Te sooviksite paremini mõista, miks väikelaps kipub teisi lööma ja asju lõhkuma ning kuidas oleks kõige õigem reageerida, et sellest oleks abi kõikidele osapooltele.
Kindlasti tuleb teada, et väikelapsed üldiselt ei soovi sellise käitumisega teistele inimestele halba teha. Tavaliselt on põhjuseks see, et laps ei oska teistmoodi oma vajadustest märku anda. Esiteks võib seda takistada lapse kehv sõnavara. See tähendab, et laps ei pruugi osata õigesti väljendada seda, mida ta soovib, mõtleb või tunneb. Teiseks võivad emotsioonid üle pea kuhjuda väga kiiresti ning pingete maandamiseks võetakse esimene ette juhtuv asi kätte ja siis lõhutakse asju. Kolmandaks võib ebamugav tunne lapses endas tekitada pingeid ja laps soovib nendest tunnetest temale teada oleval moel vabaneda. Põhjuseks, miks laps lööb, võib olla ka see, et ta soovib saada teie või õpetaja tähelepanu/tunnustust või lihtsalt kallistust. Kui lapse selline käitumine pole talle tavapärane, siis tasuks mõelda, kas midagi on last ümbritsevas keskkonnas teisiti. On ehk lasteaia õpetaja vahetunud või uus liige juurde tulnud? Kuidas on lood teie endaga – tunnete ennast hästi või olete millegi pärast mures/väsinud/õnnetu vms? Lapsed on väga tundlikud ümbritseva suhtes ning vahest võib juhtuda, et agressiivsema käitumise taga ei ole mitte tema enda rahuldamatus vajaduste suhtes, kuivõrd just lapsevanemate/lasteaiaõpetajate õnnetu olek. Seetõttu soovitan teil mõelda nii ise enda peale (Kas teiega või lapsega kokkupuutuvatel teistel lähedastel inimestel on kõik ikka hästi?), samuti lasteaia peale ning seejärel ka eelnevalt kirja pandud võimalike põhjuste peale.
Küsisite, kuidas reageerida, kui teile lasteaiast teatakse, et teie laps lõi kedagi. Te võite mõelda, mis tunde see uudis teis tekitas ning väljendada oma muret. Öeldes näiteks: “Mul on väga kurb kuulda, et Miku lõi Mannit ning me kindlasti kodus räägime sellest”. Kindlasti pole abi, kui sellest hakata rääkima kohe lapsega, vaid teha seda pigem siis, kui te olete lasteaiast eemal ning teil mõlemal on rahulik hetk, et üksteist kuulata. Väikelapse enda käest pole motet küsida “Miks sa teda lõid?”, sest ta ei pruugi sellele osata vastata. Küll aga võite talle oma tundeid peegeldada. Võite näiteks öelda: “Ma olen väga kurb, et sa täna Mari lõid. Sa olid tema peale vist väga vihane/pettunud/kurb vms “. Seejärel saate te anda oma lapsele aega vastamiseks või jälgida tema reageerimist. Lisaks rääkimisele saate ka mängus antud situatsiooni läbi mängida ning seejärel anda selgitusi ning suunata mängu sellisel viisil, et see jätkuks kõigile tegelastele turvalisel viisil. Kindlasti tuleks väljendada, et löömine pole lubatud ning kui tal on abi vaja, et ennast lasteaiakaaslaste jaoks arusaadavaks teha, võib ta abi saamiseks alati lasteaia õpetaja poole pöörduda.
Selgust antud loo juures aitab tuua vajaliku informatsiooni olemasolu. Lasteaiaõpetajad saavad anda vajalikku informatsiooni selle kohta, mis siis täpselt on juhtunud. Te võite paluda, et õpetajad annaksid põhjalikumalt tagasisidet olukorra kohta, millal väikelaps lõi või loopis asju. Mis eelnes sellele olukorrale – oli lapsel igav, kõht tühi, väsinud, vms. On keegi kindel inimene, keda ta lööb? Mis moodi ta asju lõhub jne? Koostöö lasteaia õpetajatega on väga oluline, et saada teada, millest kõnelevad tema teod.
Väikelapsed kogevad tavaliselt intensiivseid ja vastuolilisi tundeid ja nende areng ei võimalda veel oma tugevaid tundeid kontrollida, seetõttu tuleb neid õpetada oma tunnetega paremini toime tulema. Väikelapsed peavad aga saama oma tugevaid tundeid välja elada, kuid loomulikult tuleb löömise ja lõhkumise juures sekkuda. Mida siis aga teha? Alustuseks on olulise tähtsusega lapse turvatunde suurendamine, mida aitab luua lapsega kvaliteetaja veetmine. See tähendab iga päev vähemalt 10 minutit temaga mängimist tema soovitud mängu või toredatel teemadel vestlust, kus te olete 100% tema päralt. Laps vajab kannatlikke ja rahulikke vanemaid, et õppida oma vastuoluliste tunnetega paremini toime tulema. Lisaks sellele aitab juba ka see, kui lapsel oleks olemas tundesõnavara ehk ta oskaks öelda, mida ta tunneb. Selleks saate teie olla eeskujuks ning oma erinevatest tunnetest talle märku anda. Võite näiteks öelda: “Ma olen nii rõõmus, et sa jagasid täna oma mänguasja Claudiaga” või “Ma olen nii pahane, kui …”. Tunnetekaartid on sellised vahvad abivahendid, millega on tore koos uudistada emotsioone kui ka saab koos lõbusasti nendega mängida. Samuti on olemas tugevate tunnetega toimetulekukaartid, mida samuti võite ühiselt abistavate vahenditena kasutada. Lisan teile nende kohta lingi:
http://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid
http://www.vianaturale.ee/epood/tunnete-kaardid
Ma lisan ka lingi, kust saate veelgi konkreetsemaid soovitusi lugeda selle kohta, kui laps lööb: http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/mida-teha-kui-laps-loob/?c_tpl=1114
Kuna teie välja toodud kirjas oli väga vähe informatsiooni, siis konkreetsemate abistavate vastuste saamise jaoks soovitan teil pöörduda perenõustaja poole. Perenõustaja on neutraalne inimene, kes üheskoos teiega aitab välja selgitada just teie lapse käitumise võimalikud põhjused ning vajadusel sobivad sekkumisviisid olukorra muutmiseks. Infot perenõustajate kohta leiate siit:
http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/
http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
Juhul, kui te soovite minuga antud teemadel edasi vestelda, leiate lisainfot siit:
www.hedylaidre.com
8 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
|
