Laps alustas sellest sügisest kooliteed. Kool on range, kodutöid on palju.
Laps on enamus aja päevast üksi kodus, tunnid lõppevad 11:45 pärast mida võib ta koju minna, kui ei ole trenni. (2x nädalas trenn) Mina jõuan töölt koju 18:30
Teised meie pereelus ei osale ka ei ole lähedal ühtegi sugulast ega head sõpra, kes mõnikordki kohalolekuga toetada saaks ehk siis ainult mina ja tema.
Esimesed 3 kuud käis ta ka pikapäeva rühmas. Minu eesmärk oli, et ta teeb seal ära järgmise päeva kodused ülesanded ning saab lõunal sooja toitu.
Nagu selgus, pikapäeva rühmas tehakse kodutöid väga harva, lapsed saavad lihtsalt seal olla ja tegeleda oma asjadega (??)
Jõudsime pärast pikki arutelusid kokkuleppele, et kuna ta pikapäeva rühmas niikuinii ei pea õppima, võib ta pärast tunde koju minna. Räägime peaaegu iga päev üle, millise toiduga ta ise hakkama saab, mida ise võtta saab.
Mina lubasin, et pikapäeva rühmas ei pea käima tingimustel, et läheb koju, puhkab, sööb ja kui ma helistan, hakkab õppima. Nõus.
Tegelikkuses see aga nii ei ole. Mõnikord on minu koju jõudes tal veel isegi jope seljas! Ta ei viitsi, sest ta teab, et kui ta õue- ja kooliriided ära võtab, peab ta need ka ilusti õigesse kohta ära panema.
Leppisime nüüd siis kokku, et detsember on katseaeg – kui ta ei ole valmis minu tingimusteks, tuleb tal jaanuarist alates jällegi pikapäeva rühmas osaleda, ja see on toonud sõdade laviini.
Vabandusi on iga päev – ei saa õppida, sest pliiatsit ei leia, jalad valutavad, ei saa aru, mida tegema, siis on ta väsinud, siis on tal kõht tühi, siis tahab ta ühe multika lõpuni vaadata ja siis lõpuks tahab kood minuga õppida. Iga päev.
Kuna aga kodutöid on palju ja enamus asjadega saaks ta ka iseseisvalt hakkama, ootab ta ikkagi mind ära. Seetõttu õpime mõnikord kella 22ni õhtul. Siis on ta jälle hommikul väsinud ja hakkab sama lõputu ring pihta.
Ma tean, et mul on temale väga suured ootused tema iseseisvumiseks, kuid mulle tundub, et väga mingeid muid võimalusi ei ole. Ta peab oma kohustustega tegelema.
Toon välja veel mõned punktid, mis mulle peavalu valmistavad:
- Puudub huvi õppimise vastu
- Kodutöid teha ei viitsi, kui hakkab tegema, siis on alati palju kõrvalisi tegevusi, a’la sodib vihikunurka või lauda, keerutab tooliga või klõpsutab laualambi nuppu.
- Halvad hinded ei morjenda. Sain kehva hinde, mis siis. Enne on ju parem hinne ka olnud.
- Kokkulepete saavutamiseks pidev lubamine ja siis kui on saavutanud selle, mis kokkulepitud, siis tema oma osa ei täida. “ei mäleta, ei tea, ei jõua”
- Magamine minu voodis – 7 aastane poiss ronib igal õhtul minu voodisse, sest tal on üksi külm, üksi on hirmus, madrats on kõva jne jne. Igale tema põhjusele olen leidnud lahenduse, aga see ei loe, kohe tuleb uus põhjus miks ta minu voodis magada tahab.
Ta manipuleerib minuga – ma saan sinuga nii vähe koos olla, et las ma olen vähemalt magades sinu lähedal. Jne jne
- Vastu haukumine - KÕIK, mida ma tal teha palun või käsin saab vastupidise reaktsiooni, ta ei saa, ta ei viitsi, ta ei taha, ta ei jõua, ta ei oska. Ja mis veel hullem, ta ütleb “olgu, ma teen” , aga ikka ei tee.
- Ähvardamine – ma kolin välja, kui sa mul telekat vaadata ei luba. Ma ei õpi, kui sa koos minuga ei õpi. Kui sa mind liiga palju sunnid, siis ma teen koolis meelega valesti.
Kas on mingeid võimalusi 7 aastase iseseisvumiseks või tal peab koguaeg selja taga seisma ja näpuga näitama, mida tegema peab?
Mulle tundub, et see läheb iga päevaga järjest hullemaks. Ma saan aru, et tal on tähelepanupuudus. Ma olen temaga koos nii palju kui võimalik, nädalavahetustel käime kinos, spaas, külas, mängime kodus lauamänge, teeme koos süüa, aga sellest ei piisa. Olen korduvalt tituleeritud " maailma halvemaks emaks".
Kuna/ kui kõik teie kirjas välja toodud murekohad on tekkinud sel sügisel, peale paari kuud koolis käimist, võib teha kiire üldistuse - teie 7-aastane poeg alles kohaneb suure elumuutuse, st. kooliskäimisega.
Nimetate, et ootate oma lapselt iseseisvumist ja et tal tuleb oma kohustustustega tegeleda. Jah, kooli minnes peaks olema laps juba piisavalt kooliküps, mis hõlmab nii intellektuaalset, emotsionaalset, füüsilist, kui ka sotsiaalset valmisolekut õppida ja koolikeskkonnas toime tulla. Samas, iga laps areneb ja küpseb omas tempos ning see, et poeg on seitsme aastane ning läheb kooli, ei tähenda veel automaatselt iseseisev olemist (mida ta ka juba veidi suudab, näiteks tuleb ise peale kooli koju ja saab üksi kodus olemisega tunde hakkama), - ka kohusetunne areneb aegamööda (st., et lapse olemasolev võimekus olla kohusetundlik ei pruugi vastata teie arusaamale/ootustele/nõudmistele selles vallas).
Andke palun oma pojale aega! Algklasside õpetajate sõnul läheb tavaliselt enamus lastel terve kooliaasta, et saada üldse aru, mida kooliskäimine tähendab, millised on uued reeglid/nõudmised, mida tähendab õppimine, kohane käitumine koolis jne. jne.
On ilmselge, et esimeses klassis käiv laps vajab teie abi/juhendamist õppimisel, st, et ta vajab, et õpetaksite teda õppima (see ei tähenda tema eest millegi ärategemist). Edaspidi võib piisata, et vanem vaataks tehtu üle.
Kui laps toob ise välja, et vajab teie lähedust ja tähelepanu- siis uskuge seda! Kindlasti annate ja panustate emana endast parima, et hoida teievahelist suhet (see on kõige olulisem). Hästi töötavad kõik teie poolt kirjeldatud ühised tegevused. Kui laps kipub voodisse, saab ikkagi rahulikult ja selgelt kehtestada kokkulepped/piirid, miks see teile vastuvõetav ei ole. Kui laps vajab teie lähedust ja tähelepanu, siis üks viis seda pakkuda on last palju kallistada, kaisutada, mürada, paitada pead, silitada, masseerida selga ja õlgu- füüsiline puudutus, lapsele just soovitud moel, võiks ehk vähendada ka teiega koos magamise soovi. Alati saab teha ka kokkuleppeid, näiteks võivad teil olla omad magamaminekurituaalid, kus pikutate ise poja voodis, loete talle midagi ette või räägite möödunud päevast (head!) ja siis läheb igaüks oma voodisse.
Julgustan teid ka märkama ja keskenduda enam kõigele positiivsele oma pojaga seoses. Need võivad olla pisikesed ja tavalised asjad, aga kui ütlete lapsele, et tema käitumine/saavutus/naeratus/jne teid emana rõõmustavad, et olete ta üle uhke- siis uskuge, selline teid rõõmustav käitumine hakkab korduma. (kui märkate ja toonitate kõike halba, kordub just see käitumine).
Kõike saab arutada, rääkida mureteemad lahti. Kindlasti ei tööta pahandamine, käskimine, näägutamine, karistamine, jne. Abistav on oma last kuulata aktiivselt (kui tema väljendab muret), teisalt enda vajaduste eest seismisel on abiks teile enesekehtestamisoskus. Nendest saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kõige tõhusam on neid oskusi õppida ja harjutada lastevanemate suhtlemistreeningul, infot leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/gordoni-perekool-reg/kursuste-valik/
Üksi last kasvatada on kindlasti paras väljakutse. Aja planeerimine, sh ka aja leidmine iseenda jaoks on äärmiselt oluline. Kui teie tunnete, et olete puhanud, oma eluga rahul, suudate ka rahulikumalt oma pojaga toimetada.
