Tere! Olen teile korra kirjutanud aasta tagasi (link http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=14&tid=5165 ). Teie vastusest oli mulle palju abi ja rõõmustan, et oleme jõudnud sinnamaani, et laps enam ei hammusta teisi. Kuid muresid on endiselt, millele mina ei oska lahendusi leida. Õpetajad kurdavad, et ta tõukleb, küünistab, on ka kägistanud, lärmab, riietumisel lollitab ja ei hakka üldse riietuma, et alati peab tal mingi motivaator selleks olema, magama ei taha ka hästi jääda.
Kaelast pigistamise põhjuseks ütles mu laps, et aga teine laps ei kuulanud õpetaja sõna. Mu laps märkab kui teised teevad valesti ja teab mida tohib ja mida ei tohi teha ja on väga häiritud kui teised eksivad, enda eksimusi ta ei märka.
Kodus oli varem väga palju kaklusi vennaga, kuid nüüd on mõlemad kuidagi rahunenud ja mängivad koos rahumeelselt ja pigem väiksem on kompromissialtis ja on valmis tüli korral uusi lahendusi pakkuma ja mäng jätkub ilma kakluseta. Mõlemad lapsed mõnikord vihastuvad ja tahavad teineteisele väga haiget teha. Meie mehega omavahel vahel sõneleme, aga füüsiliselt ei ole kunagi üksteise liiga teinud ja pigem on nädalavahetustel kui koos oleme, palju kallistamist ja koosolemist.
Õhtuti jutustan lastega, loeme raamatuid, oleme mõnusalt koos. Kaasan lapsi oma tegemistesse ja murelaps tahab väga aidata. Murekoht on ka kodus riidesse panemise alustamisega, aga ma ei pane teda ise, ta saab hakkama, ütlen talle, et sulle ei meeldi ju kui ma kõva häält teen, ta ütleb et ei meeldi ja hakkab riietuma, küll teeb vahepeal muid tegevusi. Olen märganud, et ta eelistab üksimängimist, kuid järjest rohkem on tulnud koosmängimise oskust ning külla tahab teistele lastele minna küll.
Ta on väga "kange" laps ja vahel tekib ikkagi tunne, et see ei ole vaid kangus, vaid ta ei ole päris tavaline laps (meil on lähisugulane Aspergeri sündroomiga) ja ma ei välista kõrvalekaldeid, kuid samas on kaks ema sarnaste kogemustega öelnud, et nende lapsed on liidriomadustega ja ka neil olid väga sarnased mured lasteaia perioodil.
Käsin ka eelmisel kevadel korra psühholoogi juures lapsega, jõudsime selleni, et mul peab endal olema klaas täis, et jaksaksin seda vankrit vedada. Praegu tunnen, et lapsed on kingitus ja tahan väga neile ilusat lapsepõlve.
Loodan, et ehk oskate mulle midagigi soovitada, kuidas lasteaiamuresid lahendada.
Teie noorem poeg on küll lõpetanud teiste laste hammustamise ja olete märganud rahunemise märke ka kodus, kuid lasteaias tuleb ette siiski ka probleemset käitumist.
Tõepoolest, Aspergeri sündroomiga laste puhul väidetakse põhjus olevat suuresti geneetikas. Kui lähisugulaste hulgas on diagnoosiga inimesi, siis tõenäosus, et ka teie pojal aspergerlikke käitumisjooni esineb, on mõnevõrra suurem. Samas esineb erinevatele häiretele iseloomulikke käitumismustreid pea kõigil inimestel. Üldiselt ei diagnoosita Aspergeri sündroomi enne kooliiga. Kuigi teie lähisugulaste hulgas on vastava diagnoosiga inimesi, siis valitseb teie last oht saada n.ö. sildistatud. Inimese tähelepanu on selektiivne. On ju ikka nii, et ostes punase auto, hakkad kõikjal märkama just sama värvi autosid.
Kui kodus on õhkkond rahulik ja stabiilne, suhted üksteist toetavad, last on piisavalt kuulatud, siis võib lapse ebasobiliku käitumise taga olla hoopis igapäeva sotsiaalsetest situatsioonidest tulenev stress, mida laps ei oska kuidagi teisiti maandada. Lihtsalt mõnele lapsele ei ole lasteaed parim kasvukeskkond.
Mõnikord on lapse mõistmiseks kasu sellest, kui lähtute lapse arengulistest iseärasustest. Näiteks on üsna tavaline, et 4- aastane n.ö. mängib reeglitega. Ta on piisavalt suur, et mõista, et reeglid on inimeste omavahelised kokkulepped ja nii ta siis üritabki neid muuta ja jõuliselt omi kehtestada. Kui laps ei suuda riidessepanekule keskenduda, siis ka see on isegi veel 5- aastaselt täiesti normaalne. Tema aju ei ole veel võimeline ühe tegevuse juures pikalt püsima. Hästi lihtsalt ja ülevaatlikkult ning lapse arengulisest valmidusest lähtuvalt on erinevaid ettetulevaid situatsioone kirjeldanud Isabelle Filliozat oma raamatus “Minu mõistus on otsas!” Sealt saab lapsevanem nii mõnegi uue vaatenurga oma lapse käitumise mõistmiseks ja mõjutamiseks.
Selleks, et toetada poja empaatiavõime arengut võiksite koduse mängu käigus arutada, kuidas raamatus pildil või mängus olevad tegelased (kasvõi pehmed mänguloomad) end tunda võiksid või mis tuju parasjagu neil võiks olla. Leidke internetist lihtsate emotsioonidega ja seisunditega pilte (rõõmus, lõbus, kuri, väsinud, kurb, ettevaatlik, õnnetu, puhkav ja rahulik jne) ja arutage neil teemadel. Kui lasteaias tuleb ette mingeid analüüsimist väärivaid seiku, siis saate appi võtte need samad pildid, et aidata pojal mõista, mis tegelikult toimus ja kuidas teine laps või ka õpetaja seda situatsiooni võiks näha.
