Meie 3,5-aastane poisslaps lasteaeda veel ei käi, ja nüüd on tekkimas võimalus ta sinna viia. Kuid lapse isa keeldumas "Ei lähe, ja kõik! ". Ilmselt sellepärast et laps ei käi korralikult kakale, ta hoiab sees lõpuni välja, räägib et ei taha jms, tulemusena määrib püksid. Mees kardab et selles vanuses juba hakkatakse ta norima ja laps ise tunneb end pahast. Teine aga asi on selles et laps selgelt ei räägi, meil on kahekeelne pere, laps räägib segaselt ja moonutab sõnu, mina ja isa saame temast aru, teised aga kahtlen...
Mehe positsioon on kindel - seniks kui kakale ei käi ja väljendada end ei oska, lasteaeda ei lähe.
Mul aga tundub et laps igavleb ja tahab rohkem möllamuat aktiivsust, meie käime loovusringis ja basseinis, kuid seal on 1-3 aastased, tal ei ole nendega huvitav, erinevad spordiringid al.4 eluaastast.
Ma hea meelega tegelen temaga, tööle ei kiirusta, tal on ka aasta noorem venna kodus ka, kuid ma kardan et ma piiran lapsearengut sellega et hoian ta nö nelja seina vahel.
Mis oleks psühholoogilisest vaatenurgast lapsele parem, ei taha teda traumeerida, ja samas ei taha kasvatada temast "toataime"?
Teie sooviksite oma 3,5 aastase lapse lasteaeda panna, kuid lapse isa on sellele vastu.
Psühholoogilisest vaatenurgast ei ole antud juhul õiget ja vale lahendust. Nii teie mõte kui ka lapse isa mure on mõistetavad. See on teema, mille üle vaidlevad ka psühholoogiavaldkonna teoreetikud. Üldiselt arvatakse, et lapse arengus on tähtis just varaste ühenduste tekkimine ajus, seda erinevate kogemuste kogemise näol. Kuna lapse esmane eraldumine emast on 3,5 eluaastaks juba tõenäoliselt edukalt läbitud ( võimalik, et väikeste tagasilangustega tänu venna sünnile), saab selliste uute muljete
integreerumine tõepoolest üldjuhul olla piisavalt turvaline ka lasteaias. Teisalt, laps saab oma esmased turvalised kogemused just kodust läbi varase kiindumussuhte ja läbi suhte oma perega laiemas mõttes. Seega, kui lapsega kodus piisavalt suheldakse, temaga kontaktis ollakse, tema tundeid ja mõtteid tagasi peegeldatakse ja natuke ka kodust väljas sotsialiseerumist harjutatakse, siis 3,5 aastaselt ei ole kindlasti otsest vajadust kollektiiviga ehk siis lasteaiaga harjutamiseks.
Laps läbib oma arengus erinevaid etappe. Etapid on erinevate laste puhul varieeruvad, neid nimetatakse erinevate teoreetikute puhul erinevalt ja kindlasti on väikesed tagasilangused ühest etapist teise igati normaalsed. Näiteks kaka kinnihoidmine võib tähendada väikest regressiooni ja selle ületamine võib toimuda kergemini nii kodus turvalises keskkonnas, kui ka lasteaias teiste laste eeskuju ja uute muljete olulisemaks muutumise teel.
Kõige parem teie pojale on, kui peate lapse isaga nõu. Kaalute erinevaid variante ja kuulate üksteise argumente tähelepanelikult. Niiviisi on võimalik leida konsensus ja teha kokkuleppeid, kas alustada lasteaiaga kohe või alustada lasteaiaga sügisel või kuidas aidata lapsel keeleliselt end paremini väljendama õppida. Lisaväärtusena õpib laps eeskuju toel, kuidas toimivad suhted inimeste vahel, kui üksteist kuulatakse ja kokkuleppeid tehakse.
