alles siis, kui meie pere sai teada toimunust. Küllap kibestumus on tütre hinges siiani, kuigi väliselt on ta sellest üle saanud. Tundub, et ka suhtumine isasse muutus, kriitilisemaks!
Vanemad lapsed - kuuldes isa lugu olid üsnagi shokis. Ja kuuldu nende arvamust isast ei parandanud...samas nad tunnistavad, et isa jääb ikka isaks ja see tema elu, peab ise otsustama, mida teeb ja kuidas käitub.
Ma ei tea, kas ka see lugu lisaks suurendas lastes aususe olulisust suhetes. Igatahes peavad nad mõlemad oma suhetes kõige tähtsamaks ausust ja avameelsust, omavahelist rääkimist, koos arutamist - paljusid neid omadusi, mis meie suhtes mingil etapil puudu jäi.
Seega õppetund meile kõigile.
Vaike Kumari
Koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 22.08.2006 kell 17:50
Kallis, kress! Küsite mitu korda, et mis on parem minule. Vaevalt keegi kõrvalt seda öelda oskab. Usaldage ikka oma sisetunnet. Ainult meie ise saame vastutada oma õnne eest. Kui anname oma õnne teiste inimeste otsustada, siis oleme neist sõltuvuses ja tavaliselt tulevad siis ka suured pettumused. Ja vastutada teiste õnne eest ei suuda me ka. Teie suured lapsed suudavad ise oma tunnetega toime tulla. Kui tahate nendega olukorda arutada, siis tehke seda. Avameelne ja aus mõttevahetus vähendab pingeid ja aitab üksteisest ( ka isast) paremini aru saada. Alustage endast. Kõigepealt katkestage probleemis olemine, st ärge enam mõelge, mis on halvasti, vaid muutuge eesmärgikeskseks ehk mõelge sellest, mida te tahate. Eesmärk on olukord, kus probleemi ei ole või see on soodsalt lahenenud. Pange see paberile. Muutke seda nii kaua, kuni tunnete, et see on õige. Õige on ta siis, kui tunnete, et soovitud olukorras olete kindlasti õnnelik. Kui tuleb mitu varianti ja te ei suuda otsustada, kas ikka olete rahul, siis võtke niipalju paberilehti, kui on võimalikke lahendusvariante ja jagage nad pooleks. Ühele poolele kirjutage "+" ja teisele "-" ja nüüd "+" alla kõik võimalikud head asjad, mis selle olukorraga kaasnevad ja teisele poole kõik negatiivne. Kui olete kõikide variantidega nii teinud, siis selgub, millel on kõige rohkem "+" või siis millel on kõige vähem hirmsaid "-". See kergendab otsustamist. Muidugi võite asja arutada ka mehega, kuid selge on see, et tema peab oma probleemid ise lahendama ja teie ei saa teda õnnelikuks teha. Saate olla abistaja otsustamisel ja väljendada oma nägemust lahendusest ( see võiks teil selleks ajaks selge olla). Kui olete väga kõhklev otsustaja, siis pöörduge psühholoogi poole, kes aitab teil olukorda analüüsida ja lahendusi leida. Ärge oodake otsustega, sest elu möödub ja õnnelik saab olla ainult siin ja praegu, mitte mingis müstilises tulevikus.

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
ohhhh
Külaline
Postitatud 28.08.2006 kell 14:09
Tüüpiline eesti elu - kõik panevad kõiki.... Tubli, et sa ise nii tugev veel oled. Mõni noorem ja ullikesem undaks juba silmad peast välja. Aga sa.. Tubli. Ikka juhtub.
to ohh:
Külaline
Postitatud 11.09.2006 kell 17:42
tänan sind!Smile
see "kõik panevad kõiki" system on üsna karm ikka jah! Ok, no sexige...aga kohe pesapunuma hakata on ikka väga ränk!Smile
Aga nagu öeldakse, iga katsumus on meie õppetund.
Oleme mehega püüdnud sellest õppida. Kuivõrd see on õnnestunud, selgub aastate pärast!
Mind tegelikult paneb kõige enam mõtlema see ühiskondlik suhtumine...loetakse justkui normiks, et armuke võib iga abielumehega lapse soetada ja nõuda siis elatusraha!
Minu väärtushinnangute järgi on see ebaõiglane. Kuid eks igal ole ju omad väärtushinnangud ja ei jää muud üle,kui soovida neile "et andku jumal neile andeks,sest nad ei tea, mis nad teevad!"
Üks huvitav tähelepanek veel. Enda arvates väga korralikud ja sündsad inimesed tegelikult leiavad, et on täiesti normaalne, et valaline naine muretseb abielumehega lapse ja abielumees peab seda last kasvatama. Ja süüdi selles on mees, kes sexis vallalise naisega. Samas ei suuda seesama "korralik" naine mõista, et see abieluväline laps lõhub ühe perekonna, mille tulemusena kannatavad selle pere kõik liikmed hingeliselt ning materiaalselt on abieluväliselt sündinud lapsel suuremad õigused kui peres kasvaval lapsel. Sest min. eatusraha on hetkel 1500 eek; kuid peres elavale lapsele loetakse piisavaks 1000 eek.
Kas ma eksin, et Eesti Vabariigis peetakse normiks abieluvälised suhteid, sest need on seadusandlusega kaitstud?
Selleks, et mina saavutaks materiaalse tasakaalu, peaksin eostama oma järgmise lapse rikka mehega, kellelt nõuda elatusraha. Kas pole tore perspektiiv?
OK, mina seda ei tee, sest ma saan ise oma laste kasvatamisega hakkama, kuid kui ma ei saaks, siis miks mitte seda varianti kasutada...pealegi täiesti seaduslikku ja ühiskondlikult tunnustatud!
Kuidas arvate, miks on meie riigis nii palju väljaspool abielu sündinud lapsi`?
heh
Külaline
Postitatud 25.09.2006 kell 16:06
neid lapsi nimetatakse sohilasteks! Hiljuti oli just telekast film ühest sellisest! Praegu suhtumine muidugi teine, kuid seda sohilapse staatust ise küll ei tahaks!Smile

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!