Sooviksin küsida nõu 2aastase poisi käitumise kohta. Poiss on iseloomult vaikne nokitseja, vendi ja õdesid tal veel ei ole. Kodus olles mängib vaikselt omaette või siis ema/isaga koos. Teiste lastega esimese kahe eluaasta jooksul väga suuri kokkupuuteid ei ole – nii palju kui õues mängides kokku trehvab. Kui laps sai 2 aastaseks, viisime ta väiksesse lastehoidu, sest pidin tööle tagasi minema. Kõik lapsed hoius on umbes 2 aastased, kokku rühmas 7 last. Alguses hoius olles kartis ta teisi lapsi, hakkas nutma, kui keegi lähenes ja hoidis kasvata ligi. Nüüd on ta käinud hoius 3 kuud. Sööb ja magab seal kenasti, kuulab kasvataja sõna ja hommikul läheb kohale ka hea meelega. Koju jõudes protsestikäitumist ei esine, hakkab rõõmsalt oma asjadega mängima. Olukord hoius seltsimisega seoses on paranenud niipalju, et teisi lapsi ta enam ei karda, aga teiste seltskonda ta ka ei otsi. Kui on tubase mängimise aeg, siis istub ta omaette ja mängib kodust kaasa võetud mänguasjaga. Istub kogu aeg ühes ja samas kohas, seal, kus mina temaga istusin, kui alguses temaga kaasas käisin harjutamisperioodil. Kasvataja sõnul aga jälgib huviga toas toimuvat. Kasvataja ütles, et ta on rahulik, ei karda. Samas kui järele talle lähen, siis hakkab nutma ja riidleb. Sellest järeldan, et siiski talle ei meeldi seal. Minu küsimus on, et kas see on normaalne, et peale 3 kuud lastehoius käimist laps ei ole huvitatud teiste seltskonnast ja hoiab ikka omaette? Millised on ohumärgid lapse käitumises, mille ilmnedes peaksime muretsema hakkama? Kas on midagi, mida me teha saaksime, et olukorda parandada? Raske on asja juures see, et laps ei oska veel rääkida ja ta ei saa meile öelda, kui talle miski ei meeldi.
Teie 2- aastane poeg on alustanud väikeses lastehoius käimist. Laps on praeguseks rahunenud, kuid mängib siiski omaette ja teie ilmudes hakkab nutma ja riidlema.
Teie kirjeldusest mõistan, et laps on oma olemuselt rahulik ja pigem vaikne ning ei otsi kontakti või muutusi väga kiiresti. Suure tõenäosusega olete selline ka teie ise või lapse isa. Mingid käitumisjooned siiski tulevad geneetikaga kaasa. On väga hea, et saate lapsele võimaldada väiksemat lastehoidu, kus ta saab rahulikult harjuda.
2- aastast last ei ole võimalik viia lastehoidu või ükskõik millisesse kollektiivi ilma, et see lapsele stressi ei tekitaks. 2- aastane ei ole oma arengus veel sealmaal, et suudaks taluda oma esmase hooldaja (ema/isa) juurest eemalolekut pikka aega. Samas on see hea aeg just harjutamiseks, et ema/ isa on vahepeal ära, aga tulevad ikka ja alati tagasi. Kui teie laps veel ei räägi, mängib omaette just selle koha peal, kus tal oli kontakt emaga, siis näib, et ta tahab teha asju omas tempos ja vajab n.ö. pehmeid harjumisi. Tundub, et seda just teie poolt kirjeldatud lastehoid võimaldab. Last toetab teie rahulikkus ja usk, et see mis toimub, on lapsele parim. Kui laps tajub teie ärevust, siis tekitab see ärevuse ka lapses.
Mitte ükski teie poolt kirjeldatud olukord ei näita, et tegu oleks suure kõrvalekaldega normist. See, et laps hakkab nutma teie ilmudes, on märk, et tema stressitase alaneb kohe, kui te tulete. Sinnani tajus ta, et peab kontrolli hoidma ja n.ö. hakkama saama. See on ka põhjus, miks paljud lapsed käituvad väljaspool kodu hoopis paremini, kui kodus oma vanematega. Vanematega lihtsalt on palju turvalisem välja näidata, et olen väsinud või mingil muul kombel häiritud. Kui laps hoiab omaette ka peale 3 kuud lasteaias käimist, siis ma praegu selle üle küll ei muretseks. Ta hoiab ju omaette ka kodus. Lapsed on tõesti väga erinevad, aga ohumärgiks võikski olla just see, et laps hakkab käituma mingil talle mitte omasel kombel. Tavaliselt tunnevad vanemad selle ära. Alati on teadaandeks ka lapse füüsiline haigus. Suurem stress tekitab reaktsiooni kehas.
Kui tulete lasteaiast, olge lapse jaoks olemas. Ärge hakake kohe koduseid toimetusi tegema. Mängige midagi, vaadake raamatuid, võimaldage lapsele piisavalt kehalist kontakti. Mõnikord on kasutatud võtet, et joonistatakse koos emme või issiga nende käejälg paberi peale, kuhu laps saab asetada oma käe ja niiviisi justkui tunda, et on kontaktis vanemaga. Selle paberi võib ka lastehoidu kaasa võtta. Kui laps tunneb, et igatseb emmet või issit, siis paneb käe joonistusele.
Soovin teile kõike head!
