Tere
Kirjutan, kuna hetkel ei oska ise mingit lahendust leida seoses laste käitumisega.
Olen kolme lapse ema, suurem on 14 (poiss) ja kaks väiksemat 3,7 (poiss) ja 2,2 (tüdruk). Elame maal, on oma aed ja mõned lemmikloomad. Pereisa tööiseloom on selline, et peab vähemalt kaks korda kuus viibima kodust eemal, välismaal komandeeringus, korraga 3-5 päeva. Märkasime muutusi juba väiksemas poisis, kui ta oli pisem, et see issi ära olemine talle mõjus nö halvasti. Ta ei osanud oma emotsioonidega toime tulla ja seda just siis, kui issi esimest päeva peale ära olekut kodus oli. Teisel-kolmandal päeval hakkas juba olukord stabiliseeruma ja ta rahunes. Nüüd on neid kaks, kes tunnevad end alati häirituna, kui issi ära käib.
Lisaks hakkasin neid harjutama lasteaeda, valisin Waldorfi lasteaia, kuna see meetod sobib meie koduste põhimõtetega hästi kokku. Esimene nädal käisime vaid kaks päeva, teisel nädalal iga päev pool päeva ja juba teise nädala esimestel päevadel oli näha, et väiksem väsis vähemalt tund aega enne lõunasööki ära ja ta ta oleks tahtnud süüa ja magada. Meil lubati küll teistest varem tuppa minna, samal ajal jäi 3,7 a algul õue mängima, kuid tuli ka varsti meie juurde tuppa. Lasteaias olles nad mängivad palju omavahel aga suurem, poiss, tahab ka teistega juba mängida kuigi ise ei lähe kutsuma ega tutvust tegema, nad on mõlemad pigem häbelikud. Tüdruk siiski vist veidi julgem. Küll aga tundubki, et tüdruk on jällegi tundlikum sest kui me koju hakkame sõitma, siis juba autos tahab ta kogu seda pinget välja nutta, süttib kõige pisema asja peale ja nutab väga-väga kõvasti, pole teda sellisena varem näinud. Ja kodus on ta ka siis peale lasteaeda pahur, nad mõlemad kisuvad omavahel tüli ja on näha, et on millestki häiritud.
Kuna mina olen nendega palju üksi ja mul on palju kodus kohustusi, olen ma ilmselgelt väsinud. Püüan küll võtta asja mõistusega ja mitte langeda emotsioonidesse nö, et mitte ärrituda aga vahel ma ei suuda ja siis ma kärgin ja pahandan ja olen masenduses. Pärast ma palun neilt vabandust ja püüan seletada, miks nii läks aga olematuks see ei tee asjaolu, et ma olin nii kuri. Ja tegelikult pole ju nemad milleski süüdi.
Minu küsimus on, kuidas ma saan neid aidata? Isegi, kui mina olen puhanud ja ei tunne end väsinuna, on nemad ikka nii halvas tujus ja kaklevad palju omavahel. Ma olen lugenud Jesper Juuli raamatut, kus ta kirjeldaski seda olukorda, kui õed-vennad kaklevad, et tuleb lasta neil oma lahinguid ise pidada, sekkuda alles siis, kui on vaja plaasterdada. Aga vahel on tunne, et kaua võib?
Kui mees tuleb koju, on nad tema küljes kinni, mis on loomulik. Siis aga hakkab suurem poiss tegema igasuguseid pahandusi, ma oletan, et saada tähelepanu? Isa aga ärritub ka ja pahandab temaga palju, siis mulle tundubki see asi kõik kokku nii segane ja lootusetu...et lapsed näevad viimasel ajal isa harva aga kui ta kodus on, siis nad saavad ka pahandada. Magama mineku jätan isa kodus olles ka talle, et saaksin tunnikese õhtul endale aega. See aga kulmineerub ka alati tüli ja nutuga, sest lapsed on nii ekstaasis ja teevad oma tükke. See jälle pahandab isa. Kõrvalt näen ma seda eriti hästi, kui vale see on, niimoodi pahandada ja ärrituda. Aga ma ei saa talle ka ju midagi öelda, kui ma ise samamoodi vahel pahandan. Tahakski teada, kuidas me end aidata saame, et see olukord kõigile kergem taluda oleks. Olukord, kus isa on tihti ära ja lapsed peavad jälle ja jälle ümber harjuma.
Olgu öeldud, et kui isa on ära, siis meil siin tekib juba mingi rutiin ja lapsed on rahulikumad, lähevad ilusti magama ja vähe on trallitamast õhtul.
Ja lõppu lisan siis juba veel ka seda, et see mehe eemal käimine on ka mulle mõjunud. Ma olen alati nii segastes tunnetes, kui ta tagasi tuleb. Mul peaks ju olema väga hea meel teda näha, ma peaks olema ülirõõmus aga mu esimene reaktsioon on, et tahaks nutta. Tekib nagu mingi enesehaletsus, pingelangus...tahaks üksi olla, kuhugi üksi minna....samas, kui ta mulle seda võimalust pakub, tunnen, et tahaks ju ikkagi koos perega olla.
Ma tunnen, et mul puudub juba mehe vastu see soe tunne...ma ei taha, et see nii oleks. Ma tegelikult ju saan aru, et see on tema töö ja isegi, kui ta tahab rohkem kodus olla, ei saa ta praegu väga valida. Maja on veel pooleli ja vajab korda tegemist, raha peab ju teenima. Samas aga...vihastab see mind ühteaegu. Ta toob mulle kingitusi ja ma ei suuda ka nende üle sisemiselt rõõmustada sest mulle tundub, et see on lihtsalt nagu lohutus. Tegelikult ei ole mul ju kuskil seda lõhnaõli või neid kõrvarõngaid kanda, kui ma lastega koguaeg kodus olen.
Minu jaoks oleks kingitus see, kui mul oleks koduabiline, kes koristaks ja teeks süüa sest see korralagedus väsitab ka mind tohutult. Siis tahan ma, et kõik oleks puhas ja väsinuna kraamingi ise. Mille tulemusena olen veel väsinum ja ärritun kergesti. Siis jälle mõtlen, et see tundub liigse luksusena, võtta maale, tallu endale koristaja...selle olen ma oma emalt pärinud, et parem teen kõik ise, nagunii teised ei tea, kuidas õigesti teha ja olengi tige ja väsinud edasi nagu mingi vastik surnud ring, millest välja ei oska tulla.
Sõpru mul ka eriti pole, kuna kolisime ju linnast ära ja siia kaugele ei viitsi väga keegi tulla. Ja mul pole aegagi suhelda kellegagi. ma olen oma kasvatusmeetodiga muidugi teistmoodi ka, et ei anna lastele kommi, meil pole telekat, me sööme puhast toitu, me ei osta lastele hello kittysid ja spidermane...ja ma näen, et sellega ma olen paljudest "sõpradest" ilma jäänud. Nüüd ma siis olen oma kolme lapsega siin üksi ja ei tea, mida peale hakata. Teismelisel on ju omad mured ja temaga ei saa ka kuidagi õigeks seda suhtlust, ikka üks tüli ja vaidlus...aga see on juba hoopis teine teema, kuigi kõik on omavahel palju seotud. 3,7 a tahab olla paljuski oma suure venna moodi ja on omandanud teatud kõnepruugi, mis ka mulle üldse ei meeldi aga mida teha sellega? Ta ju näeb ja kuuleb kõike kõrvalt...
Oh, nii pikk hala sai. Tegelikult on ju mu lapsed nii tohutult armsad ja kallid, ma ei väsi neile seda kordamast. Aga tahaks, et ma ise ka endale rohkem meeldiks, emana ja naisena...Kuidas seda saavutada?
Väga tänan, kui keegi saab vastata mu pikale jutule!
Teie kirjas väljendub palju kurnatust ja rahulolematust ning omavahel läbipõimunud muresid. Nii ongi, et vahel on raske leida seda õiget otsa üles, kust nõiaringi lahti harutama hakata. Ilmselt seetõttu pole teiegi leidnud seda selget lahendust, kuidas toimida. Kuid küllap taipate, et keeruline on aidata lastel isa äraolekutega kohaneda, sest ka teie ise pole praeguse elukorraldusega rahul. Sama on ka mehega. Pealtnäha tundub, et võiksite ju rahul olla, teil on tore pere ja elamine, kuid ometi ei suuda te rõõmu tunda. Teie soov meeldida iseendale, tunda end hästi emana ja naisena ongi teie vaatenurgast peaküsimus.
Saan aru nii, et just viimaasel ajal on läinud raskemaks. Mitte siis, kui väiksemad lapsed olid beebieas ja te veelgi rohkem nendega hõivatud, vaid hoopis nüüd, kui nad juba tasapisi lasteaiaga algust teevad ja päev-päevalt iseseisvamaks muutuvad. Kas võib olla, et oluline muutus teie jaoks on seotud maale elama asumisega või siis mehe komandeeringutega? Liiga palju hõivatust igapäevaste kohustustega ja liiga vähe võimalusi enda laadimiseks, rõõmu tundmiseks? Küsite, kuidas saavutada rahulolu endaga? Alustada saate sellest, et loote selgust, mida vajate ja selle endale võimaldamisega. Alustage kasvõi mõnest asjast, mis võimalik. Näiteks sellest, et te ei tunneks end nii üksi. Otsige uusi kontakte kui endised sõbrad liialt kaugel. Looge suhteid naabruse elanikega või lastevanematega lasteaiast. Kui teil on omad põhimõtted ja elustiil, siis seda põnevam on ka teistel teiega suhelda. Peaasi, et te ei looks sellest takistust ja oleksite valmis suhtlema ka nendega, kes kõiki teie arusaamu ei jaga, kuid on valmis suhtlema ja on lihtsalt toredad inimesed. Midagi ühendavat on ikka leida.
Kui veelgi edasi minna, vähemalt mõne aja pärast, oleks hea leida veel midagi, mis oleks teile eneseteostuseks, on see siis hobi või mõni huvitav tegevus, peaasi, et see oleks piisavalt köitev ja rikastav.
Mis puutub koduabilisse, siis kui näete võimlust, siis miks ka mitte, kasvõi ajutiselt või vahetevahel. Kui ei siis kaaluge, kas suudaksite muuta oma suhtumist ja olla näitkes enda suhtes vähemnõudlik ja võtta asju kergemalt. On ju üsna tavapärane, et väikelastega kodus on vahel ka segadust ja kõik ei ole piinlikult puhas. See võib olla kergendus kõigile. Olulisem on ju hea tuju ja üldse emotsionaalne heaolu ja vähem oluline kodukord. Andke endale hõlpu ja tehke just nii palju kui hädavajalik.
Kindlasti on teie rahulolu otsene mõjutaja aga hoopis teie suhted mehega. Hästi toimiv paarisuhe on nagu vundament, millele kõik muu peres toetub. Sageli on kahjuks nii, et väikelastega kodus olles, on naised väga koormatud, hoolitsevad kogu majapidamise eest, mehed aga on palju ja kaua tööl selleks, et pere majanduslikult kindlustada. Kumbki võib olla väga kurnatud ega mõista, miks teine seda panust ei väärtusta. Lisaks teeb olukorra keeruliseks, kui mehed käivad tööl kaugel ja viibivad peres eemal. See on suur pingeallikas kõigile. Täpselt nii nagu kirjeldategi, et peate kogu aeg kohanema – küll sellega, et mees mitmeid päevi ära on ja seejärel jälle sellega, et ta kodus on. Ja nii ka lapsed – saavad juba ühe rütmiga harjuda ja siis jälle kõik muutub. Ka mehe käitumine viitab, et temaski tekitab kogu elukorraldus palju pingeid. Ja asi pole vaid selles, mis kell miski toimub, vaid ka suhetes ja suhtlemises – kes mida teeb ja mille eest vastutab, kuidas reageerib – palju pisiasju, mis on erinev ja ebakindust tekitav. Tundub, et praegu pole kellelgi hea. Aeg oleks tõsiselt asja üle järgi mõelda, mis on tähtis ja just praeguses eluetapis ja mis vähem tähtis ja mis kannatab oodata. Olukorra üle arutledes on väga oluline,et mõistaksite, et te kumbki pole süüdi, kui pinged kuhjuvad ega teeks teineteisele etteheiteid, pigem püüaksite olukorda hinnata ja teineteist kuulata ja mõista, iga pereliikme vaatenurgast asja kaaluda ja siis koos lahendusi otsida.
Kui teete olukorras nö inventuuri ja hakkate mõtlema, mida saate muuta, siis kindlasti ei tohiks välja jätta neid toredaid asju, mis teie paarisuhet toidaks. Kui jääte ootama, et kõik kiired kohustused oleks tehtud ja alles siis võtate aega teineteise jaoks, siis asjad paremuse suunas ei muutu. Mees leiab kergema tee, tehes teile kingitusi ja teie tunnete end süüdi, et ei oska tema tuleku üle rõõmustada. Kuid teie saate ise leida üles, mis teid rõõmustab ja mida vajate. Jagage oma tundeid ja vajadusi mehega. Ja tulles tagasi alguse juurde - kui teie leiate suhtes rahulolu, siis tulevad ka lapsed toime muutustega.
nagu mingi vastik surnud ring, millest välja ei oska tulla. 