Laps, 5-aastane, käib teist aastat samas lasteaias. Käesolevast sügisest on tekkinud lasteaias poiste kamp, kes segavad teisi mängimast, kaklevad omavahel (lisaks mängimisele ka konkreetselt löövad üksteist), on allumatud eirates õpetaja korraldusi ja maakeeli "ülbitsevad" - teevad, mida ise tahavad.
Kahjuks on minu poeg üks kamba liige. Poeg ei taha lasteaeda minna ja kui teda sinna viia, siis tema käitumine terve päev on täis trotsi ja jonnakust ja tihti viib kaklusteni. Põhjust võin ainult oletada, sest mulle ta vastab, et ei tea, miks ei taha lasteaeda minna.
Kodus on olukord rahulik. Ta kuulab sõna, lubab mulle, et ei löö teisi, ei sega teiste mängu ja ei räägi rumalaid sõnu ja saab täiesti adekvaatselt asjadest aru, ka sellest, et käitus valesti, aga lasteaias kordub kõik jälle uuesti. Ta justkui ei suuda või ei taha oma negatiivset käitumist pidurdada. Vastab alati küsimusele, miks nii käitus, et ei tea.
Tahaks olukorda lahendada, aga ei oska. Millest ja kuidas ma võiksin alustada probleemi lahendamist ja mis on tavaliselt selliste olukordade põhjused?
Olete emana väga häiritud olukorrast, kus teie viieaastane poeg kuulub lasteaias poistekampa, kes kaklevad ja kiusavad teineteist ja teisi rühma lapsi.
Ühelt poolt võib poiste käitumist mõista- poiste käitumine ongi tüdrukute omast erinev ja on pigem tavapärane, et poiste sõprus pannakse kambas igapäevaselt proovile. Võideldakse nö liidrikoha pärast või kui grupis on kindel liider paigas, siis oma positsiooni pärast grupihierarhias. Poisid peavad konkureerima teineteisega, see on neil geenidega kaasas...ja selline käitumine on omane neile terve elu, ka täismeestena. Siis muidugi ei kakelda, vaid konkureeritakse sotsiaalselt aktsepteeritaval moel- teadmiste, kompetentsi, võimete, aga ka varakuse jne. kaudu.
Mis muidugi ei tähenda, et me kaklemist tolereerima peame. Lastele tuleb edastada selge sõnum, et löömine, kaklemine ja ropendamine on lubamatud ja vastuvõetamatud käitumisviisid.
Teisalt on murekoht, et nad kambana kiusavad teisi lapsi ning ei aktsepteeri enam ka kasvatajat. Siinkohal saate teie oma muret ikka kasvatajaga jagada, arutada. Mida kasvataja on omalt poolt teinud, et poiste käitumist muuta, rühma õhkkonda parendada?
Ehk saate lasteaias poiste vanematega, kasvatajate kokku, et arutada, mida saate vanematena teha, ja mida kasvatajad omalt poolt. Teada on, et ega karistamise, ähvardustega laste käitumist ei muuda. Ikka heaga... ehk võtate poiste ja vanematega koos ette midagi vahvat, mis neid sõpradena ja positiivsete kogemustega liidaks- näiteks loomade varjupaigas koertega jalutama minna, ühiselt midagi lasteaiahoovis korrastada, matkata, jne. Lisaks saavad poisid mudeli kohasest käitumisest, nähes, et vanemad suhtlevad omavahel ja nendega sõbralikult.
Vahel töötab ka see, kui lepite vanematega kokku, et hakkate kordamööda rühmas vaatlemas käima. See annab poistele selge signaali, et nende käitumine on vanemate tähelepanu all ja motiveerib neid kohaselt käituma.
Vajadusel tuleks pöörduda abi saamiseks väljapoole. Pean silmas psühholoogi kutsumist rühma, et laste käitumist vaadelda ja kaasata spetsialist olukorra lahendamisse.
Igas maakonnas/piirkonnas on Rajaleidja keskused, kuhu võiksite mure korral pöörduda.