|
Kai
Külaline
|
|
Postitatud 21.04.2006 kell 10:58
|
|
Tere! Minu suvel 4-aastaseks saav laps keeldub juba eelmise aasta lõpust lasteaeda minemast. Aastakese käis ta suhteliselt normaalselt lasteaias. pisikesed probleemid olid homikuti kodust välja saamisega, aga kes see ikka tahab hommikuti tööle minna. Sügisest tuli rühma uus kasvataja ja siis hakkasid ka probleemid. Uus kasvataja ei tule lapsele rühma uksele vastu, esimene küsimus on tal: "Kuhu tere! jäi?", kuigi me oleme lapsega esimese asjana kõva häälega Tere! hõiganud. Ise kasvataja loomulikult ei tereta. Peale mitmendat tere-märkust ütlesin kasvatajale, et meie teretame igal hommikul kõva häälega. Selle peale ainult puhiseti. Rühm on ka raske, kuna seal käivad koos nii 2- kui 7-aastased lapsed. Ühel päeval oli minu lapsel lõunauinaku ajal õnnetus juhtunud - ta nimelt kakas une ajal püksi. Meil kodus pole sellistest õnnetustest kunagi probleemi tehtud. Une ajal on ju keerulisem kakamist tagasi hoida kui ärkvel olles. Ja kui suurel inimesel on kõht kinni ega siis tema ka kõige rõõmsamalt vetsu ei lähe. Järgmisel hommikul (meil käis õhtuti lasteaias lapsel vastas vanavanaema) ei öelnud kasvataja minule midagi, kuigi oleksin meelsasti temaga vestelnud. Ka sellel päeval oli laps "õnnetusega" hakkama saanud. Minule ei öelnud jälle keegi midagi. Ja nüüd laps enam lasteaeda ei lähe. Keeldub. Ja kui proovida temaga lasteaiast rääkida, viib sujuvalt jutu teisele teemale. Õnneks on meil praegu vanavanaema, kes lapsega kodus on. Kuidas saada laps nii kaugele, et ta jälle lasteaeda läheks? Jõuga ma teda sinna ei vii.
|
|
