Tere!
Täna tundsin, et taas kord jääb endal oskustest puudu. Poiss tuli koolist järjekordse ebaõnnestunud kontrollitööga (jutt on loodusõpetusest, muudes ainetes on hinded korras) - sel õppeaastal on 11-st kontrolltööst positiivne hinne olnud kahel korral. Ütleb, et loodusõpetus on igav ja raske. Kodus õppida ei taha (see kehtib kõigi ainete kohta), pidevalt kuulen, et kõik on õpitud. Tunnis tähele ei pane, kunagi ei tea, millal mingi töö tuleb. (Poiss on väga lahtise peaga, õppimine ei valmista probleemi, probleem on suhtumises õppimisse - ta ei viitsi pingutada. Õpetajate sõnul on koolis tubli, käitub hästi, kaaslastega klapib, kiirustab liialt). Oleme koos õppinud, kontrollin tema tehtut, aga näen, et tegelikult teda ei huvita miski. Üritab ruttu kuidagi koolitööd ära teha ja kõik. Ja tegelikut ega teada ei huvita ka tulemused. Tal on kõigest suva. Trennis käib, aga seal "õpetab" treenerit ja üritab viilida. Kodus ülbitseb, tujutseb ja ei ole nõus majapidamistöödes kaas lööma (oma tuba korras hoidma, kassi kasti koristama jne.). Tahab olla ainult arvutis... või telekat vaadata. Kui paneme arvuti kasutamisele piirangud, on tujust ära, õiendab iga asja pärast, püüab leida teid keeldudest kõrvale hiilida, valetab ja pärast ei julge tunnistada. On kodust meie teadmata võtnud raha (küll tema enda raha, kuid selle kasutamiseks tuleb luba küsida) ja suuri summasid lihtsalt ära kulutanud. Lisaks närib ka juba pikka aega küüsi.
II klassis olles käisin temaga pool aastat psühhoogi juures (küünte närimise pärast), aga otsest abi me sealt ei saanud. Psühholoogi väitel oli laps küll algul ebakindel, kuid peale poolt aastat iganädalasi külastusi ta psühholoogi sõnul enam abi ei vajanud ning laps sai oma ebakindlusest jagu. Küüsi närib mõnuga edasi, lakkamatult. Ei aita miski, oleme kõike proovinud. Ütleb, et on raske lõpetada ja et ta püüab, aga ma tegelikult ei näe tema tahet pingutada. Rääkisin ka perearstile sellest probleemist - tema arvas, et pingutan üle, las närib ja et lapse psühholoogi juurde vedamine on mõtetu - jääb "märk" külge. Praegu tunnen, et ma ei saa enam aru, mis on põhjus, mis tagajärg ja kust tuleks alustada. Peres on olukord stabiilne ja ühtegi asja, mis võiks lapse sellise käitumise põhjustada, ei tea. (Peres on ka isa, noorem õde ja 2 vanemat õde-venda; poisil on oma tuba, peres on lemmikloom).
Teil on oma 10-aastase pojaga erinevaid muresid. Nimetate huvi puudumist õppimise vastu, soovimatust kodutöödesse panustada, valetamist ning juba paar aastat kestnud küünte närimist. Tunnete, et vajaka jääb vanemlikest oskustest.
Kindlasti annate te emana oma lapse kasvatamisel parima, lihtsalt praegu tunnete, et vajaksite veidi tuge/abi.
Miks üks kümneaastane poiss õppimisest vaimustunud pole, - põhjuseid võib olla erinevaid. Sageli algab selles vanuses nö eelpuberteet ning huvid liiguvadki õppimiselt mujale. See ei ole enam "cool". Kirjutate, et teie pojal on lahtine pea ja muidu hinded korras - see annab ju lootust! Kirjast küll ei selgu, kas tähelepanematus tunnis, soovimatus pingutada ning huvipuudus on olnud teie pojale omased kogu kooliaja ja ehk isegi enne seda? Kui nii, siis võib mõelda, kas lapsel pole tähelepanu puudulikkust- seda saab juba täpsemalt diagnoosida lastepsühhiaater.
Emana olete häiritud, et poeg ei soovi panustada kodutöödesse, on ju täiesti loomulik, et kõik, kes elavad kodus, annavad oma panuse selle toimimisse.
Võite mõelda, kuidas saada laps endaga suuremat koostööd tegema. Hästi toimivad näiteks nn perekoosolekud, kus kõik pereliikmed ühiselt arutavad, valivad ja otsustavad, millise kodutöö igaüks oma kanda võtab. Tähtis on kaasata lapsed aruteludesse, - kui nad saavad olla otsustuse protsessis osalised, on suurem võimalus, et nad ka tehtud kokkulepetest kinni peavad.
Pea igas kaasaegses peres on üheks murekohaks laste ja vanemate erinevad arusaamad, kui palju aega ja millega arvutis/nutividinates toimetatakse. Ka siin tuleb kasuks, kui kokkuleppeid selles vallas tehakse koos, vanem peab selgelt ja rahulikult põhjendama, miks ja kuidas. Vägisi kehtestatud reeglid ja piirangud ei pea, lapsed on nutikad ja küll nad juba leiavad viisi, kuidas tegeleda sellega, mis huvitav ja paeluv. Keeludest saab üle ja ümber, nimetate ka ise, et poiss kipub valetama...
Rahulikus olukorras tuleb selgeks rääkida ka rahakasutamise reeglid. Laps peab tajuma, et vanem ei pahanda, vaid hoolib ning sõbralikus õhkkonnas saate asjad klaariks rääkida.
Küünte närimisest. Olete sellega tegelenud ning küllap teate, et lapsed (ja ka täiskasvanud) närivad küüsi stressi maandamiseks, emotsionaalse pingega toimetulekuks. Kuna see on kestnud juba aastaid, on see muutunud harjumuseks ning seda välja juurida on keeruline, kui mitte võimatu. Halbadest harjumusest ongi keeruline vabaneda...- vanemana saate poega toetada näiteks apteegist mõru küünelaki ostes ning - ikka rahulikuks jäädes. Teile ei pruugi poja harjumus meeldida, samas selle üle näägutamine ja pahandamine ei vii ka muutustele.
Kuna teie peres on mitu last, võite mõelda, kuidas oma aega planeerida selliselt, et iga lapsega oleks võimalik tegeleda eraldi. See võib olla küll keeruline, kuid vanem- lapse heaks suhteks on äärmiselt oluline, et tehakse midagi just kahekesi koos (ilma ülejäänud pereta). Iga laps vajab tähelepanu ja kinnitust vanematelt, et just tema on eriline ja armastatud. Võimalik, et olles peres see nö "keskmine", jäädakse vanema õe-venna (esimesed ja olulised) ja noorema õe (pesamuna) varju. Vabandan, kui ma eksin.
Positiivne tähelepanu, heade asjade märkamine võiksid samuti abiks olla. Teada on, et kui märkame ja ja nimetame lapse tugevusi, häid oskusi, omadusi- siis kipub ta seda positiivset kordama.
Ja kuna alustasite oma kirja tõdemusega, et taas kord jääb oskustest puudu... siis kutsun teid osalema lapsevanemate suhtlustreeningul, ehk Gordoni perekoolis, kus õpitakse just lastega vajaminevaid oskusi. Vaadake lähemalt:http://www.sinamina.ee/gordoni-perekool
