Poiss on 4,5 aastane. Ei suuda üldse paigal püsida. Kui käime näiteks arsti juures, siis väänleb tooli peal, kukub sealt maha jne. Samamoodi külas ja poes. Kui ma talle raamatut loen, siis ei suuda ta üle paari lõigu kuulata, juba peab midagi muud kiskuma ja tegema. Tähti õpetada ei ole ma talle üldse suutnud, sest need ei huvita teda ja ta ei pane minu arvates üldse midagi tähele ja pärast ei mäleta ka midagi. Ta on alati seaql, kus midagi juhtub ja kasvatajatel on temaga ka raske. Kas ma peaksin temaga arsti juurde minema, äkki on hüperaktiivne? Sellest kõik ju nüüd räägivad.
Nõustuksin siinkohal Silvia arvamusega, et küllap talle need tegevused ei meeldi. Eriti tähtede õppimiseks on ehk veidi vara. Asjade, millega laps hakkama ei saa, suurendavad vastumeelsust ja rahutust. Kui last liialt sundida, võib ta vartsi täiesti lugemisest ja tähtede õppimisest keelduda ja isegi koolis selle suhetes vastikust tunda. Tore oleks, kui vanemal jätkuks jaksu leida need tegevused, kus ta veidigi püsib ja sealt siis ka eduelamuse saab. Kindlasti tunnustada last ja anda märku, et tema selline käitumine teile meeldib (ehk siis positiivsed mina-sõnumid). Koos aktiivseid tegevusi tehes ja last tunnustades, saab laps samuti enesekindlust juurde.
Samuti vajavada rahutud lasped rutiini ja päevaplaani rohkemgi, kui teised lapsed. Ootamatused ja etteteatamata muutused päevaplaanis võivad lapse rahutumaks teha.
Arsti külastamine on ka võimalik. Kuna kirjateel on väga raske selliseid muresid lahedada - oleks vaja põhjalikumat tutvumist lapsega - siis miks ka mitte minna arsti vastuvõtule. Sealt saab küsida põhjalikemaid näpunäiteid toimimiseks.
