Elan ja töötan Hispaanias ja laps oli algselt siin koos minuga ja käis algkooliski. Siis oli aeg Eestis alustada 1 klassi ja kolis Eestisse minu ema juurde. Tänaseks lõpetab ta juba kolmanda klassi ja kuna minu elu jätkub siin, leian et laps peaks kasvama ikkagi oma ema juures eriti veel kui isa niikuinii ei ole. Soovin tuua ta enda juurde, koolikoht on juba ka olemas. Laps aga ei taha...üldse ei taha...nutab igapäev ja ei taha...mida teha???
Ise arvan,et kuna tal seal juba sõbrad ja turvatunne siis muidugi on see tema jaoks suur ja raske muutus. Teisalt usun,et kui ta siia tuleb, leiab uued sõbrad, harjub ja hakkab siin ka meeldima. Aga mis siis kui ei hakka??? Hakkab protestima, ei õpi, langeb depressiooni...Mis oleks õigem? Kas kuulata oma südamehäält, et laps peab elama ja olema oma emaga koos või kuulata 10 aastast, kes ei taha praeguse seisuga ema juurde kolida???
Kui nii praegune elukoht, kui uus planeeritav elukoht, on võrdselt turvalised, kui lapse heaolu ja areng on võrdselt tagatud, siis psühholoogi seisukohalt ei ole olemas õiget või valet vastust. Kuna laps on ikkagi juba 10 aastane ja elanud 3 aastat vanaema juures, siis on oluline temaga koos asja arutada ning teha seda võimalikult rahulikus olukorras. Püüdke koos leida poolt ja vastu argumente ning miinuseid ja plusse ühe ja teise variandi kasuks. Tutvustage lapsele olukorda ja kirjeldage, kuidas tema elu ja reaalne päev välismaal välja nägema hakkab. Kuulake last ja ärge mõistke hukka. Kui kuulate, siis on lootust saada teada, mis lapsele hirmu valmistab. Võib olla saaks laps teil esmalt külas käia ja ehk juba ka tutvuda mõne võimaliku klassikaaslasega. Lapse mälestused 3 aasta tagusest algkoolist võivad olla hägused või ununenud. Kui saate niiviisi olukorrast ise parema pildi, siis saate teha oma otsuse palju kindlamalt ja vastutustundlikumalt. Kindlameelne täiskasvanu on lapse turvatunde aluseks.
