Tunnen enaast nagu tuuleveskitega võideldes või tegelikult ma ei oskagi enam midagi teha. Mul on mure 13a. kasupojaga. Nüüd on ta väljavihastanud ka oma viimase kaitsva kantsi koolis - klassijuhataja. Ta lihtsalt lollitab tundides ja väidab , et ei viitsi. Segab tundi jne. Kaebusi tuleb nii ja aina enam. Ma lihtsalt ei suudagi kõike uskuda, sest kuigi ega poiss kodus kah just kullatükk ei ole, aga kodus asi nii hull kah ei ole. Vahel ajab mul kopsu üle maksa, aga eks iga ole selline. Kodus proovime õppida matemaatika tasemetööks, aga minu arust on vähe lootsust see ära teha. Korra nagu saaks juba hakkama ja siis äkki jok.
Isa on juba lootuse kaotanud või tegelikult suudab poisiga vaid pahandada. Olgu tal algul nii head kavatsused kui tahes, on poiss jõudnud jälle midagi kokkukeerata. Ma ei jõua nende vahel enam tulekustuti olla.
Ta käib perepsühholoogi juures (koolipsühholoogi juures ta keeldus käimast), minagi käisin jutul, ei osatud midagi soovitada enamat kui kannatada see kriitiline 2 aastat. Ma tunnen aga, et ei suuda. Poiss hakkab juba tegema selliseid asju, mille suhtes on mul väga resuluutsed arvamused: õpikute raha (ta lõhub ja kaotab pidevalt õpikuid ja töövihikuid nii, et neid tuleb juurde muretseda) ei jõua enam õpetajani. Seni oli vähemalt minuga ta raha küsimuses aus olnud, aga nüüd see kah veel! Lohutage mind (need kelllel sellised olukorrad on juba möödanik), et kõik ei ole veel kadunud. Ärge öelge, et räägi poisiga, räägime oma vahel õige tihti ja siis on poiss nagu saaks aru, aga põõrab nurga taha ja ... .
Ma ei saa ju kogu oma energiat kulutada pojale kui mul on veel tilluke tütreke, kes vajab kah hellust.
Olete mures oma kasupoja käitumise üle ja teie kirjast selgub, et ka täiesti õigustatult.
Poisi vanus on tõesti selline, kus enamasti paljud lapsed niiöelda otsivad oma kohta. Siit ka need vastuhakkamised nagu oleks kogu maailm paha ning sellega tuleks sõdida. Tahetakse tähelepanu endale tõmmata, kuid alati ei pruugita selleks kasutada positiivseid viise.
Pahandamise ja karistamisega siin tavaliselt midagi ei muuda.
Küll aga võivad sõbralikud jutuajamised last julgustada oma mõtteid ja tundeid avama ning seeläbi ka endas rohkem selgusele jõudma. Tegelikult ei mõista paljud selles vanuses lapsed isegi enda käitumist. Nad tahaksid teha teistmoodi, kuid millegipärast kukub välja just nii nagu ei sooviks Puuduvad kogemused ja teadmised, mida üks või teine käitumisviis endaga lõpptulemusena kaasa võib tuua.
Arusaadav, et selline käitumine paneb täielikult proovile vanemate närvid. Vahest on targem natuke eemale hoida ja püüda nagu eemalt vaadata. See võimalik, kui lapse käitumine ei põhjusta otsest kahju emale-isale. Koolis halvad hinded ja õpetajatega mitte läbisaamine on siiski rohkem lapse probleem ja mingi hetk peab ta mõistma, et keegi peale tema enda ei saa siin olukorras midagi muuta. Küll aga saab ta vanematelt nõu küsida, kui suhted ema-isaga on head. Seega püüdke suhtuda mõistvalt nendesse "protestiavaldustesse" ja küll ajapikku rahuneb lapski. Olge tema jaoks olemas, kui ta tahab nõu küsida või teiega midagi arutada.
Kannatlikku meelt teile!
Lohutage mind (need kelllel sellised olukorrad on juba möödanik), et kõik ei ole veel kadunud. Ärge öelge, et räägi poisiga, räägime oma vahel õige tihti ja siis on poiss nagu saaks aru, aga põõrab nurga taha ja ... .
Puuduvad kogemused ja teadmised, mida üks või teine käitumisviis endaga lõpptulemusena kaasa võib tuua. 