Tere
Alustasin nädal aega tagasi 2a 1kuuse poja harjutamist sõimega. Käisime neli päeva koos sõimes hommikust lõunani mängimas. Laps on imikust peale väga tundliku loomuga, tagasihoidlik ja õrna hingega. Samas siiski rõõmsameelne ja tuttavas seltskonnas seltsiv ning aktiivne. Rühmas on ca 7-8 last (esimestel päevadel olid ka teised vanemad ja sel ajal oli liiga palju rahvast). Pojale ei meeldi müra ja lapsed, kes on väga aktiivsed (jooksevad ringi, viskavad mänguasju ja katsuvad teda), talle on oluline oma ruum ja aeg. Poeg ei lasknud mind teise ruumi nurkagi, kogu aeg hoidis mul silma peal. Tihti hakkas ka lihtsalt nutma (põhjuseks arvan soovi lahkuda ruumist, kus on suur kära). Tavaliselt ta ei hakka niisama nutma. Kui läksime kõrvalruumi, kus ei olnud teisi, siis rahunes, aga mingil hetkel siiski hakkas käest tirima ja välisukse poole tahtma. Neljandal päeval aga õnnestus juba õpetajaga ilusasti mängida. Mis mulle muret teeb on see, et ta on äärmiselt muutunud. Enne oli ta väga rahulik, aga nüüd ärritub igasuguse väiksemagi asja peale (mänguauto on vale koha peal, rattaga sõit ei tule välja). Siis ta viskab end maha ja hakkab hüsteeriliselt nutma. Reedel lasteaiast koju tulles (kui ta mängis juba ilusasti õpetajaga), hakkas ta lasteaiagarderoobis lihtsalt nutma ja nuttis 15 min järjest lohutamatult. Ja põhjust nagu ei olnudki. Jõudsime koju ja siis ta nuttis jällegi hüsteeriliselt peaaegu oksendamiseni. Ma olen mures, et rikun tema turvatunde ja närvisüsteemi, sest rahulikust lapsest on saanud närviline ja kergesti ärrituv laps. Ja seda minu arvates pärast lasteaiaga harjutamist (kuigi olen alati juures olnud). Kas see võib tekkitada talle närvisüsteemihäire või emotsionaalse tagasilöögi, mis võib mõjutada tema elu pikemalt kui vaid harjutamise perioodil. Usun, et nädal on veel lühike aeg järelduste tegemiseks, ent olen kindel, et kui jätaksin ta üksi sinna, siis nutakski ta hüsteeriliselt ning õpetajad ei suudaks teda rahustada. Ta lihtsalt ei usalda võõraid (tal võtab aega, et seda teha). Lisan, et ta on kodus enamasti minuga ning enne pole pidanud teda kuhugi hoidu jätma. Vanaemaga jääb meeleldi, kuid ta on olnud temaga ehk pool päeva, mitte tervet päeva.
Tänan ette!
Olete nädala jagu harjutanud oma kaheaastast poega sõimega.
Kindlasti ei peaks te tundma süütundeid ega hirmu selles osas, et nädal harjutamist sõimega on te põnnile trauma põhjustanud ning baasusaldust kõigutanud...
Kui mõelda teie lapse vanusele, siis ta on väga olulises mina-arengu etapis. Kujunemas on arusaam endast, kui eraldiseisvast indiviidist, seega proovitakse katsetatada ka oma mõjukust. Sellel ajal saab vanem lapse iseseisvuse arengut toetada teda julgustades ja innustades uusi asju proovime, asju ise tegema, tegevusi ka lõpule viima,- pakkudes omapoolset abi siis, kui on näha, et lapsel tegevus tõesti ka pärast korduvat katsetamist ei õnnestu /ja mitte varem!/.
Teiseks on selles vanuses lapse põhivajaduseks tõusnud turvalisusvajadus. Ühelt poolt on väikelaps valmis maailma avastama minema (nö. valmis ema sülest alla tulema ja minema teise tuppa vaatama, mis seal on), teisalt vajab ta turvatunnet, et tema maailm on stabiilne (nö ema kui turvasadam), mis tähendab, et kui teise tuppa on kiigatud, tullaks kiiresti ema sülle tagasi. Et siis taas minna...
Teie tundlikule lapsele on eelmisel nädalal kogetu olnud tõsiseks katsumuseks, julgen öelda- šokiks. Kõike on olnud väga palju- uus koht, uued täiskasvanud, lapsed, kära... On täiesti mõistetav, miks teie poeg on hakanud palju nutma, ning läheb kergesti endast välja- tema arenev -kujunev närvisüsteem lihtsalt ei jõua kõiki muljeid/kogetut analüüsida, ta lihtsalt ei tule selle kõigega toime.
Mis ei tähenda, et teie laps ei sobi lasteaeda. Lihtsalt tema jaoks on kõike olnud liiga kiiresti, liiga palju, ta on emotsioonidest üleujutatud ning kogu ta käitumine, mida kirjeldasite, viitab tugevale stressile. Mida ta vajab, - on aega. Aega tasapisi kohanemist jätkata.
Kõik lapsed kohanevad uute elusituatsioonidega erinevalt, kes kiiresti, kes aeglasemalt, kes kergelt, kes raskustega. See sõltub isiksuse eripäradest, ka lapse temperamenditüübist. Üldiselt kohaneb enamus lapsi lasteaiaga poole aasta, aastaga.
Võite oma lapse parima eksperdi- emana, mõelda, mis võiks lapse jaoks olla parim, ehk mis kergendaks kohanemist. Mõistlik on jätkata harjutusaega poolikute päevadena. Võimalik, et te põnn lepib üsna pea kasvatajate, lastega ja on nõus ka lõunauinaku ajaks rühma jääma. Oluline on, et ise oleksite positiivselt häälestatud nii sõimes käimise kui kasvatajate osas. Laps tajub intuitiivselt teie ärevust, kahtlusi ja pingeid ning need kanduvad talle üle.
Muidugi ei ole ühegi kaheaastase lapse vajadus käia sõimes/aias. Küllap see on tingitud adekvaatsetest elulistest teguritest/otsustest. Tema vajab vanuseliselt teid (ema) enam, kui sotsialiseerimist suures lastegrupis, ja nii veel aasta-paar.
