Tere, olen siin esimest korda ja sooviksin kuulda, mida teised arvavad minu probleemist. Minu tütar (7) läks 2005 aasta sügisel esimesse klassi. Varem käis samade õpetajate juures eelkoolis. Kõik oli OK. Klassis on ta üks noorematest ja suhteliselt lühilest kasvu. Esimesed kuud oli õppimine korras, sest kõik oli nii põnev. Hindeid ei pandud, vaid saadi sõnalisi hinnanguid - väga hästi, hästi jne. Hindeid hakati panema jaan. 2006. Õppida eriti ei ole, sest klassis jõutakse suurem osa valmis. Aga kodus tuleb üle vaadata ja tegemata asjad lõpetada. Ja peaaegu alati on eesti keeles ülesandeks väike lugemine. Laps tuleb koju päeval, kui me veel tööl oleme, siis tahab ta kelgutama minna või sõbranna juurde. Ma ei saa seda talle keelata, parem käigu päeval valges, kui õhtuti pimedas. Õhtuti hakkab õppimine venima, siis ta teatab, et tal on kõht tühi ja tal on vaja see joonistus lõpetada ja lõpuks on ikka nii, et asi lõpeb jonniga ja kella 23 paiku õppimisega. Ta ei taha absoluutselt lugeda, kirjalikud veel teeb. Neil on 1. klassis kohustuslik kirjandus ja ma ei tea, kas tal on tekkinud vastuseis kõigele sellele, sest nad ju alles õpivad lugema ja ta ei saa aru, mida ta loeb. Lihtsalt veerib tähti kokku ja jutust aru ei saa midagi. Ja, ma arvan, et sellepärast, ta ei tahagi üldse lugema hakata. Saab kolmesid ja lugemispäevik on täitmata . Ta on mulle lugenud ja kui ma ütlen, et sul on viga, siis hakkab mossitama ja ütleb, et siis ma ei loe sulle üldse ja läheb oma tuppa või ütleb, et sa ise ei oska lugeda. Kusjuures, kui tal TUJU on, siis kodus teeb matemaatika kirjalikud ülesanded vigadeta ja eesti keele väheste vigadega. Ta oskab küll, kui tahab . Aga palun ütelge, kuidas saada last lugema, see on ju ikkagi nii tähtis. Raamatud on ju õhukesed ja üsnagi huvitavad tänapäeval. Või on kohustulik kirjandus 1. klassis liig?
Olete mures. Lapsel on ilmnenud vastuseis lugemise suhtes ning Teie abistamispüüetele reageerib ta solvumise ja meelepahaga. Selline olukord teeb nõutuks.
Kuigi küsite, kuidas saada laps lugema, vastaksin veidi laiemalt, lähtudes sellest,kuidas olukord mulle paistab. Ei hakka arutlema selle üle, kas kohustuslik kirjandus on esimeses klassis liiast. Selle üle on kasulik mõtteid vahetada õpetaja ja teiste lastevanematega.
On loomulik, et olete siiski häiritud, et õppimine jääb liigselt hilisele ajale. Lapsele võiks saata sellekohase mina - teate, mis kirjeldaks hinnanguvabalt lapse käitumist, selle käitumise mõju Teile endale ja Teie tundeid. Nt.: Kui Sa hakkad õppima õhtul peale üheksat, olen mina selleks ajaks juba väsinud ja ärritun kergesti.
Kui laps avaldab protesti, lülituge vahepeal kuulamisele. Näiteks võib laps öelda :"Aga sul ju pole varem aega. Kui sa koju tuled, hakkad kohe süüa tegema ja siis sulle helistatakse, ja siis..." Kusjuures häälest võib kosta pahameelt ja etteheidet.
Vaidlemisest ega õigustamisest pole siin abi. Kasulikum on püüda last mõista ning tema tundeid ja vajadusi talle endale n.ö. tagasi peegeldada: "Sinu arust on ebaõiglane, et sulle etteheiteid teen. Sa tahad õppida koos minuga ja seepärast ootad, kuni ma kodutöödega valmis olen."
Nüüd on sõna jälle Teil oma vajaduste esiletoomiseks. Nt.: "Ma märkan, et lähen juba ette pingesse, kui aeg on hiline ja ma olen väsinud. Ja kui siis selgub, et sul on veel mõni asi tegemata sel ajal, kui peaksid juba magama, saan päris kurjaks. Ma tahan, et me leiaksime sinuga koos lahenduse, kuidas su kodutööd saaks tehtud kella ...-ks. (Mis kellaks, see oleneb Teist. Mina tahaks alustada vähemalt seitse, et kaheksaks valmis oleks. Aga mida varem, seda parem.)
Pakkuge välja erinevaid ideid, küsige kindlasti ka lapse ettepanekuid ja proovige, millised lahendused paremini nii Teie kui lapse vajadustele vastavad.
Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem leiate ka kaotajateta probleemilahendusmudeli konkreetsed sammud.
Kirjutate, et laps teeb, kui tahab ja hästi. Kui te nendel puhkudel ausalt ja avatult väljendate oma heakskiitvat suhtumist, nt.: "Mul on tõesti heameel, et said sellega nii kiiresti valmis," või "Olen rõõmus, et oled selle ülesande lahendanud vigadeta," saab laps sellest julgustust ja enesekindlust.
Eelkirjutajad on juba jaganud häid soovitusi lugemishuvi tekitamiseks. Esmatähtis ongi mitte sundida, vaid püüda lugemine lapse jaoks huvitavaks teha. Võib koos raamatukokku minna ja lasta lapsel leida mõni raamat,mida siis koos lugeda. Kui minu noorem laps lugema õppis, hakkasin ütlema iga õigesti loetud sõna kohal: "Jah, õige, mhmh, tubli," vigade puhul rahulikult: "Loe see uuesti." Tulemused paranesid kiiresti.
Sina -keel (Vt. "Tark lapsevanem" ja L. Ruskovska "Kuidas teha last õnnetuks") võib lapse huvi ja enesehinnangut ainult kahjustada, mitte olukorda lahendada.
Võimalik, et laps tunneb puudust sõnalisest tagasisidest. Õpetajaga rääkides võib sellelegi lahenduse leida. Hinnetele lisaks ei ole keelatud kirjutada nt. "Näen, et püüad," "Oled tubli," "Ilus käekiri" jms.
Lapsed kurdavad sageli, et kooliminekust peale pööravad vanemad palju tähelepanu õppimisele. Laps vajab aga endiselt (ja veel enamgi), et vanem pööraks tähelepanu talle kui inimesele, võtaks aega mitte ainult koolitööde kontrollimiseks, vaid ühisteks ettevõtmisteks, mängudeks jm. Kui lapse turvalisus- ja kuuluvustunne on rahuldatud, on tal kergem ka koolitöös võimetekohaseid tulemusi saada.
Armastust ja rõõmu!
. Ta on mulle lugenud ja kui ma ütlen, et sul on viga, siis hakkab mossitama ja ütleb, et siis ma ei loe sulle üldse ja läheb oma tuppa või ütleb, et sa ise ei oska lugeda. Kusjuures, kui tal TUJU on, siis kodus teeb matemaatika kirjalikud ülesanded vigadeta ja eesti keele väheste vigadega. Ta oskab küll, kui tahab 
. Aga palun ütelge, kuidas saada last lugema, see on ju ikkagi nii tähtis. Raamatud on ju õhukesed ja üsnagi huvitavad tänapäeval. Või on kohustulik kirjandus 1. klassis liig?