Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kool ja lasteaed :: suhted peres ja lastehoius

Mures
Külaline
Postitatud 07.09.2015 kell 17:14
Poeg on aasta ja kümnekuune. Käisime pool päeva lastehoius harjutamas ja ta oli agressiivseim laps seal. Jah, ta pole harjunud teiste lastega nii palju jagama ja koos olema, esimene päev ka, kuid ikkagi – hammustab ja lööb, kui midagi ei meeldi. Minu jaoks on selline käitumine talumatu ja mul on kahju nii oma, kui teistest lastest. Armastan oma poega ja sean piire, olen hell, aga ei luba lüüa, ega haiget teha kellelegi. Eemaldan ta teisest lapsest, et ta ei kratsiks nägu ega teeks haiget, räägin rahulikult ja peegeldan tema tundeid. Proovin mitte pikalt seletada.
Ma arvan, et süüdi on mehe ja minu vaheline ebakõla.
Näiteks oli täna olukord, kus mees oli kodus (ta on ajaloo doktorant ja vahel töötab kodus). Tulime lapsega koju, laps oli väsinud. Isa oli rõõmus ja mängis lapsega. Kuna kell oli juba liiga palju, siis rääkisime lapsele, et tuduaeg tuleb ja lähme kõik tuttu.
Selgituseks natuke magamapanekust. Laps on umbes kuu oma voodis uinunud. Õhtul jääb lihtsamalt, päeval raskemalt magama. Lähenesin algusest peale mänguliselt. Meelitasin põnevate raamatutega, tegin nukuteatrit ja rääkisin talle lemmikasjadest. Alustasin selle režiimiga, kui mees oli välismaal ära nädal aega. Laps jäi meeledi magama, kõik sujus. Kui mees tuli tagasi, tekkisid tõrked ja oli ka nuttu. Ma pole kunagi pooldanud nn unekooli, ei suuda lasta lapse nutta. Siiski, päevil, kus olin ise väsinud ja meelitamine ei aidanud, ütlesin selgelt ja rahulikult, mitte ähvardavalt: "Kui sa ise ei lähe, siis tõstab emme su voodisse". Ja siis ta nutabki, vahel ikka kole palju. Lohutan ennast sellega, et laps on suurem ja saab jutust aru. Enamasti ütlen, et emme on ka väsinud ja tahab magada, et laps magab oma voodis, et ta harjub ja ta saab hakkama. Õpetan teda sügavalt hingama, et ta saaks ennast rahustada.
Nii ka täna, laps nuttis, ma olin rahulik, kuigi mures veidi. Mõtlesin, et kas ma olen nii tehes julm või ennast kehtestav. Mis te arvate?
Igatahes mees ei talunud seda - sööstis magamistuppa ja hakkas karjuma. Tema meelest oli kohutav, et ma lasen lapsel karjuda. Ise ta karjus see juures, lõi jalaga lapse tooli ja siis ruskikaga vastu ust. Ta ütles, et ta ei talu sellist olukorda, see on väljakannatamatu. Nagu me mõlemad piinaks teda meelega. Ma olin šokis. Laps ka. Ütlesin, et mul pole aimugi, et see nüüd kõik nii kaua aega võttis ja miks ta nii meeletult käitub? Laps ei jää nii üldse magama. Siis tuli sõim lapse suunas: "Miks sa ei käi potil? Miks sa oled selline idikas? Miks sa sõna ei kuula?" jne. See on jube. Tegu on haritud ja lugupeetud inimesega. Inimesega, kelle valisin oma lapse isaks ja hetkel ma tunnen, et ta väärkohtleb oma peret vaimselt. Ta keerab kõik minu süüks. Kui ma poleks last pannud voodisse ja lasknud tal jätkata lapse magamapanekut, siis poleks midagi juhtunud. (Selgituseks - läksin lapsele öölambikest tooma, mille peale hakkas laps nutma, kuid mina arvasin, et mees oli lapse juba voodi tõstnud. Tulin magamistuppa ja laps oli ukse taga. Tõstsin ta voodi ja lohutasin. Arvasin, et ju mees siis ei viitsinud tegeleda enam. Kuid mul polnud aimugi, et rikun sedasi oma mehe plaani last leebelt magama panna.)
Mees alati kahetseb, kui niimoodi plahvatab, aga mida see aitab? Ta palus lapselt ja minult vabandust, aga ega see enam midagi muuda. See polnud esimene kord. Ta on ju lapsele eeskujuks, lapsele on isa nii oluline. Ma tunnen, et ma ei saa ega taha, et mul poeg näeks oma isa sellisena. See on jube. See ei ole normaalne. Olen proovinud teda suunata arstile, aga ta ei lähe. Isegi mitte pererahu huvides. Mida teha?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 08.09.2015 kell 22:33
Ma saan aru nii, et praegu teeb teile rohkem muret mehe vihareaktsioon kui lapse käitumine ja unerituaalid. Küllap on teil õigus, et pinged teie vahel ja isa äkilised käitumised mõjutavad last. Nii võibki olla, et ootamatult vallandub temas agressiivsus või on rohkem nuttu uinumisel. Kuigi teete oma parima, et lapsel oleks magamaminekud meeldivad ja rahulikud, võib kasvõi üks hirmutav kogemus lapsele negatiivse seose luua ja selle mõju pikalt kesta.
Ma arvan, et teie ei vajagi veenmist selles, kui oluline hoiduda sellest, et peres keegi ei käituks kellegi suhtes agressiivselt ega terroriseerivalt. Õnneks on mees oma käitumise pärast vabandanud. Kuigi ütlete, et see ei muuda midagi, sest see ei tee juhtunut olematuks, võib ju kahetsus olla ikkagi hea märk sellest, et mees vähemalt püüdleb selle poole, et äkkvihaga tulevikus paremini toime tulla ja tunnistab selle ohtlikkust.
Mõistan, et olete peale juhtunut, seda enam, kui see pole ainus, üsna mures tuleviku pärast. Teie jaoks on mehe sellise külje ilmnemine ootamatu. Lisan veel, et äkkviha ja agressiivsuse ilmingud ei ole üldse seotud hariduse ega intelligentsusega. Kahjuks tuleb tõdeda, et enamasti need asjad korduvad ja pole mõistlik loota, et sellised vihapursked enam ei kordu.. Muidugi võib ju püüda vältida pingeid, vaidlusi, luua nii palju kui võimalik rahumeelset õhkkonda jne ja küllap te seda teetegi, kuid see ei pruugi olla piisav. Oma tunnete ja reaktsioonide eest vastutab igaüks ise. Nii ka selle eest, et vajadusel abi küsida ja seda vastu võtta. Teie lähedasena saate väljendada oma muret ning julgustada enda heaks midagi ette võtma, nt pöörduma psühhiaatri poole. Tahan teid toetada selles, et te ei hakkaks otsima vabandusi ega süüdlast, kui mehele kontrollimatu viha vallandub. Isegi kui tõepoolest te mõnes asjas eksite või laps ei käitu sõnakuulelikult, ei ole see kunagi õigustus kellegi suhtes hirmutavalt käituda, sõimata või lüüa (ka asjade löömine on hirmutav ja lubamatu).
Kindlasti on mehel endal ka väga raske iseendaga toime tulla, kontrollimatu viha teeb teda ennast ebakindlaks, tekitab süü- ja häbitunnet. Võib-olla aitab teda teadmine, et ta pole ainuke mees, kes vihatunnetega kimpus on ja see võib vahel tähendada kuhjunud pingeid või olla ka depressiivsuse tunnus. Ta ei ole selles süüdi ja ta vajab abi ning seda on võimalik saada. Teie saate teda julgustada, kui oskate seda piisavalt delikaatselt teha. See on kindlasti raske, sest samas võite olla ju ise samuti hirmul ning iga kasvõi kaudne vihje, et temal on midagi viga, võib hoopis karuteene teha.
Kui aga tõepoolest mees ei mõista asja tõsidust ja pingeline õhkkond jätkub ning te olete pidevas ärevuses, et mees võiks jälle plahvatada, siis vajadusel pöörduge ise psühholoogi poole, et koos mõelda, mida ja kuidas edasi.

2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!